Suvi - rõõmud ja ohud
Kohe-kohe on käes see kauaoodatud suvi. Päike,
mererand, oma peenra maasikad, õhtud lõkke ääres,
reisid ja rännakud. Seda aega on alati nii häbematult vähe ja
tahaks kõike-kõike teha ja kõikjale-kõikjale
jõuda. Ja muidugi olla koos, koos oma perega.
Selle suvise
vabaduse juures on suure hulga rõõmude juures ka omajagu hoolt ja
muret. Mida suurem on vabadus, seda rohkem silmi meie pisemad vajavad. Suur
maailm vajab ju avastamist – vesi, taimed, liiv… Ja uusi
faktoreid, mille/kelle eest põnne kaitsta, tuleb juurde –
päike, sääsed, puugid, lahtised veesilmad…
Olen mitu kuud jälginud avaliku veebikaamera vahendusel ühe
Saksamaal asuva valge-toonekure pere elu
(www.pfalzstorch.de/bilder/live1.html). Milline hool ja vaev – pesa
kohendamine ja munemine ja haudumine ja siis koorumine ja pojad. Kogu protsess
on pikaldane ja nõuab 100% pühendumist. Munad ei tohi haudumise
ajal hukka saada, samas peab hauduja ise ka söönuks saama ning tiibu
sirutatud. Kusjuures, ei ole mitte nii, et ainult emakurg istub ja haub –
isakurg käib ka ikka abiks. Kohe päris palju. Mõlemal hool.
Nüüd on kurepojad (viiest munast sirgus kolm kurepoega)
juba üle kuu vanad ning nüüd mõnel hommikul olen
märganud, et hommikuti vara on hetki, mil pojad päris omapead on
jäetud – ju on siis juba väike iseseisvumisõpetuse aeg.
Suur oskuste õpetamise aeg on veel ees. Enne peab lendamisharjutused
selgeks saama.
Seni on aga kurepojad pesas, enamuse ajast kuremamma
või kurepapa hoolsa silma ning hoole all. Loodus on nõnda
seadnud.
Rohkelt rõõmu ja hoolsat silma –
kaunist suve!
PS. Kui veel kurgedest rääkida, siis
kohalik kurepere reality show ja blogi on aadressil www.ilm.ee/~uploader/loodus/ . Väga hariv ja
õpetlik.