23.05.2007, 00:00
„Ma näen seda igal öösel unes"'
Liisi saab lähipäevil haiglast koju – õnneks polnud tema haavad tõsised, kuid siiani kihutab ta unes igal ööl karussellil paar korda läbi leekide.
Tol maikuu reedel on suviselt palav ilm. Liisi Jaakson (17)
hängib Tapal kodus ja sõidab kella viieks sõpradega Rakverre
tivolisse.
Igal aastal, kui Tivoli Tuur jõuab nende linna, käib ta seal mitu korda.
Umbes kell üheksa õhtul läheb Liisi lõbustuspargist ära, aga tal oli kokkulepe ühtede teiste sõpradega, et tullakse hilisõhtul tagasi. Tivoli on südaööni lahti.
Gondlitega lustiratas on Liisi lemmik. Ta käib päeval mitu korda sellega sõitmas. See on suur kinnine ratas, mis alguses sõidab aeglaselt madalamal, siis võtab hoo üles ja tõuseb lõpuks päris püsti, nii et rahvas on vahepeal peaaegu et pea alaspidi. Inimesed istuvad metallist gondlites plastmassist toolidel. Tsentrifugaaljõud keerutab ratast nii, et sõitjatel pole kinnitusrihmasid vaja, küll aga tõmbavad töömehed puuridele trellid ette ja panevad väljastpoolt kettidega kinni.
Õhtul, pärast üheksat käib Liisi korra Tapal kodus. Sõbranna ja tema poiss tulevad talle autoga järele, nagu varem kokku lepitud. Võtavad veel kaks sõpra kaasa.
Seltskond jõuab lõbustusparki umbes pool üksteist. Käivad esmalt ühe karusselli peal ja otsustavad sõitma minna Liisi lemmikuga.
“Tahtsime just ära minna. Mõtlesime, et teeme viimase sõidu.”
Sõbranna läheb koos oma poisiga gondlisse, Liis istub üksinda järgmisse. Teised sõbrad ei tule – vaatavad pealt ja hoiavad jopesid.
Liisi ja tema kaaslased istuvad tükk aega gondlites, ootavad, et inimesi tuleks juurde. Kevadöö on soe. Ümberringi tiirlevad karussellid, tuled säravad. Muusika on kõrvulukustav.
Ratas hakkab käima. Paar ringi on tehtud, masin hakkab kõrgemale tõusma.
Järsku paiskub üles läbipaistmatu sammas musta tossu. Muusika on ülivali, karussellil pole muud kuulda. “Öeldakse, et pauk oli, aga mina seda ei kuulnud,” ütleb Liisi.
Liisi on kõrgemal, peaaegu et pea alaspidi, ega mõista, kust toss tuleb ja mis on juhtunud.
Hetk hiljem lahvatavad leegid. “Alles siis ma sain aru, et midagi läks katki,” ütleb Liisi.
Enne kui tema gondel sööstab leekidesse, paneb Liisi käed näo ette, et nägu ära ei põleks. Ta püüab ennast leekidest eemale tõmmata ja kummardub kägarasse.
Liisi kampsuni käised on küünarnukini üles tõmmatud ja käed näo ees kõrbevad. “Algul ma ei tulnud selle peale, et käised alla tõmmata. Hiljem, kui olin paar ringi teinud, siis taipasin.” Must kampsun kõrbeb heledamaks, kuid õnneks sulama ei hakka. Teksad saavad tahmaseks.
“Kui tossust ja leekidest läbi sain, siis oli ainuke mõte, et saaks hingata. Ilmselt ma seal leekide vahel ka hingasin ja... karjusin.”
Ja Liisi jääbki karjuma. Arutult. Nii kõvasti kui jaksab. “Aaaaaaaaaaa, aidakeeee.” Kõik karjuvad. Ta kuuleb sõbranna kisa – tema sõitis Liisist eespool ja ta tunneb tema häält.
Järgmise ringi ajal püüab tüdruk oma keha veel rohkem vastu põlvi suruda. Kampsun paljastab osa küljest ja hiljem selgub, et ta on saanud sinna põletushaavu. Esialgu ta seda ei tunne. Käsi hoiab ta ikka näo ees.
“Ma ainult mõtlesin, et ma tahan maha saada. Paneksid nad selle asja kinni või kustutaks leegi ära.”
  ; ;
Tulesammas on viis või kuus meetrit kõrge ja üsna lai. Iga kord, kui ratas läbi sõidab, lööb see leegi kaheks. Paremale poole jääb suurem leek, sest ratas on ju viltu.
Neli või viis korda kihutavad inimesed läbi tule. Lõpuks hakkab ratta hoog raugema. Käigu pealt tõmbavad töömehed trelle eest ja seovad kette lahti. Rahvas hüppab veel keerleva ratta pealt maha. Pealtvaatajad tõttavad neile appi.
