07.06.2007, 00:00
Kolmepäine draakon Arco
Tuleval nädalal börsile jõudev Arco Vara tuli üsna oma tegevuse alguses Eesti Ekspressi toimetusse sooviga esikaas ära osta – parim reklaamipind, mida EE-l siiani pakkuda on. Kolm meest, Arti Arakas (39), Hillar-Peeter Luitsalu (47) ja Richard Tomingas (38), sättisid sinna oma näopildid teatega: “Meie tuleme!” Tulidki.
Arco Vara asutati samal aastal, kui tuli Eesti kroon. Mis
kinnisvarabisnisest sai rääkida ajal, mil uudiste sisuks oli
humanitaarabi, tervet Lasnamäed ähvardas talveks toasoojata
jäämine ning raha polnud kellelgi – ei inimestel, pankadel ega
ka riigil. Mõni korterivahetus, mõni omandireformi kaudu
tagastatud maja, maad ei saanud osta ega müüa... Hinnad tõusid
aastas üle tuhande protsendi, pankade laenuprotsendid olid 140–180
aastas.
23aastane tehnokraatide perest pärit Harju KEKi ökonomist Arti Arakas üüris endale sellal Kalevi siseujula taga Vanalinna Ehitusvalitsuselt toakese, kuhu parajasti mahtus paar kappi ja kirjutuslauda, ja nimetas selle kõik Arco Varaks. Aastaid hiljem, juhtides 500 töötajaga ja 20 tütarettevõttega multifunktsionaalset kontserni (oma puukoolist kuni kuuealuselise laevastikuni), tunnistab ta, et kõigepealt sündis ilus nimi ja siis alles plaan, mida kõike selle nime all teha võiks.
Arti Arakasel on kaksikvend Arnet. Kumbki mees ajab oma äri, aga kõikidel maailma kaksikutel on üks omadus: olles sunnitud sünnist saati teisega arvestama, on kaksikud keskmisest paremad meeskonnamängijad. Ka Arti leidis endale tõhusad kompanjonid: Richard Tomingas tuli kiiresti peakontorisse üle Saaremaalt ja Hillar-Peeter Luitsalu pani Arco nimel kõrvale oma advokaadiameti. Kolmepealine draakon oli sündinud ja kosus võidu Eesti kapitalismiga.
1997. aastaks oli selge, et kinnisvara on tõeline kullaauk – aga ainult nendele, kes mängureegleid tunnevad.
Kuigi kodulaenude uputus seisis veel kaugel ees, hakkasid just siis ilmet võtma mahukad arendusprojektid. Praegusel Tallinna Manhattanil pladistasid varblased lompides, kesklinn oli ikka veel nõukaaegseis varemeis ning merevaadet sulgesid ebamäärased plangud, aga juba hakkasid linnapildis kirikutornide asemel tooni andma tornkraanad.
Arakasel oli juba põhjust Äripäevas hõisata: “Me tegime Ilmarise tehase ära, me tegime Rotermanni kvartali ära, me tegime Viru-Vene tänava nurga ära, me tegime Vene 9 ära. Ükski objekt ei ole alla miljoni dollari.”
Arco oli esimesi, kes hakkas Statoilile krunte ette lükkama. Veel mõningaid märksõnu: Pro Kapital, endine Eesti Kaabel, mis peagi Ernesto Preatonile müüdi. Tondi sõjaväelinnak, mis oli siis Eesti suurim maaoksjon 18,5 hektariga. Tivoli krundile oli palju tahtjaid, kuid Arco trumpas nad hinnaga üle: 4,4 hektarit 250 miljoni krooniga. Pirita TOP. Pluss Läti-Leedu kinnisvaravõidud.
Aga ikkagi – mis lennutab ühe maaklerikontori börsiettevõtteks, jättes teised sama soodsasse ärikliimasse istutatud firmad ikka sinnasamasse “kahe kapi ja kirjutuslaua” vahele?
Esiteks. Arti Arakase noorem vend Viljar, kes nüüd on juba viiendat aastat Arco Vara juhatuses, vastab lühidalt ajakirjas Director: “Äri põhineb suhetel.”
