24.05.2007, 00:00
Venemaa leidis uued väärtused
Eesti monumendikriisis näitas Venemaa jõuliselt oma enesekindlust. Selle taga on Vladislav Surkovi “veebruariteesid”, milles sõnastatakse Vene riigi uus ideoloogia.
Eesti ja Venemaa vaheline monumendikriis äratas
üleüldist imestust. Miks pani Venemaa oma suhted ELiga kaalule nii
väikese asja pärast? Kas Venemaa kavatseb jätkata oma
agressiivseid kampaaniaid ka teiste läänenaabrite suhtes?
Vaatlejate seletused kriisi põhjustele on olnud erinevad. On räägitud lähenevatest 2008. aasta presidendivalimistest, mille eel tahetakse äratada rahvas isamaalisi tundeid. Teise seletusena on pakutud Venemaa sisepoliitilist olukorda – rahvusäärmuslaste ja läänemeelsete demokraatide ühisliikumine Teine Venemaa ohustab võimulolijaid. Rasketel aegadel on kunstlikult tekitatud piiritagune kriis ennegi rahvast ühendanud.
Venemaa uue enesekindluse tegelik põhjus on aga see, et pärast rohkem kui kümme aastat kestnud pimeduses kobamist on suur naaber leidnud enesele uued põhiväärtused. Venemaa idee ei ole enam marksism-leninism ega ka ortodoksne rahvusaade. Nüüd on lipukirjaks “Heaolu-Venemaa”.
Vladimir Putini abi ja administratsiooni juhataja asetäitja Vladislav Surkov esitles uue Venemaa vaimseid aluseid kõnes, mille ta pidas Kremlis 7. veebruaril 2006 partei Ühtne Venemaa juhtidele.
Surkov on õppinud Moskva rahvusvahelises ülikoolis majandust ja töötanud 1990. aastatel Menatep- ja AlfaPangas ning ka Mihhail Hodorkovski firmades. Ta on ristitud Vene poliitika halliks kardinaliks ja ajakiri Spiegel nimetas teda mõjuvõimult teiseks meheks Kremlis.
Uued veebruariteesid
Surkovi kõne tekitas Venemaal elavat arutelu. Mitte ainult seetõttu, et kümneaastase peataoleku järel said venelased lõpuks ometi teada, kuidas nad peavad mõtlema, vaid ka seetõttu, et Surkov ütles seal välja seisukoha N Liidu lagunemise põhjuste suhtes.
Surkovi kõnet nimetatakse Vene ajakirjanduses “veebruariteesideks”. Sel kombel võrdsustatakse need Lenini kuulsate 1917. a “aprilliteesidega”, milles Lenin nõudis parteilt ajutise valitsuse toetamise lõpetamist ja kiiret revolutsiooni.
Surkovi ameerikalik, efektiivsust ja pragmaatilisi väärtusi rõhutav ideoloogia tähtsustab Venemaa riiklikku suveräänsust ja materiaalset heaolu.
Uue riigikuvandi järgi ei maksa vanu aegu taga nutta, ehkki neil oli ka positiivseid jooni. N Liidu edusammude hulgas nimetab Putini administratsiooniülem riigi saavutusi vabaduse ja õigluse vallas. Nõukogude Liidul õnnestus võita kogu maailma vasakpoolsete intellektuaalide poolehoid.
Teine oluline Nõukogude saavutus oli industrialiseerimine. Süsteemi kadumine maailmakaardilt tulenes Surkovi hinnangul sellest, et seal ei mõistetud enam pakkuda leiba ja tsirkust.
Uusima teooria järgi ei lagunenud N Liit niisiis Ühendriikide Luure Keskagentuuri ega lääneriikide salasepitsuste, vaid Venemaa rahva oma valiku tõttu. Hoopis iseasi oli aga see, mis toimus Boriss Jeltsini demokraatia aegadel. Putini administratsiooniülem veeretab 1990. aastate poliitilised raskused Venemaa esimeste miljardäride kraesse, märkides, et endine eliit vältis vastutust ja noore Vene demokraatia stabiilsuse seadsid ohtu võimuvaakumi täitnud oligarhid.
Vene valitsuse ametliku teooria kohaselt olidki just riigi esimesed suurrikkad, nagu Boriss Berezovski ja Mihhail Hodorkovski, tegelikult süüdi 1990. aastatel venelasi tabanud elatustaseme languses ja napilt ära hoitud föderatsiooni lagunemises.
“Kui see, mida ma kirjeldasin, on demokraatia, kui see on vaba ja õiglane ühiskond, siis mis on sel juhul Soodom ja Gomorra? Mingit vabadust polnud mõistagi olemas – mitte sinnapoolegi,” osundab uudisteagentuur RIA-Novosti Surkovi kõnet.
