07.06.2007, 00:00
Aeg toetada Teist Venemaad
Prantsuse juhtiv avalik intellektuaal André Glucksmann soovitab Euroopal mõelda Venemaast vähem oportunistlikult ja tegutseda hoopis otsustavamalt.
Kui Praha kevadet rullisid Idabloki tankide roomikud, kogunes neid Punasele
väljakule üheksa: üheksa teisitimõtlejat, üheksa
vaprat meest ja naist, kes hakkasid vastu Nõukogude diktatuurile. Vaid
vähesed Euroopa intellektuaalid panid neid tähele ja võtsid
midagi ette nende üksildaste kangelaste vabastamiseks
psühhiaatriahaiglatest, kus poliitiline politsei neid kinni hoidis.
Ja ometi avastavad Euroopa parlamendid ja peastaabid 21 aastat hiljem
oma hämmastuseks, et need kärbeskaallased – Solženitsõn,
Sahharov, Bukovski ja üheksa inimest Punasel väljakul – ongi
Nõukogude impeeriumist jagu saanud.
Kõik selle
maailma vägevad
kannatavad Stalini sündroomi all:
“Mitu diviisi on paavstil?” Aga kahjuks parandavad despoodid oma
valearvestusi kiiremini kui demokraadid. Kõige salajasem salateenistus,
kus Putin omandas alghariduse (enne oma tõusu KGB ja Vene riigi
etteotsa), üritas likvideerida paavst Johannes Paulus II juba enne, kui
Lääne valitsused üldse hakkasid taipama Woytila tohutut
sümboolset tähendust totalitarismivastasele
vabadusvõitlusele.
Uuele teisitimõtlemisele, mis end
mõne aja eest Moskvas ilmutas, pole tähelepanu pööranud
ei moraalne ega poliitiline võim. Pariis, Rooma, London ja Berliin
pöörasid pea ära ja tegid omad järeldused: Putin, tema
nafta ja maagaas, massihävitusvahendid ja relvastus, mida ta
müütab maailmale, kaaluvad rohkem kui mõni tuhat demonstranti,
keda peksab, ajab taga ja vahistab kümme korda arvukam julgeolek.
Schröder ajab taskusse Gazpromi dividende, Jacques Chirac aga läheb
erru, tundmata vähimatki süümepiina Putinile auleegioni ordeni
andmise pärast. Ja Romano Prodi näib ajavat Putini segamini
Puškiniga.
Anna Politkovskaja
mõrvati
ja unustati, nagu kümned teised eluohtliku tööülesande
pärast hukkunud ajakirjanikud. Kõrvaldatakse Moskva elumaja
plahvatuse korraldajate tausta uurivaid ajakirjanikke – plahvatuse,
milles hukkus 300 inimest ja mida kasutati Tšetšeenia sõja
ettekäändeks. Litvinenko aga mürgitati polooniumiga.
Hodorkovski ja Trepaškin istuvad kinni kaugel Siberis. Iga
neljas-viies tšetseen on surnud.
Garri Kasparovit ja tema
sõpru ähvardatakse, nende meeleavaldused roosiga ühes ja
Venemaa põhiseadusega teises käes keelatakse. Kui palju päid
peab langema, kui palju lootusi hävima enne, kui eurooplased,
inimõiguste eestvõitlejad, viimaks midagi ette võtavad?
“Eurooplastele ei tähenda 5000 inimest tänavatel eriti
midagi. Aga riigis, kus meeleavaldusest osavõtt võib kaasa tuua
tõsiseid tagajärgi, on ka tuhat inimest suur saavutus,”
selgitab endine malemeister. Armas lugeja, pane tähele sellesse lausesse
peidetud eufemismi: need meeleavaldajad elavad maal, kus “kuul pähe
on endiselt kiireim tee konflikti lahendamiseks” (nagu 2003. aastal
prohvetlikult kirjutas Anna Politkovskaja).
Stopp! Ärge arvake,
et jutt käib ainult ideaalidest, moraalist ja väärtustest.
Ärge arvake, et asi on “heade” ja reaalsuse, veendumuste ja
vastutuse eetika vastasseisus.
Mis ajast peale on realistlik ja
vastutustundlik lasta kuuendikul maakerast võimust võtta
autokraatlikul režiimil – režiimil, mida ei kontrolli keegi peale Kremli
peremeeste, tema salateenistuse, politsei ja armee? Ega me ei ole unustanud, et
Venemaal on maailma suuruselt teine tuumaarsenal ja oivalised võimalused
šantažeerida nafta ja maagaasiga?
