07.06.2007, 00:00
Kapist välja!
Suvel tuleb inimene kodust välja, et hingata
värsket õhku, jalutada, nautida valgust ja loodust ja näidata
ennast teistele: milline ma olen. Suvel tulevad välja ka geid, lesbid,
biseksuaalid, transvestiidid ja teised seksuaalvähemused. Paraku ei ole
nii suurt üksmeelt vähemuste väljatuleku suhtes: kas nad peaksid
ennast teistele näitama. Paraadidest osavõtjaid isegi
rünnatakse. Seda tehakse küll tavaliselt nn vähearenenud
demokraatiates, nagu Venemaa, aga vägivalda on olnud isegi Lätis ja
meie demokraatlikus ja inimõigusi austavas Eestis.
Teame, et NSVLis oli homoseksuaalsus karistatav, isegi sellises demokraatia kantsis nagu USA lõpetati homode ravi alles 1973. aastal, võttes sellega neilt ära kõrvalekalde, häire või haiguse pitseri. Ühesõnaga, homoseksuaalsus on “kapist välja” tulnud alles hiljuti.
Mida tähendab psühholoogiliselt “kapist väljatulek” ehk oma seksuaalse sättumuse avalikustamine? Et seda tunnet kuidagiviisi kirjeldada – kuna ei minul ega paljudel lugejatel pole olnud vaja “kapist välja” tulla –, kasutan analoogiat. Nii on paljudel meist kogemus üles tunnistada mingi paha tegu, kas või mingi vargus, truudusemurdmine või sigadus. Me teame, et pärast avalikku ülestunnistamist tunneme ennast paremini kui enne seda. Saladuste varjamine nõuab suurt psüühilist energiat. Tunnen kaasa spioonidele ja nuhkidele, kuna nad peavad kogu aeg midagi varjama. Varjamisega võib seonduda nii stress, depressioon, ärevus, üldine ebakindus kui ka agressiivsus. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kui palju jõudu võtab homoks või lesbiks olemise varjamine. Kui spioonide töö on kõrgesti tasustatud, siis homodele ei maksta varjamise eest midagi. Maksma peavad nad oma vaimse energiaga.
Homokapist väljatulek on järkjärguline: alguses avaldan saladuse oma sõpradele, siis vanematele, sugulastele, edasi on suur hüpe avalikku ruumi ehk töökeskkonda ning lõpuks võib teavitada endast meediaruumis. Tänu viimasele tekib potentsiaalne võimalus kõigil teada saada inimese seksuaalsest orientatsioonist. Suur hulk homosid ja lesbisid ei pea vajalikuks kuulutada oma seksuaalset sättumust. Seda vajadust ei ole ka heteroseksuaalsetel inimestel, sest normi pole mõtet eksponeerida. Pangem kõrva taha üks mõte: homod ei ole üht nägu, nagu ei ole seda ka heteroseksuaalid.
Mulle tundub, et eestlane lepiks sellega, kui homod avalikustavad ennast kitsamas ringis, aga avalik ruum peaks enamiku eestlaste arvates olema homovaba. Siit tulenevalt ollakse homoparaadide vastu. Miks homod seda teades ikka organiseerivad pride-paraade, millega tõmbavad tuld enda peale? Kas ei ole tegemist ennasthävitava tegevusega, kas ei oleks parem mitte tõmmata endale liigset tähelepanu?
Üks vastus oleks, et suurem jagu tänapäeva inimestest tahab ennast eksponeerida ühel või teisel viisil, à la “kui sind ei ole meedias, siis sind pole olemas”. Mul on olemas ka sügavam vastus sellele küsimusele. Ei piisa, kui saladus avalikustatakse ainult kitsas ringis.
Avalikustatud asi on hoopis teistsuguse kvaliteediga kui saladuses hoitu. Nii oli näiteks 1980. aastate lõpus hoopis teine asi, kui vabadusest ja iseseisvusest lauldi avalikult, kui rääkida sellest kusagil vaikselt pereringis ning hoida pööningul kila-kola all sinimustvalget lippu.