Jeltsini ajastu allakäik tähistas kummatigi uue ajajärgu algust. Valitsuse oraakli sõnul sündis 1990. aastate kaosest ja anarhiast uue Venemaa eliit, selle juhtiv jõud. Just sel ajal tõusid esiplaanile aktiivsed, vastupidavad, auahned ja tugevad inimesed. “See on materjal, kellest moodustub riigi uus juhtiv klass,” ütles Surkov.
Selle uue eliidi – “tegusa juhtiva seisuse või klassi” – moodustamine näibki olevat Surkovi looduslikule valikule tugineva riigiideoloogia peamisi eesmärke. Putinluse hääletoru Surkov reklaamib Peeter Suure moderniseerimisprogrammi sarnast remonti, millega Venemaa – toetudes Lääne tehnoloogiale ja oskusteabele – upitataks maailma juhtivate riikide sekka. “HeaoluVenemaa” juhtkond koosneks enesestki mõista putinlaste kaardiväest ja julgeolekuorganite taustaga mehed moodustaksid kinnise eliidi.
Probleem oleks Surkovi arvates see, kui Venemaal ei tekiks rahvuslikku kodanlust, vaid eliit jääkski kosmopoliitiliseks “offshore-ülikkonnaks”, kes ei riskiks investeerida oma kodumaale. Hardas igatsuses rahvusliku kodanluse järele laidab Surkov maha rikaste nuhtlemise.
Samas ei kavatse Venemaa Surkovi teeside järgi end isoleerida ega otsida Läänest vaenlasi.
“Venemaa --- ei tähenda ka seda, et lööme ukse laudadega kinni, joome hommikust õhtuni toas viina ega taha midagi kuulda oma naabritest,” ütles Surkov.
Suurim oht on oranž revolutsioon
Avatus aga ei tähenda, et riikidevaheline konkurents peaks kaduma. Sõprus olgu sõprus ja bisnis olgu bisnis, kõlab juhtlause.
Venemaa näeb siiski ka ohtusid. Surkovi järgi moodustavad rahvusvaheline terrorism, otsene sõjaline rünne ja “oranžide võtete pehme sissetung rahvusliku immuunsuse nõrgenemise korral” Venemaad ähvardada võiva kolmikohu.
Neist kõige ohtlikum on oranž revolutsioon. Surkov maalib vaimusilmas pildi, kuidas välismaalt juhitud rahutustes üles köetud inimesed võivad ideelises võitluses hävitada Venemaa rahvuslikud väärtused. Surkovi sõnul eksisteerib oht, et “meie välismaised sõbrad” üritavad korraldada sama, mis Serbias, Gruusias ja Ukrainas on juba toimunud. Kes on “sõbrad”, seda otseselt välja ei öelda.
Mida siis soovib Ühtne Venemaa selle uue ideoloogiaga saavutada? Surkovi sõnul on partei kindel siht pikaaegne võim: “Tuletan meelde, et Jaapani liberaaldemokraatlk partei on valitsenud ligi 40 aastat ja on endiselt Jaapani juhtiv partei. Rootsi sotsiaaldemokraadid olid vahetpidamata võimul aastast 1932 aastani 1976. Ja see on normaalne.”
Et saada selliseks poliitiliseks supervõimuks, peab partei Surkovi sõnul esmajärjekorras looma uue korra vaimulikuseisuse – agitaatorite klassi. Samuti hoiatab Surkov partei esindajaid kitsa maailmavaate eest: “Unustage ära vasakpoolsus ja parempoolsus. Partei on üldrahvalik ja siin, nagu kogu ühiskonnaski, on esindatud paljud erinevad huvid. Meil on ruumi äriringkondade esindajatele, töölistele, õpetajatele, arstidele, sõjaväelastele – kõigile.”
Partei peab olema valmis ka võimu ülevõtmise katseteks vastaste poolt: “Tänavad peavad olema meie päralt nii Moskvas kui ka teistes suurlinnades. Ärge unustage, et tänav on samuti poliitilise võitluse vahend, mõeldud rahulikeks meeleavaldusteks ja rahulikeks rongkäikudeks, ja selle õiguse tagab meile põhiseadus. Niisiis viibi ge rohkem värskes õhus...”
Seega on Venemaa uue riigiideoloogia kujul tegu omapärase sulamiga kompartei tuttavatest propagandafraasidest ja ameerikalikest äriloosungitest. Tugevamate ellujäämise ja loodusliku valiku retoorika tagant aimub Silvio Berlusconi – või Benito Mussolini – Itaaliast tuttavaid hüüdlauseid.
