Noorsookrimkade meister Lilleste
Aasta on 1944 ja Teine maailmasõda läheneb
lõpule. On hiline septembriõhtu, pimedus võtab maad.
Kaberneeme rannast sõidab välja mootorpaat. Lahtises paadis istub
külg külje kõrval 26 põgenikku, kes loodavad
pääseda Eestist eluga üle lahe Soome. Maa poolt kostab
mürsukärgatusi ja merelt on näha taeva poole sähvivaid
leeke. Lillested, kellel on kaasas nelja-aastane poeg Taivo, on sunnitud osa
oma niigi kasinast kraamist üle parda heitma, et laine sisse ei
lööks.
Teekonna lõpp-punktiks saab Gävle
Rootsis, kus Lillestete pere leiab peavarju pagulaslaagris, kuni pereisa
pääseb tööle talusulaseks ühte Smålandi tallu.
Aastatepikkuse pideva kolimise järel, kui Taivo on 21 aastat vana,
asutakse elama Göteborgi, kus Taivo tutvub oma tulevase naisega. 1967.
aastal sünnib nende teine tütar. Tulevane kirjanik.
Ma kohtun noorsookirjanik Lena Lillestega Göteborgi
raudteejaamas. Ta kirjutab sotsiaalrealistlikke krimiromaane,
mille sihtrühm on lapsed ja noored, alates kaheksandast eluaastast. Lena
on väga jutukas ja esitab mulle nii palju küsimusi, nagu oleksin
mina intervjueeritav. Me põikame sisse sushirestorani, pistame oma
lõunasöögi käigu pealt nahka ja suundume Lena
korterisse. Lilleste on Rootsis tavatu perekonnanimi ja see meenutab
Lenale pidevalt tema Eesti päritolu:
“Minu juured on seal
ja iga kord, kui keegi mu perekonnanime kohta pärib, on see mulle
meeldetuletus. Lahe on elada teistsuguse perekonnanimega ja see on üsna
eriline teadmine, et sul on sugulased teisel maal, sest niiviisi on teine
kultuur nagu tasuta käes. Samas on mu perekonna ajalugu üsna
traagiline, sest tegu on suguvõsaga, kus vanemad ja lapsed ei
kohtunud enam kunagi. Mu isa lellelaste lapsed elavad Eestis, aga sellest on
ikkagi 63 aastat, kui ta sealt ära tuli.”
Lena on alates
Eesti vabanemisest käinud Eestis ja Kaberneemel viis korda. Tal on
kaksikvend ja vanem õde, aga eesti keelt oskab ainult õde Maria.
Kuna Lena isa Taivo oli Eestist põgenemise ajal kõigest
neljane, peab ta end rohkem rootslaseks kui eestlaseks, aga kuna tal oli
võimalus õppida Rootsis teisest seitsmenda klassini eestikeelses
koolis, siis elab ta selle keele saatusele õhinal kaasa.
Lenal endal näib põgeniku geen veres olevat,
sest pärast gümnaasiumi lõpetamist on ta muudkui
põgenenud – ühest riigist, töökohalt ja koolist
teise. Lühiversioon on järgmine. Ta õppis aasta USAs, oli
ametis Hispaania kaubalaevakontoris, poes ja ravimifirmas, töötas
erasekretäri ja õpetajana, asutas oma firma, õppis
Málagas hispaania keelt ning Rootsis rahvamajandust ja turundust ning
reisis tiiru ümber maailma. Kõike seda ei jõuaks üks
tavaline surelik ilmselt ka siis, kui tal oleks kaks elu.
Isa Taivo
Lilleste ütleb, et Lena on alati olnud isepäine: “Lena pole
kunagi millegi ees hirmu tundnud ja seetõttu on ta alati olnud
iseseisev. Vanemad ei tohiks laste ellu vahele segada. Sellest ei tuleks midagi
head.”