Siin ma näen ootamatult tugevat paralleeli öölaulupidude ja geiparaadide vahel: mõlemal puhul leiab aset saladuse avalikustamine ja üheskoos teistega tuntakse ennast kindlamalt ja paremini. Teatud m omendil aga kaob selline väljatuleku vajadus ära: me ei pea ju enam öösiti laulma oma vabadusest ja iseseisvusest. Kui ühiskond võtab homod vastu, pole enam paraade vaja.
Teame, et NSVLis oli homoseksuaalsus karistatav, isegi sellises demokraatia kantsis nagu USA lõpetati homode ravi alles 1973. aastal, võttes sellega neilt ära kõrvalekalde, häire või haiguse pitseri. Ühesõnaga, homoseksuaalsus on “kapist välja” tulnud alles hiljuti.
Mida tähendab psühholoogiliselt “kapist väljatulek” ehk oma seksuaalse sättumuse avalikustamine? Et seda tunnet kuidagiviisi kirjeldada – kuna ei minul ega paljudel lugejatel pole olnud vaja “kapist välja” tulla –, kasutan analoogiat. Nii on paljudel meist kogemus üles tunnistada mingi paha tegu, kas või mingi vargus, truudusemurdmine või sigadus. Me teame, et pärast avalikku ülestunnistamist tunneme ennast paremini kui enne seda. Saladuste varjamine nõuab suurt psüühilist energiat. Tunnen kaasa spioonidele ja nuhkidele, kuna nad peavad kogu aeg midagi varjama. Varjamisega võib seonduda nii stress, depressioon, ärevus, üldine ebakindus kui ka agressiivsus. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kui palju jõudu võtab homoks või lesbiks olemise varjamine. Kui spioonide töö on kõrgesti tasustatud, siis homodele ei maksta varjamise eest midagi. Maksma peavad nad oma vaimse energiaga.
Homokapist väljatulek on järkjärguline: alguses avaldan saladuse oma sõpradele, siis vanematele, sugulastele, edasi on suur hüpe avalikku ruumi ehk töökeskkonda ning lõpuks võib teavitada endast meediaruumis. Tänu viimasele tekib potentsiaalne võimalus kõigil teada saada inimese seksuaalsest orientatsioonist. Suur hulk homosid ja lesbisid ei pea vajalikuks kuulutada oma seksuaalset sättumust. Seda vajadust ei ole ka heteroseksuaalsetel inimestel, sest normi pole mõtet eksponeerida. Pangem kõrva taha üks mõte: homod ei ole üht nägu, nagu ei ole seda ka heteroseksuaalid.
Mulle tundub, et eestlane lepiks sellega, kui homod avalikustavad ennast kitsamas ringis, aga avalik ruum peaks enamiku eestlaste arvates olema homovaba. Siit tulenevalt ollakse homoparaadide vastu. Miks homod seda teades ikka organiseerivad pride-paraade, millega tõmbavad tuld enda peale? Kas ei ole tegemist ennasthävitava tegevusega, kas ei oleks parem mitte tõmmata endale liigset tähelepanu?
Üks vastus oleks, et suurem jagu tänapäeva inimestest tahab ennast eksponeerida ühel või teisel viisil, à la “kui sind ei ole meedias, siis sind pole olemas”. Mul on olemas ka sügavam vastus sellele küsimusele. Ei piisa, kui saladus avalikustatakse ainult kitsas ringis.
Avalikustatud asi on hoopis teistsuguse kvaliteediga kui saladuses hoitu. Nii oli näiteks 1980. aastate lõpus hoopis teine asi, kui vabadusest ja iseseisvusest lauldi avalikult, kui rääkida sellest kusagil vaikselt pereringis ning hoida pööningul kila-kola all sinimustvalget lippu.
Siin ma näen ootamatult tugevat paralleeli öölaulupidude ja geiparaadide vahel: mõlemal puhul leiab aset saladuse avalikustamine ja üheskoos teistega tuntakse ennast kindlamalt ja paremini. Teatud m omendil aga kaob selline väljatuleku vajadus ära: me ei pea ju enam öösiti laulma oma vabadusest ja iseseisvusest. Kui ühiskond võtab homod vastu, pole enam paraade vaja.