Mida on lapsel vaja
Beebipoed on täis kirevat kaupa, mida reklaamitakse lapse
vajaduste rahuldamise ja arengu seisukohalt hädavajalikena. Ühel
hetkel on lapse tuba tihkelt täis muusikataktis võdisevaid
hälle, toole, kiikesid ja karuselle, kapis seisab hunnikute viisi paari
kasutuskorra järel väikeseks jäänud riideid ning plinkivate
tulukestega, koledaid robotlikke hääli tegevate plastmasskannide,
pehmete karukeste ja puust klotside kuhjad ei taha enam kuhugi ära
mahtuda.
Loomulikult ei pääse lahketest
vanavanematest-sõpradest, kes peavad vajalikuks lapsele iga
nägemiskorra puhul midagi “toredat” kinkida, aga enne kui ise
poodi sajalisi luhvtitama minna, tasub ikka järele mõelda, kas
kõik need asjad on tõepoolest vajalikud. Alljärgnevalt
ühe ema kogemuse põhjal ülevaade esemetest, mis on
möödapääsmatud, mida võiks osta juhul, kui rahast
pole kahju ning mis on üsna mittevajalikud.
Hädavajalik:
Vanker – ilma selleta tõesti ei
saa, ole sa või veendunud linataja. Lõunauneks õue magama
või pikematele jalutuskäikudele minekuks lihtsalt pole muud
varianti. Eesti oludes tasuks investeerida veidi toekamasse, suuremate
ratastega vankrisse, mida saab hiljem ka käruks ümber teha.
Turvahäll – ehkki vanemad daamid võivad poriseda, et
“Meie lapsed sõitsid ilma ja näe kõik on elus ja
terved!”, on liiklus ja elukorraldus tänapäeval siiski teine.
Kui sa ei ole just Britney Spears, siis ei kujuta ette, kuidas lahendada
olukord, kui tekiks vajadus ainsa täiskasvanuna lapsega kuhugi
sõita autos, milles puudub turvahäll.
Mähkimisalus
– seda võib asendada ka mõni vajaliku kõrgusega
kapp, millel oleks veidi kõrgemad servad. Kasutusaeg on küll
suhteliselt lühike, aga see-eest on see kriitiline periood, kus emal on
raseduse järel selg ja puusad niigi kõvasti vatti saanud ning
liigne koogutamine ei tule kasuks.
Jalgadel vann – sama teema,
mis mähkimisalusega – hädapärast saab ka läbi ajada
suure vanniga, liiati kuna väikese vanni eluiga lõpeb tavaliselt 6.
kuu kandis. Siiski on endale füüsiliselt väga kurnav vanni kohal
koogutades ja last väljasirutatud ja pingutusest värisevatel
kätel hoides ebakindel, siis võib see lapses näiteks
vannitamise suhtes hirmu tekitada. Lisaks kulutab see asjatult vett.
Beebiapteek – peaks sisaldama marlilapikesi silmade puhastamiseks,
vatipulki kõrvade, nina ja naba puhastamiseks, saialilletinktuuri,
haavapuhastus- ja põletusvastast spreid,
paratsetamooliküünlaid, ninatilku või -spreid,
tärpentinsalvi või hanerasva ning loomulikult (soovitavalt pehme
otsaga elektroonilist) kraadiklaasi.
Küünekäärid
– ükskõik, kas küüsi lõigata une pealt
või ärkvel olles, peavad lapsel olema ümarate otstega
käärid, sest tema küünevallid on eriti tundlikud.
Korralik kombinesoon – talvisel imikul võiks olla täiesti
ühes tükis, samas kindlasti jälgida, et selle alla
ülemäära riideid-mütse ei topi. Vana tarkuse järgi
tasub aeg-ajalt krae vahelt katsuda, kas laps on piisavalt soe.
Piisav hulk marlilappe – kui piim ühel hetkel tulema hakkab,
võib see tunduda uskumatu, kui palju seda tulla võib ja kui palju
laps seda suudab pärast söömist suust välja emale
õla peale või tööle tõttava issi
ülikonnavarrukale lödistada. Ootamatute üllatuste vastu aitab
alati üks tõhus lapike lapse l&o
tilde;ua all.