Kümme aastat tagasi oli suhetel ehk teine tähendus kui praegu. Aga võibolla ka mitte.
Sel ajal hakkas kauboikapitalism tasapisi üle minema klannimajanduseks. Riik hakkas korraldama oma varadele enampakkumisi. Nendesse oksjonisaalidesse oli asja ainult insaideritel. Tegelikud kokkulepped sõlmiti kas eelmisel ööl saunalaval või oksjoni vaheajal.
...Sel esmaspäeval esitab EE ajakirjanik Sulev Vedler Arco Varale nende börsile tuleku puhuks korraldatud pressikonverentsil küsimuse: “Te viite oma raha Bulgaariasse, Rumeeniasse, Ukrainasse, mis on tuntud korruptsioonirikaste riikidena. Kuidas te kavatsete sealse korruptsiooniga toime tu lla?”
Kiire vastus: “Aktiivse lobitööga.”
Humoorikas ja enesekriitiline vastus, täpselt see, mida Viljar Arakas nimetas triumviraadi tugevuseks: võime ka enda üle naerda ja mitte solvuda, ning eelkõige – mõelda positiivselt ja lahendusekeskselt.
Teiseks. Üheksakümnendate lõpu Eestis tähendas edu kinnisvaraäris paari väga konkreetset otsust ära kasutada Eesti seadusi. Kõik munad tuleb ühes korvis hoida, tegeldes ühtaegu nii arenduse kui ka klassikalise vahendusega. Paljudes riikides on see keelatud, sest sellise sümbioosi puhul ei pruugi alati klient kuningaks jääda. Arco Vara annabki oma ülevaates teada, et 90 protsenti nende kasumist annab arendus, teenindus 7 ja ehitus 3 protsenti.
Kolmandaks (aga triumviraadi enda meelest on see kõige tähtsam). Tiim. Kõik kolm nimetavad, et see praeguseks operatiivjuhtimisest nõukokku taandunud kolmik on olnud vankumatu liit.
Head äripartnerit on tihti raskem leida kui head elukaaslast, ja Eesti äris ei ole väga palju selliseid löögiüksusi, mis oleksid 15 aastat muutumatult vastu pidanud. Isegi nende konkurendid ütlevad, et Arco suudab omad asjad alati nii ära klaarida, et sealt ei paisku mingeid paha haisu levitavaid kohtusaagasid ega muid kättemaksuaktsioone (ainukese kõrvalekaldena Richard Tomingase pahane eks, kes ei tahtnud leppida 300 miljonit väärt olnud Arco aktsiate eest 7,5 miljoniga). Samas tuntakse seda kolmepäist draakonit kui jõulist ja vajadusel ka halastamatut asjaajajat (Richard Tominga eks teab seda hästi).
Muidugi on igas eduloos faile, mida tahaks kustutada.
Näiteks suhtekorralduslik aps Kolde projektiga, kus ühel keskastme juhil kargas pähe idee korteri broneerinutelt enne ehituse lõppu raha juurde küsida. Või arenduse toppamised Veskimöldres, kus ümbruskonna elanikud ei taha enam uut detailplaneeringut lubada, ja Merivälja, kus asi jäi kurikuulsa maadevahetuse-skeemi taha kinni. Ka alguses olulise imagoloogilise tähisena mõeldud spaahotellist loobuti 75miljonilise trahvi hinnaga.
Kuigi hapud suutäied, on need kogenud draakonile alla neelatavad, sest Ida kultuuris sümboliseerib draakon rahaõnne ja taipu. Arco Vara omanikud platseeruvad Eesti miljonäride tipp-saja keskele, võimaldades priskete sponsorsummade annetamist nii lemmiksportlastele (Jaak Mae, Kristina Šmigun) kui ka lemmikparteidele (Reformierakond). Nii Arakast kui Tomingast on riik premeerinud rahvusliku kapitali tootmise eest Valgetähe V järgu ordeniga (kindlasti ei jää see ka Luitsalul saamata). Praegu aga tuuritab draakon road-show’l, sest aktsiate märkimine kestab 14. juunini.
