Laps ja linn
Nagu Tallinnas kombeks, saabus talv mullu ootamatult keset
ränkkülma ja lumerohket veebruari, just siis, kui sündis meie
laps. Kuni lume sulamiseni aprilli alguses kõrgusid kõikjal
hiiglaslikud vallid ja rippusid ohtlikud purikad.
Lähtudes
põhimõttest, et laps peaks saama iga päev õues
(värskest õhust rääkimine oleks siinkohal küll
liialdus) vankris magada, sumasin kangelaslikult iga päev tund-paar
läbi ja üle parkunud lume. Ega neist vallidest ju muidu polekski
lugu, aga neis kohtades, kus eelistaks lapsevankriga jalutada, pole sageli
kõnniteed lahti lükatud. Sõiduteel, autode vahel laveerida
on aga üsna ohtlik. Õnneks olime ettenägelikult ostnud laiade
kummidega maastikuvankri, mis paraja musklijõu rakendamisel nii paksust
kui vedelast läbi sõidab.
Kevadel läks asi veidi
meeldivamaks, kuigi linn eriti vankrisõbralikumaks ei muutunud.
Tallinnas teatavasti peale Kadrioru, Kopli ja Nõmme parkide
arvestatavaid rohealasid ei ole ja need jäid meie kodust kahjuks liiga
kaugele. Kesklinna tillukestel väljakutel kümnete teiste
kärutajate ja koerajalutajate vahel tiirutamine muutub peagi
tüütuks, pealegi tuleb ühest teisele saamiseks läbida hulk
tolmuseid ja tiheda liiklusega tänavaid.
Iga kärutaja
“rõõm” on hoolimatud autojuhid, kelle arvates on
kõnniteed loodud nende sõidukite parkimiseks. Või
näiteks võtab mõni nutikas taksojuht nõuks keerata
oma Opel otse minu vankri ette kõnniteele ja asuda seal kliendiga
arveldama, kuigi kümne meetri kaugusel on sissesõidutee.
Sellekohase märkuse peale ta mõistagi käratab:
“Võid ju oodata!”
Palju lahkemad ei ole ka teised
jalakäijad. Miks peaks mõni täisjõus härra
või daam oma sirgjoonelist trajektoori muutma, kui noor ema võib
oma biitsepsitele ja vankri amortidele valu andes kiireid manöövreid
teha, et teel sinna-tänna põigelda!
Lõpuks
avastasime enda jaoks rahuliku kandi Lilleküla staadioni ümbruses,
kus on värskeilmelised asfalteeritud teed ja vähe autosid.
Tõsi, tühermaad nende teede vahel on täis
kõikvõimalikku sodi ja soojade ilmade saabudes ka poolpaljaid
piiritusepruukijaid. Ja nagu hiljuti kuulda võis, võib sealt
leida veel põnevamaidki asju, näiteks kellegi jalad. Meile
õnneks sealkandis ühtegi meelierutavat kogemust osaks ei saanud,
kui varakevadine valus päike ja äsja õitselepuhkenud
toomingate vänge aroom välja arvata.
Kõik
vajalik käe-jala juures
Lapsega toast väljas
käimine ei piirdu vaid jalutamisega. Alguses on tihedalt käimist
arstide vahet – perearst, pediaater, ortopeed, neuroloog,
vaktsineerimised. Siis apteek, võimlemine, ujumine. Küll on tore,
kui kõik need asutused on vaid paari tänavavahe või koguni
maja kaugusel! Võtad lapse kas või sülle ja lähed. See
ehk ongi lapsega kesklinnas elamise suurim võlu.
Arstil
käimisest sagedamini tekib vajadus toidupoodi minna. Kahjuks kohalik
keldripood kergelt krimpsu tõmmanud viineritega ei lähe
mitmekülgset tervislikku toitu vajavale imetavale emale arvesse.
Suurematesse poodidesse minek on paras ettevõtmine. Näiteks on neis
lapsetooliga poekärud tõeline defitsiit. Ühe Rimi supermarketi
infoletis teatati pärimise peale rõõmsalt, et
“mõlemad on praegu ilmselt kasutuses”. Tõsi
küll, tänaseks on nad neid kärusid õnneks juurde
soetanud.
Veel suurem häda on aga v&
amp;
auml;ljas söömisega. Kõik aeg-ajalt kodutoidust tüdivad
lapsevanemad on ilmselt juba kuulnud, et üks äärmiselt
lapsesõbralik koht on Lucca restoran Tabasalus. Nii et kui sa oled oma
pere laupäeval kenasti auto peale laadinud ja Tabasallu kärutanud,
tabab sind üsna tõenäoliselt tähelepanek, et koht on
“ürituseks suletud” või “kõik lauad on
kahjuks kinni”. Tasub ikka ette helistada ja soovitavalt paar päeva
varem.
Teiste kohtade osas tuleb proovida katse-eksituse meetodit.