Rinnapump ja lutipudelid – esialgu võib
piima tulla nii palju, et laps ei jõuagi kõike ära
süüa ja osa tuleb lihtsalt välja lüpsta. Samuti oluline,
kui ema tahab mõnikord paariks tunniks välja minna, aga pisike
sööb tihedamate vahedega. Mehhaaniline pump on kindlasti kiirem ja
tõhusam variant kui käsitsi pumpamine.
Turvavärav
– majas, kus on trepp, ei ole mõtet võtta riski, et
küll ma jõuan oma äsja roomama või kõndima
hakanud lapsel silma peal hoida. Ta võib trepiotsale jõuda
kiiremini, kui sa jõuad “ei tohi!” öelda.
Söögitool – hiljemalt kuuendast elukuust, kui laps hakkab
tahket toitu sööma, on see riistapuu hädavajalik, sest
süles toites ei näe, kuhu lusikas läheb ja ka lapsel peaks
tekkima täiskasvanutega võrdne laua taga istumise tunne. Pikema
kasutusea huvides on soovitav valida reguleeritava kõrgusega ja hiljem
eemaldatava pehme sisuga variant.
Söögiriistad –
plastmassist või muust põrutamiskindlast materjalist toidukauss,
lusikas ja kahe sangaga joogitops ajavad paar kuud asja edukalt ära.
Hiljem jõuab küll peenutseda kahvlite, sektortaldrikute ja muu
säärase kraamiga.
Võib olla:
Lutt – tean lapsi, kes saavad väga edukalt ilma hakkama. Meilegi
tundus kuni 4. elukuuni, et saamegi hakkama, aga siis hakkas laps
jõuliselt näppu imema ja tundus kasulikum teda lutile ümber
harjutada. Oh neid õndsaid hetki, kui ta on tükk aega kisanud ja
suhu pistetud lutt hetkega sõba silmale toob! Teisalt on pidev
häda, kui lutt juhtub tänaval maha kukkuma või vahetult enne
magamaminekut kuhugi kaduma. Varem või hiljem lisandub mure, kuidas teda
lutsutamisharjumusest võõrutada.
Pulkvoodi –
kadestan emasid, kes suudavad algusest peale tekitada režiimi, et laps magab
oma voodis ja tuleb ainult söömise ajaks emme kaissu. Aga neid
söömisi võib ju alguses olla 4–5 korda öö
jooksul! Meile tundus igatahes tunduvalt lihtsam ajada läbi nii, et laps
magas emme kaisus. Emainstinkt hoiab meeled niigi liialt ärevil, et
lapsele pealekeeramine ei ole just kuigi reaalne. Mingist hetkest on oma
voodisse kolimine vältimatu, aga üle aastasele lapsele võib
osta juba tavalise kõrgemate servadega voodi.
Kaal –
muretseval emal, kelle laps on närb sööja, on enese rahustuseks
hea last tihemini kaaluda. Kuni pooleaastaseks saamiseni tuleb ju iga kuu arsti
juures last mõõtmas-kaalumas käia, seega ülevaate saab
nagunii. Pidev kaalumine võib vanemates hoopis asjatult stressi
tekitada.
Lamamistool – paarikuust imikut on hea koduste
toimetuste ajaks sinna asetada, siis ta saab ühtlasi jälgida
ümberringi toimuvat. Samahästi võib ta ka lamada teki peal,
aga vaateväli on sel juhul muidugi pisut kitsam.
Tegelustekk
– mida rohkem laps hakkab pead hoidma, ennast keerama ja areneb
käeline osavus, seda igavam on tal niisama toolis lamada või
tavalise teki peal lebada. Poodides müüakse igasuguseid variante
mängukaartega ja ilma. Optimaalne ja ilus variant on
käsitöötekk, mis on natuke suuremate mõõtmetega ja
mille peale võib soovi korral lisaks osta jalgadel mängukaare.
Lapitekki saab hiljem kasutada vankris või voodikattena.
Mängumaneež – kui laps juba ise ennast ringi veeretab või
roomab ja vahel tahaks käia ise tualetis või midagi
köögis toimetada, siis on hea laps sinna koos põnevate
leludega mõneks ajaks panna. Aga loomulikult saab ta
üsna pea aru, et on vangistatud ja eriti kaua seal vastu ei pea.