Vaatamata tema CV silmatorkavale korrapäratusele
läbib tema töökohavalikuid korduva teemana üks joon, mis
viimaks viiski teda kirjanikukarjääri juurde.
“Majanduse ja turunduse õppimise ajal hakkasin ma kirjutama
igasuguseid artikleid,
kokkuvõtteid, novelle ja isegi romaani, aga
sellest viimasest ei saanud asja – see jäi lõpetamata ja
polnud ka eriti hea. See räägib ühest tüübist, kes
tahab hakata teistsugust elu elama ja unistuste t&aum
l;itumist jahtima. Ma ei tea, aga võib-olla oli see kirjutamine mulle
mingis mõttes teraapia.”
Töötades Stockholmis
ravimifirma turundusosakonnas, käis ta kaks korda nädalas kursustel
Poppiuse ajakirjanduskoolis. Nii Poppiuses kui turunduses kirjutas ta
kõvasti. Tööl küll enamasti ärikirju ja
brošüüre. Mitte just kirjandus, aga ikkagi kirjatöö,
nagu ta ise ütleb.
Päike soojendab meid ja Rootsi
kõige kuulsamat tänavat, Göteborgi Avenyd.
Üksteise võidu püüavad siin tähelepanu
luksusärid, teatrid ja restoranid, ja otse meie silme all lisandub neile
tänavakohvikuid ja kevadmeeleolus inimesi. Lena korter asub otse
kesklinnas ja näeb välja ootamatult nooruslik. Voodit ehib
silmatorkav punase-roosakirju päevatekk. Teki peal on
südamekujulised padjad. Seinal on kullatud raamis pilt, mis kujutab kaht
inglilast, üks suudlemas teist põsele. Ma olen ikka arvanud, et
kirjanike kodus valitseb paberite, käsikirjade, raamatute ja
märkmete kaos. Tegelikult meenutab seda minu ettekujutust siin vaid
üks spartalik märk – seinale kinnitatud tahvlil laiutav
kollaste, roheliste ja siniste kleepsude meri. See on ideede materialiseerumise
koht.
Aga alles 2004. aastal koolis asendusõpetajana
töötades puutus Lena lõpuks kokku oludega, mis ajendasid teda
kirjutama esimest noorsookrimkat “Inbrott i skolan”
(“Murdvargus koolis”).
“See oli aeg, kus ma olin juba
olnud aasta Ameerikas koolis, kuhu gümnaasiumis nii hirmsasti tahtsin
minna. Veel oli mul tol ajal kindel plaan reisida ümber maailma ja
igasuguseid asju õppida. Olin Hispaanias elanud ja just firma asutanud.
Nii ma mõtlesingi, et mis siis nüüd järgmiseks. Et lahe
oleks näiteks raamat kirjutada – ja niimoodi sellest saigi nagu
mingi visioon või eesmärk.”
Kuigi ta seda tookord
sugugi ette ei kavatsenud, sai Lena oma esimeseks raamatuks kõige enam
inspiratsiooni ühelt igavlevalt koolipoisilt. Ühel päeval
läks ta oma klassiga kooli raamatukokku, kus igaüks pidi leidma oma
uurimisteemaga sobiva raamatu. Üks poistest tuli sinna vastumeelselt,
jalgu järel vedades, ja ütles, et lugemine on äärmiselt
igav tegevus. Lena küsis, milline võiks olla raamat, mida ta huviga
loeks. Poiss vastas, et tahaks lugeda mõnd lugu, mille tegelastega saaks
samastuda, ja et miks ei võiks süžee rääkida
klassikaaslastest ja koolist. Aga kui põnev ei ole, siis ta mitte ei
kavatsegi lugeda.
“Ega ma hiljem eriti selle jutu peale ei
mõelnud, aga kusagile alateadvuse soppi jäi see kummitama.
