Holaööl kärgatas Metsatöll ja voolas kirvesupp
Koeru vallas Väinjärve ääres 25. mail
peetud kaheksas holaöö oli militaarse iseloomuga ning kandiski
alapealkirja “Eesti folgiarmee väliõppused”. Esinejate
raskekahurväkke kuulusid Metsatöll, Tuksam, Bonzo ja Tõun,
Minu Isa Oli Ausus Ise.
Aga ka folgist üsna kaugel asuv
eklektiline duett “kaskadöör” Aapo Ilves ja
“lippur” Jaan Pehk. Nende esinemine rabas siira ja jõulise
sõnumiga, nimelt sai rahvas teada, et Jaagup Kreem ei oska absoluutselt
laulda.
Kui ütled “Koeru
holaöö”, pead tahes-tahtmata mõtlema
peakorraldaja Thea Kristalile, kes alustas seda ettevõtmist
töötu loomaarstina ning leidis nüüd endas jõudu
traditsioon taastada töötava loomaarstina.
“Sitane,
ent mõnus ja kiire elu!” nagu ta oma ametit ja elustiili ise
kommenteerib.
“See oli two in one ettevõtmine,”
selgitas Kristal. “Mul oli samal päeval 50.
sünnipäev.” Üksi Thea muidugi Eesti holaarmeed Koeru
õppustele tassida ei suuda. Palju aitasid Koeru kultuurimaja, kes
võttis enda peale Metsatölli kutsumise riski, ning
muusikaärimees Raivo Sersant, keda Kristal oma heaks haldjaks
nimetab.
Hola- ehk folgipisik nakatas Thead teismelisena 1973.
aastal ühel Tartu Lauluväljaku kontserdil, kus ta nägi Urmas
Alendrit ja Sass Müllerit, kelle esinemise ajal sadas nii hullusti vihma,
et mehel tuli vihmavarju hoida. “Avastasin, et on olemas inimesed, kes
laulavad samadest asjadest, millest ma isegi laulda tahtsin. Need laulud
sündisid üleliigsest armastusest.”
Et Thea
süldipidusid ei salli, kinkiski ta endale poole sajandi täitumise
puhul folkarite paraadesinemise. Ja sai lisaks ilusa ilma. Läks vaja
viimase esineja Metsatölli mitme minuti pikkust äikeseteemalist tule-
ja heli-show’d, et üleval tõesti lõpuks midagi rebenes
ja tolm Väinjärve-äärsel peoplatsil kerge vihmaga
kinnitatud sai.
Ürituse kelmikusest andsid tunnistust juba
piletikontrollis pealelöödud Jaapani lipu logoga käepaelad, mis
tuletasid meelde samal päeval lõppenud keisripaari visiidi.
Õhtu juht Rohke Debelakk näitas ettenähtud tekstile
lisaks üles ebatavaliselt veidrat huumorimeelt, nimetades Tartu NAKi
“trahviroodu” eesotsas Contra ja Olavi Ruitlasega
“Turovski juurest põgenenud loomadeks”.
Sass
Mülleri esinemisele aitas oluliselt kaasa kohalikest rahvatantsijatest
koosnenud laibaveotiim, kes vana holakangelase lavale talutas. Ekspressiivsele
esinemisele laval lisas Müller veel suurejoonelise tegevuskunstietenduse
esinejate telgis, võttes ühtviisi ebamaiseid asendeid sisse nii
pingi peal, all kui sellega põimudes.
Ilusa ilma ja
värske õhu tõttu koondus publiku tähelepanu üsna
sujuvalt kodutütarde poolt pakutud haruldaselt maitsvale kirvesupile, mida
kuluaarides ka rassolnikuks nimetati. Lookas laudade vahel kõndis ringi
Vene miilitsa mundris noormees ja oli siiralt õnnelik, kui teda
miilitsaks nimetati. Tavaliselt peetavat teda hoopis nõukogude armee
sõduriks. Vaat siis, kui kaugele me oma ajaloolise mälu
hävitamisel oleme jõudnud.
Ei tea, kas oli lava
publikust kaugel või muutis 150kroonine piletihind inimesed
liiga järelemõtlikeks, aga sõjalist ega isegi pingelist
õhkkonda lava ees ei tekkinud. Publik eelistas ülekaalukalt
hängimisele tšillimist ja armastus tegi sõjale sama kindlalt
ära nagu 1973. aastal Tartus.
Thea Kristali sõnul olnuks
esinejaid rohk
emgi. Paraku ei olnud kusagilt võtta rohkem esinemisaega. Kõigi
rinda jäi igatahes kaunistama vägev orden Iirimaa lipuvärvides
ordenipaelaga.
Aapo Ilves arvas, et Thea on positiivselt hull
inimene, kes otsib kokku meeldivalt eripalgelisi esinejaid. “Kes see muu
ikka Sass Mülleri ja Metsatölli kokku paneks.”
Metsatölli show’ sinirohelistesse välkudesse holaöö
lõpuks kustuski. Vihm jäi kah järele. Ei saa loodusjõud
tõelise, südamest tulvava muusika vastu.
Ja Jaak Tuksam
mängis Thea Kristalile kuni hommikuni sulneid sünnipäevalugusid.