31.05.2007, 00:00
Jõgevalt paadiga Tartusse
Seltskond arhitekte läks Emajõge pidi reisima. Matkapäevikut pidas Eve Arpo.
Teada värk – käi enne Nuustakul ära ja alles siis tiku
kaugemale. Ja kui Nuustakul on käidud, siis mine sinna paadiga.
Jõgesid on Eestis piisavalt, et aerutades, mõlatades ja
sõudes ringi liikuda. Vali vaid Eesti 163 jõe hulgast endale
sobivad ja kogu seltskond kokku. Väikese vihjena lisaks, et Soomaa
jõed, Pärnu jõgi ning Emajõgi on suhteliselt vaiksed,
väiksematel jõgedel kevadise suurvee ajal saab see-eest ka
kärestikke proovida.
Meie reis algas 9. mail, sest
järgmisel päeval lõppes haugipüügikeeld. Startisime
Balti jaamast varahommikuse Valga rongiga. Kokku oli lepitud, et minek on
liinil Jõgeva-Tartu. Google’is kokku toksitud distants näitas
reisi pikkuseks120 km.
I päev – paadid
vette
Kahe ja poole tunnise rongisõidu ajal vaatlen
lõputut vetevälja metsa vahel, silme ees on kujutluspilt
lirtsuvatest botastest, mis mul jalas on – hakkab veelgi külmem.
Meie peatus – Jõgeva. Mina saan endale poest uhiuued rohelised
botikud, Miku seanahast punased kindad ja Jaanus paki naiste suitsu. Laskume
linnatänavast alla Pedja jõe äärde, pumpame paadid
täis ning läheme veele. Seltskond koosneb kümnest inimest, kes
võtavad kohad sisse kolmes kahekohalises paadis ja ühes
neljakohalises luurepaadis.
Reis on muhe – siin-seal
jäävad jõe äärde majapidamised, kuskil lehvitab
proua kasvuhoone kõrvalt, maakaevamise vahele selga sirutades, ja
teatab, et elu läheb hästi. Möödume sinise ämbri ja
rattaga kalurist, kes alustab kalamehejuttu nii ja nii mitme kilosest. Teele
jääb ka paar paisu, millest peab paadid üle tassima. Sekka
sutsuke vihma, rahet ja päikest ning kui on aeg maanduda telkimiseks,
ilmub, nagu jumala kingitusena, keset inimasustusetust nähtavale
mahajäetud maja. Päevamenüü näitab spagetisid ja
vorsti, magustoiduks kala. Öösel leitakse lakast surnukirst koos
kratiga ning hommikul on üldiseks imetlusobjektiks pikk ja peenike uss.
Kirst on ilusast jämedast lauast, kratti näen elus
esimest korda, samas ei teki kahtlustki ta eheduses.
II
päev – mehed vette
Stardime koos päikesega.
Esimese vahejuhtumina läheb üks paatidest kivi otsas ribadeks. See
tähendab kahte tundi nõelumist ja liimimist, kulub ära kogu
paadi paranduskomplekt. See-eest saab paat endale puust isetehtud
“pingi” ja mõla. Puurmani poolele läheb asustus
tihedamaks. Turismi arendatakse siin kopa ja ehitusmeestega –
möödume pooleldi valmis olevast kahekorruselisest hotellist. Lootuses
leida joogipoolist teeme Kursis peatuse. See on tore-kummaline koht koos 1648.
aastal ehitatud kirikuga, mida valgustatakse elektri asemel
küünlalühtritega; sügava allikaga, kaevuga, milles on
linnupesa väikeste munadega.
Sõit läheb edasi
Puurmani poole. Külapoest leiame vahuveini, kohukesi ja õlle.
Jõe kaldal teeme koosoleku ja otsustame kaarti tudeerides, et Tartu on
liiga kaugel. Variantideks on sõita kuni Palupõhjani, mis on
esimene autoga ligipääsetav asustatud punkt, või keerata
Emajõest hoopis paremale Võrtsjärve poole. Otsustame viimase
kasuks. Enne minekule asumist astub juurde kohalik politseipatrull –
otsib purjus külanaist.
Otsustame kuulutada teise päeva
lõpetatuks Kirna torni juures. See on viimane autoga
ligipääsetav koht. Ööpimeduses on näha punaseid ja
kollaseid tulukesi usse otsimas – vaja enne hommikut unnad vette panna.
Magama minnakse, kuidas keegi – mõni torni, mõni paadi
alla, mõni koormakatte v
arju.