23aastane tehnokraatide perest pärit Harju KEKi ökonomist Arti Arakas üüris endale sellal Kalevi siseujula taga Vanalinna Ehitusvalitsuselt toakese, kuhu parajasti mahtus paar kappi ja kirjutuslauda, ja nimetas selle kõik Arco Varaks. Aastaid hiljem, juhtides 500 töötajaga ja 20 tütarettevõttega multifunktsionaalset kontserni (oma puukoolist kuni kuuealuselise laevastikuni), tunnistab ta, et kõigepealt sündis ilus nimi ja siis alles plaan, mida kõike selle nime all teha võiks.
Arti Arakasel on kaksikvend Arnet. Kumbki mees ajab oma äri, aga kõikidel maailma kaksikutel on üks omadus: olles sunnitud sünnist saati teisega arvestama, on kaksikud keskmisest paremad meeskonnamängijad. Ka Arti leidis endale tõhusad kompanjonid: Richard Tomingas tuli kiiresti peakontorisse üle Saaremaalt ja Hillar-Peeter Luitsalu pani Arco nimel kõrvale oma advokaadiameti. Kolmepealine draakon oli sündinud ja kosus võidu Eesti kapitalismiga.
1997. aastaks oli selge, et kinnisvara on tõeline kullaauk – aga ainult nendele, kes mängureegleid tunnevad.
Kuigi kodulaenude uputus seisis veel kaugel ees, hakkasid just siis ilmet võtma mahukad arendusprojektid. Praegusel Tallinna Manhattanil pladistasid varblased lompides, kesklinn oli ikka veel nõukaaegseis varemeis ning merevaadet sulgesid ebamäärased plangud, aga juba hakkasid linnapildis kirikutornide asemel tooni andma tornkraanad.
Arakasel oli juba põhjust Äripäevas hõisata: “Me tegime Ilmarise tehase ära, me tegime Rotermanni kvartali ära, me tegime Viru-Vene tänava nurga ära, me tegime Vene 9 ära. Ükski objekt ei ole alla miljoni dollari.”
Arco oli esimesi, kes hakkas Statoilile krunte ette lükkama. Veel mõningaid märksõnu: Pro Kapital, endine Eesti Kaabel, mis peagi Ernesto Preatonile müüdi. Tondi sõjaväelinnak, mis oli siis Eesti suurim maaoksjon 18,5 hektariga. Tivoli krundile oli palju tahtjaid, kuid Arco trumpas nad hinnaga üle: 4,4 hektarit 250 miljoni krooniga. Pirita TOP. Pluss Läti-Leedu kinnisvaravõidud.
Aga ikkagi – mis lennutab ühe maaklerikontori börsiettevõtteks, jättes teised sama soodsasse ärikliimasse istutatud firmad ikka sinnasamasse “kahe kapi ja kirjutuslaua” vahele?
Esiteks. Arti Arakase noorem vend Viljar, kes nüüd on juba viiendat aastat Arco Vara juhatuses, vastab lühidalt ajakirjas Director: “Äri põhineb suhetel.”
Kümme aastat tagasi oli suhetel ehk teine tähendus kui praegu. Aga võibolla ka mitte.
Sel ajal hakkas kauboikapitalism tasapisi üle minema klannimajanduseks. Riik hakkas korraldama oma varadele enampakkumisi. Nendesse oksjonisaalidesse oli asja ainult insaideritel. Tegelikud kokkulepped sõlmiti kas eelmisel ööl saunalaval või oksjoni vaheajal.
...Sel esmaspäeval esitab EE ajakirjanik Sulev Vedler Arco Varale nende börsile tuleku puhuks korraldatud pressikonverentsil küsimuse: “Te viite oma raha Bulgaariasse, Rumeeniasse, Ukrainasse, mis on tuntud korruptsioonirikaste riikidena. Kuidas te kavatsete sealse korruptsiooniga toime tu lla?”
Kiire vastus: “Aktiivse lobitööga.”
Humoorikas ja enesekriitiline vastus, täpselt see, mida Viljar Arakas nimetas triumviraadi tugevuseks: võime ka enda üle naerda ja mitte solvuda, ning eelkõige – mõelda positiivselt ja lahendusekeskselt.