Kandelina või kõhukott – koolkondade vaheline konflikt,
funktsioon põhiliselt sama. Linasse saab panna juba vastsündinut,
kõhukotti tavaliselt kolmandast kuust. Õigustavad ennast
põhiliselt imiku esimeste kuude rahutusperioodidel, kui emal on
hädasti vaja teha koduseid toimetusi või rahvarohketes või
eriti kehva pinnasega kohtades, kus käruga on ebamugav liikuda.
Füüsiliselt siiski üsna koormavad.
Vihmavarjukäru – kokkuvolditav käru on iseseisvalt istuva
lapse puhul eriti praktiline suvel, kui on palju ringi sõitmist.
Käru on kerge, mahub lahedalt mistahes autosse, seda saab hõlpsalt
avada ja jälle kokku panna. Samas on nad enamasti raskesti
manööverdatavad ega võimalda head magamisasendit.
Kolmnurgaga vannilina – pärast vannitamist on hea nurk pähe
tõmmata ja keha ülejäänud lina sisse mässida, aga
sama asja ajab ära ka tavalise rätikuga.
Jäta
parem poodi:
Unemonitor – kui sa just ei ela majas, kus
lapsetuba asub päevastest eluruumidest kümnete uste kaugusel ja
vankrit ei õnnestu õueuinaku ajaks kuhugi
nägemis-kuulmis-ulatusse asetada, pole sellel asjal tõesti
mõtet. Jäävad ära ka kurtmised, kuidas samale sagedusele
võib sattuda mõni kiisut kutsuv taksojuht, hääletundlik
süsteem hakkab tööle iga möödalendava varese
kraaksatuse peale või saab hoopis patarei tühjaks, sellal kui laps
südantlõhestavalt kisab.
Kõndimisraam –
vähe sellest, et selle eseme kasutusiga on väga lühike,
võib kõikjalt lugeda asjatundjate arvamusi, et
käimaõppimise asemel see vidin hoopis takistab normaalse
kõndimise arengut.
Jalanõud – kui laps ei hakka
just 9- või 10kuuselt kõndima, täidavad igasugused kingad,
saapad ja tossud esimesel aastal põhiliselt vaid vanemate endi silmailu
funktsiooni.
Ninapump – võib-olla on mõnel lapsel
selline tihke nohu, et ilma ei saa, aga meie laps keeldub sääraseid
asjandusi oma nina lähedusse laskmast. Mereveelahus ja vatipulgad ajavad
asja palju tõhusamalt ära.
Ülemäärane
kogus riided – loomulikult on riided hädavajalikud, aga lähtuma
peab eelkõige sellest, milles lapsel oleks mugav ja mitte liiga soe ega
külm. Esialgu on praktilised ühes tükis unekombinesoonid,
edaspidi tasub eelistada (vastavalt aastaajale kas lühikeste või
pikkade varrukatega) bodysid ja piduritega sukapükse-sokke.
Kõikvõimalikud satsidega kleidid, ämblikmehe- ja
bätmänikostüümid ning viigitud ülikonnad on
pealtnäha nunnud, aga lapse seisukohalt mitte kuigi mõnusad.
Mänguasjad – alates esimestest kõristitest,
klotsidest, nupuvajutusele reageerivatest kulinatest kuni plastmassist
kööginurkade, mängumajade ja liumägedeni tasub ikka hoolega
järele mõelda, millest siis laps tegelikult ilma jääb,
kui tal neid asju ei ole.
Päikeseprillid – muidugi on hea
lapse silmi kaitsta, aga kui prillid üle kümne sekundi ees ei
püsi, pole neist ka tolku. Teisalt on jälle väidetud, et kui
laps ei saa ise kirka päikesega harjuda, võib see jällegi
silmadele halvasti mõjuda.
Kukkumist pehmendav kiiver –
võib julgelt nimetada kõige vähem tulu toovaks
investeeringuks. Kuidas peaks lapsel üldse ohutunne tekkima, kui ta
väikest valu ja muhkusid ei koge?