Heaolu-Venemaal kuulub võim võitluses karastunud seisusele. Demokraatia peab olema kontrolli all, vastasel korral ootab ees Soodom ja Gomorra.
Artikkel on avaldatud ajalehes
Helsingin Sanomat 13. mail 2007.
Vaatlejate seletused kriisi põhjustele on olnud erinevad. On räägitud lähenevatest 2008. aasta presidendivalimistest, mille eel tahetakse äratada rahvas isamaalisi tundeid. Teise seletusena on pakutud Venemaa sisepoliitilist olukorda – rahvusäärmuslaste ja läänemeelsete demokraatide ühisliikumine Teine Venemaa ohustab võimulolijaid. Rasketel aegadel on kunstlikult tekitatud piiritagune kriis ennegi rahvast ühendanud.
Venemaa uue enesekindluse tegelik põhjus on aga see, et pärast rohkem kui kümme aastat kestnud pimeduses kobamist on suur naaber leidnud enesele uued põhiväärtused. Venemaa idee ei ole enam marksism-leninism ega ka ortodoksne rahvusaade. Nüüd on lipukirjaks “Heaolu-Venemaa”.
Vladimir Putini abi ja administratsiooni juhataja asetäitja Vladislav Surkov esitles uue Venemaa vaimseid aluseid kõnes, mille ta pidas Kremlis 7. veebruaril 2006 partei Ühtne Venemaa juhtidele.
Surkov on õppinud Moskva rahvusvahelises ülikoolis majandust ja töötanud 1990. aastatel Menatep- ja AlfaPangas ning ka Mihhail Hodorkovski firmades. Ta on ristitud Vene poliitika halliks kardinaliks ja ajakiri Spiegel nimetas teda mõjuvõimult teiseks meheks Kremlis.
Uued veebruariteesid
Surkovi kõne tekitas Venemaal elavat arutelu. Mitte ainult seetõttu, et kümneaastase peataoleku järel said venelased lõpuks ometi teada, kuidas nad peavad mõtlema, vaid ka seetõttu, et Surkov ütles seal välja seisukoha N Liidu lagunemise põhjuste suhtes.
Surkovi kõnet nimetatakse Vene ajakirjanduses “veebruariteesideks”. Sel kombel võrdsustatakse need Lenini kuulsate 1917. a “aprilliteesidega”, milles Lenin nõudis parteilt ajutise valitsuse toetamise lõpetamist ja kiiret revolutsiooni.
Surkovi ameerikalik, efektiivsust ja pragmaatilisi väärtusi rõhutav ideoloogia tähtsustab Venemaa riiklikku suveräänsust ja materiaalset heaolu.
Uue riigikuvandi järgi ei maksa vanu aegu taga nutta, ehkki neil oli ka positiivseid jooni. N Liidu edusammude hulgas nimetab Putini administratsiooniülem riigi saavutusi vabaduse ja õigluse vallas. Nõukogude Liidul õnnestus võita kogu maailma vasakpoolsete intellektuaalide poolehoid.
Teine oluline Nõukogude saavutus oli industrialiseerimine. Süsteemi kadumine maailmakaardilt tulenes Surkovi hinnangul sellest, et seal ei mõistetud enam pakkuda leiba ja tsirkust.
Uusima teooria järgi ei lagunenud N Liit niisiis Ühendriikide Luure Keskagentuuri ega lääneriikide salasepitsuste, vaid Venemaa rahva oma valiku tõttu. Hoopis iseasi oli aga see, mis toimus Boriss Jeltsini demokraatia aegadel. Putini administratsiooniülem veeretab 1990. aastate poliitilised raskused Venemaa esimeste miljardäride kraesse, märkides, et endine eliit vältis vastutust ja noore Vene demokraatia stabiilsuse seadsid ohtu võimuvaakumi täitnud oligarhid.
Vene valitsuse ametliku teooria kohaselt olidki just riigi esimesed suurrikkad, nagu Boriss Berezovski ja Mihhail Hodorkovski, tegelikult süüdi 1990. aastatel venelasi tabanud elatustaseme languses ja napilt ära hoitud föderatsiooni lagunemises.
“Kui see, mida ma kirjeldasin, on demokraatia, kui see on vaba ja õiglane ühiskond, siis mis on sel juhul Soodom ja Gomorra? Mingit vabadust polnud mõistagi olemas – mitte sinnapoolegi,” osundab uudisteagentuur RIA-Novosti Surkovi kõnet.