Teiseks. Üheksakümnendate lõpu Eestis tähendas edu kinnisvaraäris paari väga konkreetset otsust ära kasutada Eesti seadusi. Kõik munad tuleb ühes korvis hoida, tegeldes ühtaegu nii arenduse kui ka klassikalise vahendusega. Paljudes riikides on see keelatud, sest sellise sümbioosi puhul ei pruugi alati klient kuningaks jääda. Arco Vara annabki oma ülevaates teada, et 90 protsenti nende kasumist annab arendus, teenindus 7 ja ehitus 3 protsenti.
Kolmandaks (aga triumviraadi enda meelest on see kõige tähtsam). Tiim. Kõik kolm nimetavad, et see praeguseks operatiivjuhtimisest nõukokku taandunud kolmik on olnud vankumatu liit.
Head äripartnerit on tihti raskem leida kui head elukaaslast, ja Eesti äris ei ole väga palju selliseid löögiüksusi, mis oleksid 15 aastat muutumatult vastu pidanud. Isegi nende konkurendid ütlevad, et Arco suudab omad asjad alati nii ära klaarida, et sealt ei paisku mingeid paha haisu levitavaid kohtusaagasid ega muid kättemaksuaktsioone (ainukese kõrvalekaldena Richard Tomingase pahane eks, kes ei tahtnud leppida 300 miljonit väärt olnud Arco aktsiate eest 7,5 miljoniga). Samas tuntakse seda kolmepäist draakonit kui jõulist ja vajadusel ka halastamatut asjaajajat (Richard Tominga eks teab seda hästi).
Muidugi on igas eduloos faile, mida tahaks kustutada.
Näiteks suhtekorralduslik aps Kolde projektiga, kus ühel keskastme juhil kargas pähe idee korteri broneerinutelt enne ehituse lõppu raha juurde küsida. Või arenduse toppamised Veskimöldres, kus ümbruskonna elanikud ei taha enam uut detailplaneeringut lubada, ja Merivälja, kus asi jäi kurikuulsa maadevahetuse-skeemi taha kinni. Ka alguses olulise imagoloogilise tähisena mõeldud spaahotellist loobuti 75miljonilise trahvi hinnaga.
Kuigi hapud suutäied, on need kogenud draakonile alla neelatavad, sest Ida kultuuris sümboliseerib draakon rahaõnne ja taipu. Arco Vara omanikud platseeruvad Eesti miljonäride tipp-saja keskele, võimaldades priskete sponsorsummade annetamist nii lemmiksportlastele (Jaak Mae, Kristina Šmigun) kui ka lemmikparteidele (Reformierakond). Nii Arakast kui Tomingast on riik premeerinud rahvusliku kapitali tootmise eest Valgetähe V järgu ordeniga (kindlasti ei jää see ka Luitsalul saamata). Praegu aga tuuritab draakon road-show’l, sest aktsiate märkimine kestab 14. juunini.
Arco Vara kõikuv äri
- Arco Vara puhaskasum oli mullu keskmiselt 52 miljonit krooni kuus. Tänavu esimeses kvartalis tõusis puhaskasum 64 miljoni kroonini.
- Samal ajal pole äri enam nii rentaabel nagu varem. Kui mullu oli puhaskasumi rentaablus ehk kasumi ja tulude suhe 43 protsenti, siis nüüd vaid 22 protsenti.
- Mullu olid firma äritegevusest saadud rahavood esimest korda negatiivsed.
- Kuigi kinnisvara arendamine on pikaajaline tegevus, finantseerib Arco Vara end suuresti lühiajaliste laenudega. Pikaajaliste laenude osa firma kohustustes on vaid 30 protsenti.
- Lühiajaline laenamine oli kasulik intresside languse ajal, sest iga uus laen oli varasemast odavam. Praegu seevastu intressid kasvavad.
- Aktsiamüügist saadava raha kavatseb firma viia Bulgaaria ja Rumeenia turule. Mõlemat riiki iseloomustab kõrge korruptsiooniaste.
- Tulu Rumeeniast ja Bulgaariast hakkab saabuma alles mõne aasta pärast – seni peab firma hakkama saama siinsete tuludega, ehkki siinne kinnisvaraturg ei kasva enam nii kiiresti kui varasematel aastatel.