Parajasti algas jõuluvaheaeg ja läksin raamatukokku ja
võtsin sealt ikka oma kakskümmend raamatut koju. Ma tahtsin selgeks
saada, millest suudaksin kirjutada ja millest mitte, ja mis tasemel. Ma
mäletan, et enamik neid raamatuid tundus mulle ikka väga
memmekad.”
Lena romaanid erinevad teistest karmi
sotsiaalrealistliku olustiku poolest, mis on nüüdisaja
noortele väga tuttav. Lisaks romaanile “Murdvargus koolimajas”
on ta kirjutanud veel “Kidnappare på nätet”
(“Inimröövid neti teel”), “Fixa pengar,
annars...!” (“Köhi pappi või muidu...”) ja
“Hotade till livet” (“Elu ohus”). Kõik need
raamatud räägivad noori eri kontekstides ähvardavatest
sotsiaalsetest ohtudest, mille üle nende vanematel puudub kontroll.
Tegevus käib täiesti tavalises keskkonnas nagu kodu, kool, internet
ja ajaveetmiskohad, peategelasteks on kaks sõpra, Tommy ja Flisen. Lenal
e
ndal lapsi pole, aga Tommyst ja Flisenist räägib ta nagu oma
poegadest.
“Tommy on hea poiss, kes elab oma emaga, kes on
tööl läbi põlenud ja haiguslehel. Iga kahe nädala
tagant sõidab Tommy nädalavahetuseks isa, kasuema ja nende laste
juurde. Talle ei meeldi nende pool, sest kasuema Ulle Bulle on tema peale
armukade ja talle tundub, et teda ei armastata ega oodata seal. Flisen on
kõva mees. Uljaspea, kes alati pahandusi tekitab. Aga kui asi käest
ära läheb, siis on just Flisen see, kes, saba jalge vahel, putku
paneb ja jama lahendamise Tommyle jätab, sest Tommy on temast üksjagu
nutikam.”
Ideed oma raamatute jaoks on Lena leidnud
ajalehest Göteborgsposten. “Inimröövid neti
teel” räägib ohtudest, mis ähvardavad noori internetis
võõrastega suheldes ja riputades sinna oma fotosid, mis
võivad ligi tõmmata väljapressijaid. “Köhi pappi
või muidu...” räägib noorte omavahelisest
šantaažist ja ähvardamisest, mis on Göteborgis väga
levinud. Selle kohta avaldas populaarne Rootsi veebiportaal Lunarstorm
uurimuse, mis politseid lausa jahmatas. Ka “Elu ohus”
põhineb Göteborgspostenis ilmunud artiklitel meestest, kes toovad
Saksamaalt suurtes kogustes alkoholi, et seda seejärel Rootsis parklates
lastele ärida. Tommy ja Flisen on toodud reaalselt aset leidvate
sündmuste keskele, et muuta probleemistik noortele lähedaseks.
Lena raamatud räägivad ka noorte ees seisvatest
igapäevaprobleemidest. Näiteks sellest, kuidas hakkama saada vanemate
lahutusega ja nende uute peredega.
“Vahel koolides oma
raamatutest rääkimas käies jutustan tegelasest, kelle nimi on
Ulle Bulle. Ma näen kohe, kellel õpilastest on kasuvanemad, see
paistab välja sellest, kuidas nad üksteisele otsa vaatavad ja
noogutavad. Keegi ei taha otse välja öelda, et ta elab
ebanormaalselt funktsioneerivas kasuperes ja et kasuema on napakas.
Ma usun, et osale lastest mõjub hästi, et mina ütlen
seda nende eest. Ma mõistsin seda koolis töötades, kus 80
protsendil klassist oli uus pere – mis tavaliselt tuli välja
siis, kui kellelgi olid kodused ülesanded tegemata ja nad said ennast
välja vabandada sellega, et vihik jäi teise vanema juurde. Selline on
elu ja pole mõtet teha nägu, nagu midagi sellist poleks
olemas.”