Jeltsini ajastu allakäik tähistas kummatigi uue ajajärgu algust. Valitsuse oraakli sõnul sündis 1990. aastate kaosest ja anarhiast uue Venemaa eliit, selle juhtiv jõud. Just sel ajal tõusid esiplaanile aktiivsed, vastupidavad, auahned ja tugevad inimesed. “See on materjal, kellest moodustub riigi uus juhtiv klass,” ütles Surkov.
Selle uue eliidi – “tegusa juhtiva seisuse või klassi” – moodustamine näibki olevat Surkovi looduslikule valikule tugineva riigiideoloogia peamisi eesmärke. Putinluse hääletoru Surkov reklaamib Peeter Suure moderniseerimisprogrammi sarnast remonti, millega Venemaa – toetudes Lääne tehnoloogiale ja oskusteabele – upitataks maailma juhtivate riikide sekka. “HeaoluVenemaa” juhtkond koosneks enesestki mõista putinlaste kaardiväest ja julgeolekuorganite taustaga mehed moodustaksid kinnise eliidi.
Probleem oleks Surkovi arvates see, kui Venemaal ei tekiks rahvuslikku kodanlust, vaid eliit jääkski kosmopoliitiliseks “offshore-ülikkonnaks”, kes ei riskiks investeerida oma kodumaale. Hardas igatsuses rahvusliku kodanluse järele laidab Surkov maha rikaste nuhtlemise.
Samas ei kavatse Venemaa Surkovi teeside järgi end isoleerida ega otsida Läänest vaenlasi.
“Venemaa --- ei tähenda ka seda, et lööme ukse laudadega kinni, joome hommikust õhtuni toas viina ega taha midagi kuulda oma naabritest,” ütles Surkov.
Suurim oht on oranž revolutsioon
Avatus aga ei tähenda, et riikidevaheline konkurents peaks kaduma. Sõprus olgu sõprus ja bisnis olgu bisnis, kõlab juhtlause.
Venemaa näeb siiski ka ohtusid. Surkovi järgi moodustavad rahvusvaheline terrorism, otsene sõjaline rünne ja “oranžide võtete pehme sissetung rahvusliku immuunsuse nõrgenemise korral” Venemaad ähvardada võiva kolmikohu.
Neist kõige ohtlikum on oranž revolutsioon. Surkov maalib vaimusilmas pildi, kuidas välismaalt juhitud rahutustes üles köetud inimesed võivad ideelises võitluses hävitada Venemaa rahvuslikud väärtused. Surkovi sõnul eksisteerib oht, et “meie välismaised sõbrad” üritavad korraldada sama, mis Serbias, Gruusias ja Ukrainas on juba toimunud. Kes on “sõbrad”, seda otseselt välja ei öelda.
Mida siis soovib Ühtne Venemaa selle uue ideoloogiaga saavutada? Surkovi sõnul on partei kindel siht pikaaegne võim: “Tuletan meelde, et Jaapani liberaaldemokraatlk partei on valitsenud ligi 40 aastat ja on endiselt Jaapani juhtiv partei. Rootsi sotsiaaldemokraadid olid vahetpidamata võimul aastast 1932 aastani 1976. Ja see on normaalne.”
Et saada selliseks poliitiliseks supervõimuks, peab partei Surkovi sõnul esmajärjekorras looma uue korra vaimulikuseisuse – agitaatorite klassi. Samuti hoiatab Surkov partei esindajaid kitsa maailmavaate eest: “Unustage ära vasakpoolsus ja parempoolsus. Partei on üldrahvalik ja siin, nagu kogu ühiskonnaski, on esindatud paljud erinevad huvid. Meil on ruumi äriringkondade esindajatele, töölistele, õpetajatele, arstidele, sõjaväelastele – kõigile.”
Partei peab olema valmis ka võimu ülevõtmise katseteks vastaste poolt: “Tänavad peavad olema meie päralt nii Moskvas kui ka teistes suurlinnades. Ärge unustage, et tänav on samuti poliitilise võitluse vahend, mõeldud rahulikeks meeleavaldusteks ja rahulikeks rongkäikudeks, ja selle õiguse tagab meile põhiseadus. Niisiis viibi ge rohkem värskes õhus...”
Seega on Venemaa uue riigiideoloogia kujul tegu omapärase sulamiga kompartei tuttavatest propagandafraasidest ja ameerikalikest äriloosungitest. Tugevamate ellujäämise ja loodusliku valiku retoorika tagant aimub Silvio Berlusconi – või Benito Mussolini – Itaaliast tuttavaid hüüdlauseid.
Heaolu-Venemaal kuulub võim võitluses karastunud seisusele. Demokraatia peab olema kontrolli all, vastasel korral ootab ees Soodom ja Gomorra.
Artikkel on avaldatud ajalehes
Helsingin Sanomat 13. mail 2007.