07.06.2007, 00:00
Amatöörfilm professionaalidest
“Marukoerad”;Reservoir Dogs, USA 1992. Režissöör ja stsenarist Quentin Tarantino. Mängivad Tim Roth (mr Orange), Harvey Keitel (mr White), Michael Madsen (mr Blonde), Steve Buscemi (mr Pink), Chris Penn (Eddie Cabot), Lawrence Tierney (Joe Cabot), Kirk Baltz (politseinik Marvin Nash), Quentin Tarantino (mr Brown), Eddie Bunker (mr Blue).
Gangster Joe Cabot on palganud kuus meest juveeliäri
röövima. Film algab “tööpäeva” hommikul,
kui tegevusplaan on korralikult läbi mõeldud, ning asjaosalised,
kes võimalike riskide maandamiseks ei tunne teineteist rohkem kui
suvaliste värvitoonide järgi antud hüüdnimede
põhjal, eneses kindlad. Järgmiseks aga selgub, et suurema
kätemäärimiseta kulgema pidanud lihtsast poeröövist
sai veresaun ja meeleheitlik põgenemine, kuna politsei jõudis
sündmuspaigale oluliselt kiiremini, kui arvestada osati. Laialipaisatud
ellujäänud veavad end kokkulepitud kohtumispaika laohoones ning on
sunnitud hakkama endi seast koputajat otsima.
1992. aastal maailma filmifestivalide publikut rabanud filmi autor, allakolmekümnene videolaenutuse-töötaja Quentin Tarantino pani sellega aluse oma kuulsusrikkale karjäärile.
Lihtsa ja räpakalt realistliku välimusega “Marukoertest” (kujundada aitas napp eelarve) õhkub debüütfilmile iseloomulikku enesetõestamisvajadust ning ülevoolavat energiat. Toonaseid vaatjaid ehmatas esialgu hulk nüansse: filmi paljuarutatud süüdimatu vägivaldsus (praegusele filmipublikule mulje avaldamiseks on seda küll vähevõitu), seninägematult sõnakas ja ropp dialoog, mittelineaarne stsenaarium, kus röövi kui niisugust ei näidatagi, jne. Alles hiljem tuli äratundmine, et kõik see kokku tähendab, et tegu on lihtsalt epohhiloova teosega.
1992. aastal maailma filmifestivalide publikut rabanud filmi autor, allakolmekümnene videolaenutuse-töötaja Quentin Tarantino pani sellega aluse oma kuulsusrikkale karjäärile.
Lihtsa ja räpakalt realistliku välimusega “Marukoertest” (kujundada aitas napp eelarve) õhkub debüütfilmile iseloomulikku enesetõestamisvajadust ning ülevoolavat energiat. Toonaseid vaatjaid ehmatas esialgu hulk nüansse: filmi paljuarutatud süüdimatu vägivaldsus (praegusele filmipublikule mulje avaldamiseks on seda küll vähevõitu), seninägematult sõnakas ja ropp dialoog, mittelineaarne stsenaarium, kus röövi kui niisugust ei näidatagi, jne. Alles hiljem tuli äratundmine, et kõik see kokku tähendab, et tegu on lihtsalt epohhiloova teosega.
Quentin Tarantino (1963) on kahtlemata üks viimase 15 aasta originaalsemaid ja mõjukamaid Ameerika filmilavastajaid. Tema esimesed bravuursed etteasted “Marukoerad” ja “Pulp Fiction” (1994) rajasid teed kogu maailma “friigifilmindusele”: postmodernsele kinotoodangule, mille taga on ametliku erialahariduseta, ent seda kirglikumad, filmiajaloo pärandisse ühtaegu jumaldavalt ja liigse aukartuseta suhtuvad autorid. Ajapikku on see nähtus muidugi kuluma hakanud ning ka sõnaohtra Tarantino enda tööd-tegemised kipuvad oma esialgset värskuse ja erakordsuse jumet kaotama. Ent nagu “Kill Billi” (2003–2004) ja “Surmakindla” (2007) pealt näha võib, enda leiutatud hoogsate B-filmi/retro-pastiššide žanrit valdab ta jätkuvalt paremini kui keegi teine.