Lena ütleb, et tunneb end lausa kätel
kantuna kõigi oma raamatute uskumatult positiivse vastuvõtu
tõttu. Eelkõige on see mõeldud laste, aga ka
täiskasvanute kohta. Lapsed hindavad tema romaane eriti seetõttu,
et saavad end samastada Tommy ja Fliseniga, aga ka tegelasi ümbritseva
olustiku tõttu. Paljud täiskasvanud omistavad Lilleste raamatutele
ja tema kangelastele lausa pedagoogilist väärtust. Samas on
täiskasvanutelt tulnud ka kriitikat – säärastel koledatel
teemadel kirjutamise pärast. Lena tunnistab, et teemad on tõesti
koledad, aga ta ei ole kunagi kavatsenud noorte tegelikku elu ilustada. Vaevalt
on mõtet lugejatele teeselda, nagu oleks elu üks suur pidu ja
pillerkaar, arvab ta.
“Ma ei ole nõus, et on mingid
teemad, millest on keelatud kirjutada. Ma kirjutan asjadest, mis juhtuvad laste
silme all iga päev, ja täiskasvanutel ei ole õrna aimugi, kui
karm on elu koolis ja klassides. Noorte igapäevaelu on väga
räige. Täiskasvanud ei lepiks iialgi selliste oludega, aga lastel ei
ole mingit väljapääsu.”
Just avameelsust hindab
Lena ka Astrid Lindgreni raamatutes. Lindgreni raamatud muudab Lilleste
hinnagul heaks just see
, et nende tegelasteks on mässavad, teadmishimulised ja taltsutamatud
lapsed nagu Vahtramäe Emil, Pipi Pikksukk ja Karlsson, kes ei lepi
etteantud reeglitega, vaid katsetavad piire. Just sellised lapsed ongi. Piiride
proovilepanek ja seeläbi arenemine aga toob kaasa omad tagajärjed,
mida peegeldabki Lindgreni ebatäiuslik maailm.
“Muidugi on ka
minul omad piirid, mida ma kirjutades ei ületa. Ma lasen oma tegelastel
alati lõpuks jamadest välja tulla ja ma ei laseks kedagi nendest
näiteks vägistada, rängalt läbi peksta või end
meelega vigastada. Loodan, et õpilased ja õpetajad võtavad
koolis need probleemid ette ja arutavad neid, nii et kui need ohud tekivad,
siis suudetakse neist ka julgelt rääkida.”
Kirjutamisega paralleelselt juhib Lena “krimkaklubi”,
kus 10–13aastased noored saavad ise kirjanikena kätt proovida.
Kursus sisaldab ka teooria osa, kus ta selgitab, kuidas krimilugu planeerida ja
mis on selle kohustuslikud koostisosad. Alates tegevuspaiga ja peategelaste
valikust. Milline on täiuslik kuritegu? Mis on motiiv ja kes on
kahtlusalused? Praktilistes tundides kirjutavad klubi liikmed ise krimkasid ja
Lena toetab neid nõu ja jõuga.
Lena ei kavatse Tommy
ja Fliseni seiklustele veel niipea lõppu teha, ent tal on kavas hakata
kirjutama põnevusromaane veelgi noorematele lugejatele. Just nende
väsimatu teadmishimu on see, mis teda selleks innustab.
“Tänavu ma õppisin stsenaristikat – kuidas kirjutada
filmi- ja telestsenaariume. Siis ma käisin veel laste ja noorte
draamakirjanduse kursustel, millest on raamatuid kirjutades väga suur
abi.”
Me ei tea, mida need teadmised Lenale kui kirjanikule
edaspidi tähendavad, aga igatahes tasub tema tulevastel tegemistel silm
peal hoida. Tänavu sügisel ootab kirjanik Lena Lillestet esimene samm
rahvusvahelise tuntuse suunas: Inbrott i skolan ja Kidnappare på
nätet on leidnud tee üle piiri Norrasse.