07.06.2007, 00:00
džunglireeglid ehk kuidas moetööstuses ellu jääda
“Ahaa, nüüd ma tean, mis tingimustes sa
töötad!” teatab mu boyfriend õnnelikult hetk pärast
seda, kui filmi “Saatan kannab Pradat” kettake DVD-mängjast
välja sõidab. “Eiii, minu töökoht ei ole ju
üldse niisugune!” vaidlen kohe vastu. Loomulikult ei oleks mul
midagi selle vastu, et käia iga päev endale garderoobi valimas
ruumis, mis on otsast otsani Chaneli, YSL´i ja Louis Vuittoni parimaid
palasid täis topitud. Mmm … Chaneli jakk esmaspäevaks, Gucci
kevad-suvine kleit + Marc Jacobsi kott teisipäevaks. See on ju ehtne
fashionista unenägu, kas pole?! Just selliste muinasjutufilmide
tõttu arvabki minu kallike, et mu pideval kapi ees seismisel ja
vingumisel, et midagi pole selga panna, pole mitte mingisugust põhjust.
Kuid Elle’i fashion cupboard (nii kutsutakse ruumi, kus praktikandid
hommikust õhtuni istuvad ja riideid-kingi-kotte pildistamisele vastu
võtavad ja tagasi saadavad) ei ole kahjuks minu riidekapp.
Mu teine hea sõber teatas kõigile, et saatana ja Prada film on puhas väljamõeldis. Tegelikkus olevat palju hullem. Ja ta teab, millest räägib, sest on ise erinevate moemajade ja ajakirjadega juba 10–15 aastat koostööd teinud. Moemaailm paistab väljastpoolt glamuurne ja šampanjamulliline. Ka džungel pimestab värvikirevate lindude ja loomadega ning väänlevate liaanidega naiivset seiklejat. Kuid tegelikkuses varitseb pimeduse varjus salakaval tiiger, liaanidest on võimatu end kirvegagi läbi murda ja värvilisi papagoisid on ainult kuulda, kuid näha neid ei õnnestu.
Üks mu parimaid sõbrannasid, imearmas ja töökas Šveitsi tüdruk oli pool aastat Alexander McQueeni PR osakonnas praktikal. Ükskord, kui teised töötajad olid juba lahkunud ja ta ihuüksi kontorisse jätnud, kuulis ta järsku ukse taga kõva kloppimist ja karjumist. Avades selgus, et seal taga oli tulivihane Alexander ise, kes sõbranna sõbraliku vabanduse peale talle pilkugi heitmata “Fuck off, bitch!” ühmas ja tagasi stuudiosse kappas. Sarnane siutatsioon kordus McQueeni fotosessioonil, kus seesama sõbranna tähtsusetul põhjusel läbi sõimati. Nimelt julges ta skinny soya cappuccino asemel skinny soya latte osta. Tol korral pidi ta meelde jätma 20 kohvitellimust ning kogu selle kohvitopside kuhjaga järskudest treppidest üles ronima.
Ka kõrgemal astmel ei pruugi asi parem olla. Viimaseks näiteks toon oma järjekordse ohvriks langenud sõbranna. See ülimalt intelligentne saksa tüdruk töötas Prada Londoni peakorteris ja tuli iga päev nutt kurgus koju, sest ta ei suutnud seda pinget ja itaallasliku karjumist igapäevase rutiinina taluda.
Džunglireeglid selgeks!
Moemaailmas oluline see, keda tunned. Kui sa õigele inimesele õigel ajal sügavat muljet ei jäta, võid kas või 10 aastat hambaharjaga Vogue’i toimetuse põrandaid nühkida. Olukord, kus lähed CV näpus peatoimetaja juurde ja saad järgmisel hommikul juba tööga alustada, jääb rangelt filmi ulmemaailma. Seetõttu paneb mind vahest imestama see, et naiivse ja kogemusteta tüdrukuna Eesti metsadest läbi juhuste õigete inimestega kokku sattusin.
Ometigi on olnud aegu, kui mõtlen, et järgmise lennukiga sõidan Bali saartele või Indiasse meditatsioonilaagrisse, selle asemel, et mingite seelikute nimel hirmkallis ja saastatud linnas hommikust õhtuni rabeleda ja stressata. Õnneks järgmisel hetkel patsutab keegi tunnustavalt mu õlale või tuleb välja uue põneva ideega ja motivatsioo n tuleb jälle tagasi.