III päev – hallimast hall
Kõrvad fikseerivad vihmakrabina. Silmi avamatagi näen hallimast
halli taevast. Alustan päeva joogasessiooniga tornis. Taustaks seletab
kägu midagi metsas. Silmad näevad, kuidas taevas heledamaks ja
heledamaks läheb, vihma kallab aga ikka samamoodi.
Menüüs on pakisupp. Vahepeal kuivaks ning jälle märjaks
saanud suitsud pannakse lõkke äärde kuivama. Pakime laagri
kokku, et sukelduda looduskaitsealale. Selga saab kampsun, jope,
polüpropeenist pikk pesu, pükste külge teibitud
säärtega kummikud, mitmed sokid, vihmakeep, kapuuts – alles
siis on hea ja soe olla. Kogu päeva jooksul kohtame kahte kalameest,
haigrut, parte, kobrast ja veel mõningaid tuvastamatuid väikseid
tegelasi. Inimasustus puudub ja kala lanti ei võta.
IV päev – heinamaa
Laseme end koos
päiksega allavoolu kanda. Ilona peseb üle paadiääre
kummardudes jõevees pead ja kammib juukseid – kujutluspilt
Tarkovski filmist, kus valgeis kleitides daamid metsas seeni korjavad.
Emajõe suudmel näitab silt “Peipsi järv 93 km,
Võrtsjärv 7 km” – soodus tuul või
õigemini tuuletus jätab meid otsusele kindlaks ning keerame
paadininad läände. Keset jõge on vool siiski liiga suur, nii
et sibame mööda kaldaäärt. Aerutamises pausi teha ei saa,
sest vool viib kohe tagasi. Tassime paati umbes 800 meetrit üle heinamaa
– ja siis üle veel ühe.
Viimaste
aerutõmmetega jõuame Jõelähtmesse. Takseerime
asukohta ning põikame sisse külapoodi. Öö saadame
mööda rataste peal olevas kalurimajakeses. Omanikke ei ole kodus,
kuid naabrivalve toimib – meid vaadatakse üle, kuid kuiva varjualust
ei keelata. Ööhämaruses väliköögis valmib
fooliumis küpsetatud haug, saab peale mõned piisad oliiviõli
ja sidrunimahla.
Tänan, isu on hea!
Hästi varustatud veematkaja vara:
Päästevest – lisaks turvatundele annab ka sooja.
Nokkmüts ja päikseprillid – mõistlik on kaitsta oma pead ja silmi liigse päikse eest.
Päikesekreem – on üllatav, kui ära võib põleda vaid paaritunnise matka käigus.
Kiiver – kivid on kõvemad kui pea.
Veepudel – janu ja dehüdreerumine vähendavad energiat ja tekitavad muid ebameeldivusi. Külma ilma vastu peaks ka pudel kangemat paadis olema.
Vile – tuleb kasuks, kui hädaolukorras on vaja tähelepanu tõmmata.
Sünteetiline pesu – imab niiskuse nahalt endasse ja aitab keha soojas hoida. Puuvilla tuleks vältida.
Tuulejope ja püksid – soovitaks kasutada nailon- või Goretex-jopet.
Matkasaapad – peavad suhteliselt hästi vett ja kuivavad kiiresti.
Binokkel – loomad, lilled ja sillatöölised – kõike on huvitav lähedalt uurida.
Kompass ja korralikud kaardid – vahel tuleb minna vastuvoolu või lõigata üle luha.
Päästevest – lisaks turvatundele annab ka sooja.
Nokkmüts ja päikseprillid – mõistlik on kaitsta oma pead ja silmi liigse päikse eest.
Päikesekreem – on üllatav, kui ära võib põleda vaid paaritunnise matka käigus.
Kiiver – kivid on kõvemad kui pea.
Veepudel – janu ja dehüdreerumine vähendavad energiat ja tekitavad muid ebameeldivusi. Külma ilma vastu peaks ka pudel kangemat paadis olema.
Vile – tuleb kasuks, kui hädaolukorras on vaja tähelepanu tõmmata.
Sünteetiline pesu – imab niiskuse nahalt endasse ja aitab keha soojas hoida. Puuvilla tuleks vältida.
Tuulejope ja püksid – soovitaks kasutada nailon- või Goretex-jopet.
Matkasaapad – peavad suhteliselt hästi vett ja kuivavad kiiresti.
Binokkel – loomad, lilled ja sillatöölised – kõike on huvitav lähedalt uurida.
Kompass ja korralikud kaardid – vahel tuleb minna vastuvoolu või lõigata üle luha.