Üsna tavaline on ka, et muidu väga toredas söögikohas pole
lapsetooli. Heal juhul avaldatakse selle üle kahetsust ja lubatakse see
peagi hankida (juba mitmendat korda), halvemal juhal aga vaadatakse
küsimise peale lihtsalt mõistmatu näoga. Seda toredamad on
kohad, mis on varunud toole lausa mitu, nii et saad minna koos teiste noorte
emadega päeval kohvitama ja istuma saavad kõigi lapsed!
Näiteks Bestselleri kohvik Viru keskuses on ses osas väga
eeskujulik.
Tissitamine vetsupotil?
Kui aga
beebi on veel nii pisike, et iseseisvalt ei istu, siis püüa sa oma
vankrit kusagile laudade vahele ära mahutada. Mõnes toredamas
kohvikus, näiteks Bassos või QuamQuamis, tõttab keegi
lahkelt laudu tõstma, et vankrile ruumi teha. Teises, näiteks
Pegasuses, aga vaadatakse juba ukse peal pika pilguga ja nenditakse:
“Sellega te siia küll ei mahu!” Õige ka, lapsed ongi
jõle tüütud, teevad lärmi ja ajavad puru maha ja
äkki nõuab mõni enesekeskne lapsevanem veel teistelt
klientidelt suitsetamise lõpetamist.
Lapse toidu ja tema
söötmisega on muidugi paras mehkeldamine. Kõigepealt rinnaga
toitmine: see on ilmselt igaühe enesetunde küsimus, kuidas seda
toimetada, aga kui eelistaks seda teha veidi vaoshoitumalt, siis vähestes
kohtades on kõrvalisi nurgakesi peale tualetipotil kössitamise.
Teine etapp on purgitoidud, mille soojendamiseks peab eraldi paluma tuua
tassiga kuuma vett, mis toidule märksa parem kui teenindaja lahke
pakkumine pista purk mikrolaineahju.
Kui laps on juba piisavalt
suur, et süüa sama toitu, mis täiskasvanudki, võib
jälle hädaorgu kukkuda. Miskipärast arvab suurem osa
söögikohti (ja siin pole Tallinn ja Eesti teiste maailma kohtade seas
mingi erand), et üks õige lastemenüü koosneb kindlasti
friikartulitest, vinkudest ja ketšupist. Tavamenüüst suure
prae tellimine lapsele on aga teadagi paras raiskamine.
Meeldiva
üllatuse valmistas aga restoran Vertigo, kus ettekandja pakkus, et
äkki võiks anda lapsele väikese portsjoni mingit lihtsamat
pastat ja maasikaid. Kusjuures arvele seda ei lisatud.
Söömisega käib käsikäes muidugi teine teema –
mähkmevahetus. Eestis on ikka üsna haruldane, et kusagil on selleks
kohandatud mähkimisalus. Esimese hooga meenuvad vaid Kumu, Stockmanni
kaubamaja mängunurk ja Kristiine keskuse Mothercare. Välja minnes
tasub seega ennast varustada selleks otstarbeks ette nähtud
lahtikäiva mähkmekotiga või tekiga, mille teine külg
kannataks ka mitte just kõige puhtamale põrandale panna.
Teistmoodi linn
Kuhu Tallinn
lapsesõbralikkuse poolest areneda võiks? Oma kogemusest oskan
võrdluseks tuua elu lapsega oluliselt suuremas linnas Londonis. Mis on
seal siis teistmoodi?
Põhiliselt suhtumine. Suurlinnas on
küll lasterikkaid peresid oluliselt vähem kui maapiirkondades, aga
pisikestesse inimestesse suhtutakse ometi tunduvalt mõistvamalt. Muidugi
juhtub sekka ka selliseid, kes paarikümne meetri laiusel jõe&
;aum
l;ärsel jalakäijate teel ei suvatse kõrvale astuda ja
käratavad: “Damn buggies!” (neetud kärud). Aga kui
elanikke on üle kümne miljoni, siis on ebameeldivate
tüüpide esinemissagedus ka tõenäolisem.
Muidu
võib noor lapsevanem end üsna täisväärtuslikuna
tunda. Kui sa lähed lapsevankriga supermarketisse, siis saadakse aru, et
teise käru või ostukorviga on ebamugav manööverdada ja
krapsakas turvamees ei karga joonelt sind tuuseldama, kui sa ostud riiulitelt
otse kotti (ja
hiljem muidugi ümber kassalindile ja siis tagasi
kotti) laod.
Linna võimsad pargid on justkui laste jaoks
loodud. Kui tavaliselt pole Inglismaal peene muru tallamine kombeks, siis
linnaparkides on rohualad just piknike pidamiseks, pallimängudeks ja
koerte jooksutamiseks (korralikud loomaomanikud muidugi koristavad oma
lemmikute järelt). Jääb üle vaid tänada Londoni
varasemaid linnavalitsusi, kes lasid 60–70ndatel küll
pargiservadesse ehitada koledaid tornmaju, kuid suutsid pargid endid
kinnisvaraarendajate aplast haardeulatusest eemal hoida.