Välimus loeb … Nii karm ja diskrimineeriv kui see ka ei tunduks, on stiil ülioluline faktor! Mitte ilu, vaid just STIIL. Headeks näideteks on Suzy Menkes, (äsja meie hulgast lahkunud) Isabella Blow ja Diana Vreeland. Ei olnud/ole nad ju kaugeltki mitte klassikalised iludused, kuid näitavad siiski läbi oma stiili kõigile pimesi moe järgijatele keskmist näppu.
Tasuta töörügamine. Kui tahad moemaailmas läbi lüüa, pead olema valmis aasta-kahe-kolme jooksul 12tunniseid tööpäevi tegema. Heal juhul tasutakse sulle tehtud töö eest metroopilet ja lõunane võileib. Proovi siis millegi eest veel üür maksta! Tegelikult võiks juba kohe kontoris laua alla telgi püsti panna. Seetõttu teevadki paljud noored päeval kuulsas moemajas tasuta tööpäeva ning öösiti suitsuses baaris raha teenimiseks töö-öö. Üks moepressi praegusi lemmikuid Gareth Pugh elas oma esimese kollektiooni ja Kylie Minogue tuuri-kostüümide valmistamise ajal kütmata mahajäetud laohoones ja pidi sooja saamiseks magama solaariumilampide all!
Võlusõna – networking! Olen sellest mõistest abosluutselt tüdinenud. Kui oled moebisnesi inimene ja õhtul välja klubisse või peole lähed, tunned end süüdi liigse tagasihoidlikkuse tõttu. Nurgas istumise asemel peaksid sa nagu Duracelli jänes ühe tähtsa nina juurest teise juurde hüppama, komplimente loopima ning kaarte jagama, lootuses, et keegi sind meelde tuletab, kui kuskil vaba töökoht peaks tekkima. Tavaliselt on kõik külalised pidudel muidugi liigselt alkoholi tarbinud, et järgmisel päeval pohmellis olles üldse midagi mäletada.
Mu teine hea sõber teatas kõigile, et saatana ja Prada film on puhas väljamõeldis. Tegelikkus olevat palju hullem. Ja ta teab, millest räägib, sest on ise erinevate moemajade ja ajakirjadega juba 10–15 aastat koostööd teinud. Moemaailm paistab väljastpoolt glamuurne ja šampanjamulliline. Ka džungel pimestab värvikirevate lindude ja loomadega ning väänlevate liaanidega naiivset seiklejat. Kuid tegelikkuses varitseb pimeduse varjus salakaval tiiger, liaanidest on võimatu end kirvegagi läbi murda ja värvilisi papagoisid on ainult kuulda, kuid näha neid ei õnnestu.
Üks mu parimaid sõbrannasid, imearmas ja töökas Šveitsi tüdruk oli pool aastat Alexander McQueeni PR osakonnas praktikal. Ükskord, kui teised töötajad olid juba lahkunud ja ta ihuüksi kontorisse jätnud, kuulis ta järsku ukse taga kõva kloppimist ja karjumist. Avades selgus, et seal taga oli tulivihane Alexander ise, kes sõbranna sõbraliku vabanduse peale talle pilkugi heitmata “Fuck off, bitch!” ühmas ja tagasi stuudiosse kappas. Sarnane siutatsioon kordus McQueeni fotosessioonil, kus seesama sõbranna tähtsusetul põhjusel läbi sõimati. Nimelt julges ta skinny soya cappuccino asemel skinny soya latte osta. Tol korral pidi ta meelde jätma 20 kohvitellimust ning kogu selle kohvitopside kuhjaga järskudest treppidest üles ronima.
Ka kõrgemal astmel ei pruugi asi parem olla. Viimaseks näiteks toon oma järjekordse ohvriks langenud sõbranna. See ülimalt intelligentne saksa tüdruk töötas Prada Londoni peakorteris ja tuli iga päev nutt kurgus koju, sest ta ei suutnud seda pinget ja itaallasliku karjumist igapäevase rutiinina taluda.
Džunglireeglid selgeks!