Kui tsensuur, korruptsioon,
peksmised, ä
hvardused ja mõrvad peatavad igasuguse kriitika ja sulgevad opositsiooni
suu, siis ei astu Vene ühiskonnas enam keegi välja demokraatia,
mõistuse, vastutustunde, ettevaatuse ja inimestest lugupidamise
nimel.
Euroopa vägevad
, kas te pole siis
midagi õppinud? Kas teie meelest on tark jääda
kõrvaltvaatajaks, kui likvideeritakse siseopositsiooni – ainsat,
kes suudaks ehk taltsutada ainuvalitsust, mille sihiks tahtlikult või
tahtmatult on maailma hävitamine?
Võib-olla tasub
meenutada ajaloopilti, mille Vladimir Putin esitas 2005. aasta aprillis
Riigiduumale, nimetades Nõukogude Liidu kokkuvarisemist “sajandi
suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks”. Meie suurmehe silmis ei
pääse ei Auschwitz ega Hiroshima, kumbki maailmasõdadest ega
miljonite hukkumine Gulagis 20. sajandi kohutavaima sündmuse tiitlile
isegi mitte lähedale.
Maatasa tehtud Groznõi, sadade
tuhandete Tšetšeenia tsiviilelanike massimõrv ja niigi
piiratud sõnavabaduse likvideerimine Venemaal näitavad, et Kremli
kinnisidee on hirm mis tahes kujul kriitika ees.
On
aeg
, et Euroopa Liit astuks välja vabaduse eest, mida ta on nii
kirglikult kaitsnud alates Muinas-Kreeka aegadest. Sellest kirest sündis
ta ise. Sellest said innustust vastuhakk totalitarismile Berliinis 1953, Poola
ärkamine 1956, Budapesti ülestõus 1956, Praha ja Varssavi
sündmused ja viimaks Berliini müüri langemine. Ja see, mis
järgnes: Belgradi üliõpilaste vastuhakkudest Milosevi?ile
Thbilisi Rooside revolutsiooni ja Kiievi Oranži detsembrini. On viimane aeg
selgelt välja öelda, et Euroopa vaim ei ela diviisides, vaid Teises
Venemaas ja Garri Kasparovis.
Artikkel on avaldatud ajalehes Le
Figaro 25. aprillil 2007 ja ilmub autori nõusolekul. Tõlkinud
Erkki Sivonen.
André Glucksmann
(1937) on prantsuse filosoof ja kirjanik, kunagine mauist ja nüüdne konservatiivne angažeeritud intellektuaal, kes sekkub ajakirjanduse kaudu sageli poliitikasse. Ta on muu hulgas toetanud Tšetšeenia iseseisvust, pooldab Iraagi sõda ning astus viimastel presidendivalimistel avalikult välja Nicolas Sarkozy poolel.
Aastal 1968 avaldas ta oma esimese raamatu “Le Discours de la Guerre” (“Sõja diskursus”), ta osales 1968. aasta Pariisi maisündmustes ning 1970ndatel protesteeris Nõukogude Liidus toimuva vastu.
Aastal 1975 avaldas ta raamatu “La Cuisinière et le Mangeur d’Hommes, réflexions sur l’Etat, le marxisme et les camps de concentration” (“Kokk ja inimsööja: mõtisklusi riigist, marksismist ja koonduslaagritest”), kus ta tõmbab paralleeli natsismi ja marksismi vahele.
Ta on teinud Prantsuse ajakirjandusele ka reportaaži Berliini müüri langemisest.
(1937) on prantsuse filosoof ja kirjanik, kunagine mauist ja nüüdne konservatiivne angažeeritud intellektuaal, kes sekkub ajakirjanduse kaudu sageli poliitikasse. Ta on muu hulgas toetanud Tšetšeenia iseseisvust, pooldab Iraagi sõda ning astus viimastel presidendivalimistel avalikult välja Nicolas Sarkozy poolel.
Aastal 1968 avaldas ta oma esimese raamatu “Le Discours de la Guerre” (“Sõja diskursus”), ta osales 1968. aasta Pariisi maisündmustes ning 1970ndatel protesteeris Nõukogude Liidus toimuva vastu.
Aastal 1975 avaldas ta raamatu “La Cuisinière et le Mangeur d’Hommes, réflexions sur l’Etat, le marxisme et les camps de concentration” (“Kokk ja inimsööja: mõtisklusi riigist, marksismist ja koonduslaagritest”), kus ta tõmbab paralleeli natsismi ja marksismi vahele.
Ta on teinud Prantsuse ajakirjandusele ka reportaaži Berliini müüri langemisest.