“Mul oli kätel nii valus. Ma võtsin trellidest kinni, et need eest ära lükata. Need oli kuumad, aga mul olid käed nii valusad ja ära põlenud, et ma ei tundnud midagi. Ma tahtsin sealt lihtsalt ära saada.” Liisi käed valutavad siiani. Kogu aeg. Ta sööb valuvaigistit.
Liisi karjub, et kutsutaks kiirabi. Poiss, kellega nad koos olid, karjub, et lähme autosse, sõidame kiirabisse. Liisi sõbrannal on läätsed silmas ja ta kardab, et nende kuumenemine võis silmi vigastada.
Rakvere haiglasse on enne neid jõudnud tivolist üks auto, siis hakkavad tulema ka teised. Meedikud panevad haavadele geeli, seovad need kinni, teevad valuvaigistavaid süste.
Kümme inimest, Liisi nende seas, saadetakse öösel kiirabiga Mustamäele Põhja-Eesti regionaalhaiglasse. On oht, et nende hingamisteed võivad olla põlemissuitsust kahjustatud.
Liisi juuksed on kärsanud. “Ma tundsin juba karussellil, et pea kuumab, aga ma ei osanud midagi teha ja ei jõudnud midagi mõelda.”
Tal olid varem poolde selga pikad juuksed. Nüüd lõigati maha. Juuksed sulasid selja taga kokku ühte patsi.
Liisi parem näopool on kergelt põlenud ja seal lähedal on juuksed tuhastunud paari sentimeetri pikkuseks tüükaks.
Kuu aja pärast lõpetab Liisi gümnaasiumi. “See tuleb päris kole, nii kiiresti ma küll ennast korda ei saa. “ Näo vahest saab, aga juukseid küll mitte – need on lihtsalt ebaühtlased salgud.
Päikest ei tohi põletuskohad saada. Näkku tuleb panna kanget päikesefiltriga kreemi. Kanda nokkmütsi ja pikkade varrukatega pluuse. Suvi otsa. Labakäte kaitseks peavad olema kindad. Liisi loodab, et arme ei jää – põletushaavad olevat pindmised.
Arstid on soovitanud, et ta räägiks psühholoogiga ja sõbrannaga omavahel hästi palju arutaks. Tüdruk ja tema ema ongi intervjuuga nõus selleks, et saaks juhtunut välja elada.
“Ma näen ka unes, et ma olen endiselt ratta peal ja maha ei saa. Karjun paaniliselt. Ma näen seda hetke, kui ma lähen leekidesse. Siis ärkan üles. Paar korda öö jooksul.”
Igal aastal, kui Tivoli Tuur jõuab nende linna, käib ta seal mitu korda.
Umbes kell üheksa õhtul läheb Liisi lõbustuspargist ära, aga tal oli kokkulepe ühtede teiste sõpradega, et tullakse hilisõhtul tagasi. Tivoli on südaööni lahti.
Gondlitega lustiratas on Liisi lemmik. Ta käib päeval mitu korda sellega sõitmas. See on suur kinnine ratas, mis alguses sõidab aeglaselt madalamal, siis võtab hoo üles ja tõuseb lõpuks päris püsti, nii et rahvas on vahepeal peaaegu et pea alaspidi. Inimesed istuvad metallist gondlites plastmassist toolidel. Tsentrifugaaljõud keerutab ratast nii, et sõitjatel pole kinnitusrihmasid vaja, küll aga tõmbavad töömehed puuridele trellid ette ja panevad väljastpoolt kettidega kinni.
Õhtul, pärast üheksat käib Liisi korra Tapal kodus. Sõbranna ja tema poiss tulevad talle autoga järele, nagu varem kokku lepitud. Võtavad veel kaks sõpra kaasa.
Seltskond jõuab lõbustusparki umbes pool üksteist. Käivad esmalt ühe karusselli peal ja otsustavad sõitma minna Liisi lemmikuga.
“Tahtsime just ära minna. Mõtlesime, et teeme viimase sõidu.”
Sõbranna läheb koos oma poisiga gondlisse, Liis istub üksinda järgmisse. Teised sõbrad ei tule – vaatavad pealt ja hoiavad jopesid.
Liisi ja tema kaaslased istuvad tükk aega gondlites, ootavad, et inimesi tuleks juurde. Kevadöö on soe. Ümberringi tiirlevad karussellid, tuled säravad. Muusika on kõrvulukustav.
Ratas hakkab käima. Paar ringi on tehtud, masin hakkab kõrgemale tõusma.
Järsku paiskub üles läbipaistmatu sammas musta tossu. Muusika on ülivali, karussellil pole muud kuulda. “Öeldakse, et pauk oli, aga mina seda ei kuulnud,” ütleb Liisi.
