07.06.2007, 00:00
Galeriiring: Tallinn
Sundelevitš, Kaasik, Tali
- Plaaniline väljapanek, kuid ometi justkui pronksmehe tekitatud
poliitiliste sündmuste äraspidise järelkajana tõlgendatav
Ilja Sundelevitši fotoreportaaž mahajäetud Nõukogude
raketibaasist lööb vähemalt kaks kärbest ühe hoobiga.
Esiteks tutvustab ennast nii suures mahus seni üsna varjus olnud
suurepärane eesti-juudi fotograaf, teiseks dokumenteerivad tema uued
tööd (pildistatud 2005–2006) Lahemaa metsade keskel asunud ja
avalikkusele vähe tuntud Lobi raketibaasi, õigemini
jäänuseid sellest, mis komplekist veel alles on.
Sundelevitš on esteet, ja ka tema fotod mõjuvad eelkõige
esteetiliste kadreeringutena (erinevalt varasemast traditsioonist sarnaste
motiivide jäädvustamisel, kus ilufaktor on kõrvaline), kuigi
nende sisuline tähendus on hoopis teine. Tema fotod dokumenteerivad ja
arhiveerivad räpast okupatsiooniajalugu ning kuritegelikult
ökovaenulikku maastiku ümberkujundust militaarobjektide rajamisega.
Ometi, nagu tema klassikaliselt tasakaalustatud kompositsiooniga fotodel
näha, võtab loodus taas võimust, kattes pisitasa raketibaasi
betoonvaremed ehk siis näidates, kes on Lahemaa laantes praegu
tõeline peremees.
Ilja Sundelevitši
fotonäitus “Lahemaa Lobi” kestab Tallinna Kunstihoone galeriis
24. juunini.
- Berliinis läbilöönud fotorealisti
Ivar Kaasiku järjekordne maalinäitus on tema senistest kõige
manifesteerivam, samas peab vaataja tundma tema saateteksti (vt ka näituse
pealkiri) sõnalist koodi, et paremini mõista, millest kunstnik
Aisopose keeles oma näitusel kõneleb.
Kaasiku kolmest
plokist (figuurid-portreed, maastikud, varjud) koosneva mõnevõrra
ebaühtlase väljapaneku ühendav joon on sulnis melanhoolia ja
ebatäpsest fokuseerimisest tulenev illusoorne liikumisefekt. Ilma
igasuguste viideteta fotodelt maalitud kuulsuste erialale, kehastavad portreed
(näiteks David Beckhami oma) modellide staatust justkui igaveste
seksisümbolitena, keda ihaleda. Kaasiku suhe motiivi ja modellidesse on
samavõrra empaatiline kui distantseeruv, paljastav ja varjav, ning
seetõttu on loogiline, et paljugi Kaasiku tööde
tähendusest jääb maalitud motiivist väljapoole, n-ö
raami taha, apelleerides kujutlusvõimele. Katsetades uutes
töödes abstraktsema kujundiga, analüüsib Kaasik aga varju
maalilisi omadusi, süüvides peente värvivarjundite maailma.
Ivar Kaasiku maalinäitus “Over the rainbow” on SEB
Ühispanga galeriis lahti 6. juulini.
- Andres Tali
jätkab kontseptuaalses võtmes autopsühhograafiliste
projektidega. Sel näitusel kehastub ta videoekraanil ja hiigelfotodel
luulelugejaks, kelle väline rollimudel ja body language vastab samal ajal
stereotüübile luuletajast/kuulajast enesest. Ülestikku kahel
kaadril positsioneerib Tali end nii passiivse kuulaja kui nohikust lugejana,
aga tema mõlemad “minad” peavad tumma dialoogi, sest
tegelikult me Tali luuletust lugemas ei kuule, vaid peame rahulduma videole
kuvatud värsside ja vihmasahinaga. Staatilistel piltidel/kaadritel tekkiv
eksistentsiaalne ja visuaalne konflikt kahe rolli vahel on arusaadavalt
taotluslik. Väliselt meeldejäävam on paratamatult kunstiliselt
efektsemana esitatud rolli võidulepääs – suurelistes
poosides poole nina kohalt äralõigatud poeet, kelle silmi me
seetõttu ei näe, on kujundlikult märksa mõjuvam ja
emotsionaalselt mitmetähenduslikum kui toolil küürutav Byroni
lugeja.