Londoni
suurim pluss ja miinus korraga on tema suurus ja tohutud vahemaad. Jalutamine
on küll tore, aga võimetel, ja teinekord ka ajal, on piirid. Kuigi
paljudel londonlastel on auto, kasutavad vähesed seda linnas
igapäevaseks sõitmiseks, sest see võtab lihtsalt
mõttetult palju aega ja raha.
Teine variant on must takso,
mis on mõnusalt avar ja kuhu on lihtne vankrit peale panna. Lisaks on
juhid tavaliselt tunduvalt meeldivamad kui nende Eesti ametivennad. Aga
taksosõit on jällegi suhteliselt kulukas ettevõtmine, seega
enamasti jääb sõelale siiski ühistransport.
Buss on lapsega liiklejale igatahes mõnusam vahend kui kuulus metroo.
Ei pea treppidest ronima (bussiukse alumine serv on peaaegu kõnniteega
tasa) ega pimeduses möödavihisevat betooni või
kaassõitjate morne nägusid vahtima. Pealegi on bussides
kärudele oma nurk.
Siiski, kui kärusid on korraga peal
enam kui kaks või kui peale tuleb mõni ratastoolis liikleja,
tuleb lapsevanker kokku pakkida. Lisaks peab bussiga sõites arvestama
suurema ajakuluga.
Metroo on (enamasti) küll kiirem, kuid
kärutajale selgelt tülikam liikumisviis. Paljudes jaamades pole
eskalaatorit ega lifti, küll aga tormavad trepiotsal peatunud
kärulükkaja juurde igast ilmakaarest kohale lahked aitajad. Samuti on
rongid enamasti rahvast nii täis puugitud, et on oht, et vanker
jääb kuhugi vahele või litsutakse lausa laiaks.
Kõhukott võtab küll oluliselt vähem ruumi, aga tekitab
lapsele seda enam hamburgeritunnet. Väheoluline ei ole ka
kõrgenenud ohutunne, sest tänavatelt kadunud prügikastid ja
nende asemele kuhjunud prügihunnikutel vedelevate tabloidlehtede rasvased
pealkirjad külvavad terrorismihirmu igal sammul.
Lapsepiinajad Ida-Euroopast
Lapsega väljas
söömine on Londonis tunduvalt meeldivam ettevõtmine kui
Tallinnas. Juba ainuüksi sadu kordi avarama valiku tõttu. Aga
peamiselt tänu heale teenindusele. Kuna enamik teenindajaid on
immigrandid, siis lapsed on nende jaoks alati “pisikesed inglid”,
“väikesed suhkrutükid” ja “tillukesed
tupsununnud” nagu mistahes lõunapoolsemates riikides lapsega
puhkusereisidel käies alati tüütuseni kogeda võib. Ja
võib olla üsna kindel, et lapsel ei jäägi mahti
nugade-kahvlite järele küünitada või tülpimusest
saiatükke maha pilduda, sest uued ja huvitavad näod käivad
temaga sõbralikult suhtlemas, talle tuuakse mänguasju v&am
p;ot
ilde;i tehakse lausa nukuteatrit.
Mis aga Londoni puhul kõige
jahmatavam, on sealne suhtumine õues magamisse. Jahmatus on seejuures
põlisasukate poolel. Rääkides mõnele tuttavale, et meie
laps magab lõuna ajal rõdul vankris, vaatavad vastu
mõistmatusest suured silmad: “Mis mõttes laps ÕUES
magab?! Üksi vankris?” Esiteks võib selle eest näiteks
heal juhul trahvi saada, hullemal juhul aga võidakse lapse hooletusse
jätmise eest üldse vanemlikud õigused ära võtta.
Kui aga seletada, et ta on Eestis harjunud õues magama ja toas tal eriti
und ei tule, asendub mõistmatus lausa õudusega: “Aga teil
on ju talvel 20 kraadi külma!!!”
Võib ju
üritada edasi seletada, et mida külmem ilm, seda paremini laps magab.
Aga see on üsna keeruline. Nagu tegelikult üldse kogu see
jahmerdamine lapsega linnas.
Määratult lihtsam on nii
Eestis kui Inglismaal kasvatada last oma majas, kus saad ta lõunal
lükata vankriga aeda mõnusale pikale unele värskes õhus
ja linnulaulu keskel. Kus on oma murulapp, millel kevadel esimesi samme teha.
Kus naabrid ei lärma ja autod ei mürista. Kuni last tuleb hakata
vedama lasteaeda-kooli-trenni ja tekib terve ports uusi muresid ... Tegelikult
pole ju ideaalseid kohti olemas.