Liisi on kõrgemal, peaaegu et pea alaspidi, ega mõista, kust toss tuleb ja mis on juhtunud.
Hetk hiljem lahvatavad leegid. “Alles siis ma sain aru, et midagi läks katki,” ütleb Liisi.
Enne kui tema gondel sööstab leekidesse, paneb Liisi käed näo ette, et nägu ära ei põleks. Ta püüab ennast leekidest eemale tõmmata ja kummardub kägarasse.
Liisi kampsuni käised on küünarnukini üles tõmmatud ja käed näo ees kõrbevad. “Algul ma ei tulnud selle peale, et käised alla tõmmata. Hiljem, kui olin paar ringi teinud, siis taipasin.” Must kampsun kõrbeb heledamaks, kuid õnneks sulama ei hakka. Teksad saavad tahmaseks.
“Kui tossust ja leekidest läbi sain, siis oli ainuke mõte, et saaks hingata. Ilmselt ma seal leekide vahel ka hingasin ja... karjusin.”
Ja Liisi jääbki karjuma. Arutult. Nii kõvasti kui jaksab. “Aaaaaaaaaaa, aidakeeee.” Kõik karjuvad. Ta kuuleb sõbranna kisa – tema sõitis Liisist eespool ja ta tunneb tema häält.
Järgmise ringi ajal püüab tüdruk oma keha veel rohkem vastu põlvi suruda. Kampsun paljastab osa küljest ja hiljem selgub, et ta on saanud sinna põletushaavu. Esialgu ta seda ei tunne. Käsi hoiab ta ikka näo ees.
“Ma ainult mõtlesin, et ma tahan maha saada. Paneksid nad selle asja kinni või kustutaks leegi ära.”
  ; ;
Tulesammas on viis või kuus meetrit kõrge ja üsna lai. Iga kord, kui ratas läbi sõidab, lööb see leegi kaheks. Paremale poole jääb suurem leek, sest ratas on ju viltu.
Neli või viis korda kihutavad inimesed läbi tule. Lõpuks hakkab ratta hoog raugema. Käigu pealt tõmbavad töömehed trelle eest ja seovad kette lahti. Rahvas hüppab veel keerleva ratta pealt maha. Pealtvaatajad tõttavad neile appi.
“Mul oli kätel nii valus. Ma võtsin trellidest kinni, et need eest ära lükata. Need oli kuumad, aga mul olid käed nii valusad ja ära põlenud, et ma ei tundnud midagi. Ma tahtsin sealt lihtsalt ära saada.” Liisi käed valutavad siiani. Kogu aeg. Ta sööb valuvaigistit.
Liisi karjub, et kutsutaks kiirabi. Poiss, kellega nad koos olid, karjub, et lähme autosse, sõidame kiirabisse. Liisi sõbrannal on läätsed silmas ja ta kardab, et nende kuumenemine võis silmi vigastada.
Rakvere haiglasse on enne neid jõudnud tivolist üks auto, siis hakkavad tulema ka teised. Meedikud panevad haavadele geeli, seovad need kinni, teevad valuvaigistavaid süste.
Kümme inimest, Liisi nende seas, saadetakse öösel kiirabiga Mustamäele Põhja-Eesti regionaalhaiglasse. On oht, et nende hingamisteed võivad olla põlemissuitsust kahjustatud.
Liisi juuksed on kärsanud. “Ma tundsin juba karussellil, et pea kuumab, aga ma ei osanud midagi teha ja ei jõudnud midagi mõelda.”
Tal olid varem poolde selga pikad juuksed. Nüüd lõigati maha. Juuksed sulasid selja taga kokku ühte patsi.
Liisi parem näopool on kergelt põlenud ja seal lähedal on juuksed tuhastunud paari sentimeetri pikkuseks tüükaks.
Kuu aja pärast lõpetab Liisi gümnaasiumi. “See tuleb päris kole, nii kiiresti ma küll ennast korda ei saa. “ Näo vahest saab, aga juukseid küll mitte – need on lihtsalt ebaühtlased salgud.
Päikest ei tohi põletuskohad saada. Näkku tuleb panna kanget päikesefiltriga kreemi. Kanda nokkmütsi ja pikkade varrukatega pluuse. Suvi otsa. Labakäte kaitseks peavad olema kindad. Liisi loodab, et arme ei jää – põletushaavad olevat pindmised.
Arstid on soovitanud, et ta räägiks psühholoogiga ja sõbrannaga omavahel hästi palju arutaks. Tüdruk ja tema ema ongi intervjuuga nõus selleks, et saaks juhtunut välja elada.
“Ma näen ka unes, et ma olen endiselt ratta peal ja maha ei saa. Karjun paaniliselt. Ma näen seda hetke, kui ma lähen leekidesse. Siis ärkan üles. Paar korda öö jooksul.”