Moemaailmas oluline see, keda tunned. Kui sa õigele inimesele õigel ajal sügavat muljet ei jäta, võid kas või 10 aastat hambaharjaga Vogue’i toimetuse põrandaid nühkida. Olukord, kus lähed CV näpus peatoimetaja juurde ja saad järgmisel hommikul juba tööga alustada, jääb rangelt filmi ulmemaailma. Seetõttu paneb mind vahest imestama see, et naiivse ja kogemusteta tüdrukuna Eesti metsadest läbi juhuste õigete inimestega kokku sattusin.
Ometigi on olnud aegu, kui mõtlen, et järgmise lennukiga sõidan Bali saartele või Indiasse meditatsioonilaagrisse, selle asemel, et mingite seelikute nimel hirmkallis ja saastatud linnas hommikust õhtuni rabeleda ja stressata. Õnneks järgmisel hetkel patsutab keegi tunnustavalt mu õlale või tuleb välja uue põneva ideega ja motivatsioo n tuleb jälle tagasi.
Välimus loeb … Nii karm ja diskrimineeriv kui see ka ei tunduks, on stiil ülioluline faktor! Mitte ilu, vaid just STIIL. Headeks näideteks on Suzy Menkes, (äsja meie hulgast lahkunud) Isabella Blow ja Diana Vreeland. Ei olnud/ole nad ju kaugeltki mitte klassikalised iludused, kuid näitavad siiski läbi oma stiili kõigile pimesi moe järgijatele keskmist näppu.
Tasuta töörügamine. Kui tahad moemaailmas läbi lüüa, pead olema valmis aasta-kahe-kolme jooksul 12tunniseid tööpäevi tegema. Heal juhul tasutakse sulle tehtud töö eest metroopilet ja lõunane võileib. Proovi siis millegi eest veel üür maksta! Tegelikult võiks juba kohe kontoris laua alla telgi püsti panna. Seetõttu teevadki paljud noored päeval kuulsas moemajas tasuta tööpäeva ning öösiti suitsuses baaris raha teenimiseks töö-öö. Üks moepressi praegusi lemmikuid Gareth Pugh elas oma esimese kollektiooni ja Kylie Minogue tuuri-kostüümide valmistamise ajal kütmata mahajäetud laohoones ja pidi sooja saamiseks magama solaariumilampide all!
Võlusõna – networking! Olen sellest mõistest abosluutselt tüdinenud. Kui oled moebisnesi inimene ja õhtul välja klubisse või peole lähed, tunned end süüdi liigse tagasihoidlikkuse tõttu. Nurgas istumise asemel peaksid sa nagu Duracelli jänes ühe tähtsa nina juurest teise juurde hüppama, komplimente loopima ning kaarte jagama, lootuses, et keegi sind meelde tuletab, kui kuskil vaba töökoht peaks tekkima. Tavaliselt on kõik külalised pidudel muidugi liigselt alkoholi tarbinud, et järgmisel päeval pohmellis olles üldse midagi mäletada.
Moemaailm on pisike. Näiteks paljud fotograafid, stilistid ja disainerid on abielus, elavad koos, käivad kohtamas või on omavahel lihtsalt head sõbrad. Paaride loetelu on pikk. Venetia Scott (kuulus stilist) ja Juergen Teller (kuulus moefotograaf), Tim Walker (fotograaf) ja Jacob K (stilist), Luella Bartley (Briti moedisainer) ja David Sims (moefotograaf) … Mingil määral kadestan 80ndaid ja 90ndate algust, kui samaaegselt eelnimetatud tegelastega alustas Dazed & Confused ajakirja väljaandmist Jefferson Hack ning Corinne Day jäädvustas Kate Mossi esimest korda ajakirja kaane jaoks. See oli uue ajastu algus. Tänapäeva tagasi tulles – Anna Wintour, Carine Roitfeldt ja Alexandra Shulman on juba kaua kaua moe esiridades istunud. Millalgi peab tulema aeg uutele ideedele ruumi teha. Nii, et kui jõuad nii kaua ennast liaani küljes kinni hoida, võid kunagi ka palmi otsa jõuda ja banaani kätte saada!
Merilyn Kesküla aitab Londonis ajakirjas Elle organiseerida moeseeriate pildistamisi.