Elektrit ei ole 2
President Toomas Hendrik Ilves esines paar nädalat tagasi
Kumus energiafoorumil kõnega, mis keskendus ühele teemale. Eesti
elektrisüsteemi seotus Venemaa elektrisüsteemiga on Eestile väga
ohtlik. Mida kiiremini Eesti elektrisüsteem Venemaa elektrisüsteemist
lahti haakida, seda parem.
Ajakirjanik Sulev Vedler
analüüsis riigipea seisukohta Ekspressi eelmises numbris artiklis
“Elektrit ei ole”. Ajakirjanik tutvustas poliitikute, Eesti Energia
juhtide ja teadlaste seisukohti selles küsimuses. Artikli sõnum
oli, et Eesti elektrisüsteemi eraldamine Venemaa elektrisüsteemist
oleks vajalik, aga see maksab liiga palju.
Artikkel ei
käsitlenud selle teema üht väga olulist aspekti, Venemaa
elektrisüsteemi jätkusuutlikkust.
Venemaa on oma
elektrimajandusse viimase 20 aasta jooksul väga vähe investeerinud.
Venemaa kõigi elektrijaamade võimsus kokku on 207 GW. Viimase 20
aasta jooksul on ehitatud uusi elektrijaamu keskmiselt 1,5 GW aastas.
Võrdluseks, Hiina käivitas mullu uusi elektrijaamu
koguvõimsusega 103 GW, Eesti kõigi elektrijaamade võimsus
kokku on 2,4 GW.
Venemaa elektrisüsteemi seisukord on juba
sedavõrd halb, et hakkab ohustama riigi julgeolekut. Isegi
möödunud, erakordselt soojal talvel oli elektrisüsteemi
stabiilsuse tagamiseks vaja tarbijaid välja lülitada 14 regioonis, sh
Mosenergos ja Lenenergos.
Venemaa juhtkond mõistis ohtu.
Möödunud aasta alguses kinnitas valitsus dokumendi
“Investeeringute programm elektroenergeetikas 2006–2010”.
Investeeringute maht on 75 miljardit USA dollarit, sellest kulub elektrijaamade
ehituseks 40 miljardit, millega kavatseti ehitada 23 GW võimsusega uusi
elektrijaamu.
Programmi mullust mahtu ei suudetud aga täita ja
tänavu veebruaris mahtu suurendati. Investeeringute uus maht on 111
miljardit dollarit, sellest elektrijaamade ehituseks kulub 65 miljardit
dollarit, millega kavatsetakse 2010. aastaks ehitada 41 GW uusi
elektrijaamu.
Programmi täitmine ehk päästaks Venemaa
elektrisüsteemi, aga programm jääb täitmata.
Põhjused on järgmised.
1. Raha ei ole.
Elektrienergia hind on Venemaal populistlikel sisepoliitilistel kaalutlustel
väga madal. Sellest investeeringuteks raha ei kogune. Enamik raha
programmi täitmiseks tuleb võtta riigilt, kas otse riigieelarvest
või riigiettevõtete kaudu. Riigi kogu infrastruktuur on väga
viletsas seisukorras ja vajab tohutuid investeeringuid. Kõigeks raha ei
jätku.
2. Jõudu ei ole. Programmi täitmiseks on
vaja elektroenergeetika ehituse ning elektrimasinate ja aparaatide tootmise
mahtu järsult suurendada rohkem kui kümme korda. See on
võimatu. Möödunud aastakümnete jooksul lõpetas
tegevuse suur osa selle valdkonna ettevõtteid, teadmised ja oskused on
kadunud. Mõne aastaga neid taastada pole võimalik.
3.
Koostööd välisfirmadega ei ole. Venemaa harilikult ei
talu välisfirmade enamusosalust energeetikaobjektides. Sahhalin-2 jt
sellised juhtumid on teinud välisinvestorid ettevaatlikuks ja Venemaale
investeerimise järjest riskantsemaks.
4. Mõni aasta
tagasi muutus elektrimasinate ja -seadmete maailmaturg defitsiitseks.
Põhjuseks on Hiina ja India tohutud tellimused, arengumaade
elektrifitseerimine ja arenenud riikides alanud elektrisüsteemide
uuendamise periood. Tarneajad on varasemaga võrreldes oluliselt
pikenenud ja pikenevad lähiaastatel veelgi, enne kui pakkujad suudavad
turu uuesti tasakaalustada.
5. Kompetentset juhtimist ei ole.
Venemaa elektrisüsteemi haldav RAO UES lõpetab oma tegevuse
praegusel kujul 2008. a suvel. RAO
UES energiline ja edumeelne juht Anatoli Tšubais koos oma meeskonnaga
jätkab otsustamisõiguseta nõunikuna. Otsustamisõigus
jaotatakse bürokraatlike struktuuride vahel, kes ei oska nii suurt ja
keerulist programmi juhtida.
6. Sisepoliitilist stabiilsust ei ole.
Tuleval aastal toimuvad Venemaal presidendivalimised. Tekib Venemaa ajaloos
tüüpiline segaduste periood (smuta). Mõnikord on segadus
väiksem, mõnikord väga suur. Eri grupeeringud võitlevad
võimu pärast. Elektrisüsteemi arendamine ja tulevik on sel
ajal kümnendajärgulise tähtsusega.
Tõenäoliselt on Venemaa elektrisüsteem juba ületanud
piiri, millest tagasiteed enam ei ole, ja liigub vääramatult
täieliku lagunemise poole. RAO UESi juhi Anatoli Tšubaisi avameelne
sõnavõtt tänavu jaanuaris: “Me peame suutma teha imet,
et meie elektrisüsteem jääks püsima. Kui me seda ei suuda,
ootavad meid ees õudused, mida ükski riik maailmas ei ole seni veel
kogenud ja mis on võrreldavad viimsepäeva jubedustega. Venemaa
juhtkond ei ole veel täielikult mõistnud ohu suurust.”
Millal Venemaa elektrisüsteemi tõsine lagunemine algab?
Võimalik, et juba täna, kui mingil põhjusel seiskub pikemaks
ajaks Leningradskaja (Sosnovõi Bori) tuumaelektrijaam. See jaam on 30
aastat vana, halvas seisukorras, võimsus 4 GW, töötab
aasta keskmise võimsusega 2,6 GW ja toodab 38 protsenti Loode-Venemaal
tarbitavast elektrienergiast.
Väga suure
tõenäosusega muutub Venemaa elektrisüsteemi seisukord
lähema viie aasta jooksul juba nii viletsaks, et Eesti
elektrisüsteemi paralleeltöö sellega ei ole enam
võimalik.
Presidendi hinnang olukorrale on õige.
Tõsi on, et Eesti elektrisüsteemi lahtihaakimine Venemaa
elektrisüsteemist maksab väga palju, aga sellega viivitamine maksab
veelgi rohkem.
Digitaalmajandus, infoühiskond ja
nüüdisaegne elukorraldus ei saa edeneda riigis, mille
elektrisüsteem on seotud laguneva elektrisüsteemiga.
Loo autor on elektriinsener ja Eesti Elektroenergeetika Seltsi
liige.