14.06.2007, 00:00
Mood ja uuskasutus
See oli aastal 2002, kui ma külastasin Pariisi ja
avastasin enda jaoks kaks uut kaubamärki – Zara ja Mango. Ostsin
endale kohe ühed viigipüksid... Pärast nädalast kandmist
olid nad topilised ja lukk õmblusest lahti, nii et kõigile minu
aluspükste värv näha. Aga mina armastan kanda riideid
kaua. Mu kapis ripub rõivaid, mida kannan alates 15. eluaastast. Ja on
ka neid, mida minu ema või vanatädi või vanaisa on varem
kandnud. Riided, millised on ainult minul ja mille eluiga on pikem kui kaks
nädalat.
Mõni aeg hiljem sattusin seminarile, kus ühe Inglise kaubamärgi loojad tutvustasid oma strateegiat. Mulle üllatuseks oli see täpselt vastupidine sellele, mida mina olin moes oluliseks pidanud. Nimelt, et hästi müüa, on vaja teha võimalikult palju, võimalikult odavalt ja võimalikult kehva kvaliteediga rõivaid, sest siis tekib inimesel vajadus oma garderoobi uuendada piisavalt kiiresti. Selles seisnebki kogu tarbimiskeskse ühiskonna mõte. Nii produtseerivad ja paiskavad n-ö kiirmoebrändid täie teadlikkusega, iga kahe nädala tagant müüki veel moodsamaid ja lahedamaid masstoodangu eksemplare. See on ikka päris karm masinavärk.
Mis seal salata, olin sellest avastusest üsna jahmunud ja hakkasin otsima kõikvõimalikku informatsiooni moetööstuse kohta. Mis leidsin, tegi kõik kuidagi murelikuks. Keskkonnareostus, odav tööjõud, mürgine toormaterjalikasvatus, tõsine tekstiilijäätmete probleem jne. Ikka ja jälle jõudsin tagasi selle juurde, et parim viis on võtta juba olemasolev ja anda sellele uus väärtus. Kõige keskonnasõbralikum mood on taaskasutusmood. Ja nii algaski minu koostöö Uuskasutuskeskusega. Tuli välja, et nende põhiprobleem on just nimelt kantud masstoodang, mis valmistatud kõdunematust materjalist. Kangas, mis on odav toota, ent seljas ebamugav ja keskkonnale koormav. Ja mida ometi meie poodides kõige rohkem müügil on – just need imelikust kangast topid ja muu selline kraam, mis maksab 299 krooni.
Kuid mida selle teadmisega peale hakata: kas taaskasutus on nendele probleemidele lahendus ka pikas perspektiivis? Tuleb ju samal ajal masstoodangut järjest juurde. Hetkel meenutab see rohkem kiirabi, võimalikult kärmelt tuleb leida lahendus ning rakendus tohutu kiirusega kuhjuvatele tekstiililademetele. Materjali jagub ilmselt juba praegu väga paljudeks aastateks. Tobe on aga see, et tekstiilitööstus toodab nii viletsa kvaliteediga kangast, et paljude rõivaste taaskasutus on võimatu. Miks küll? Küsimus ei ole ju selles, et ei osataks paremat teha. Või et tihedama kanga kudumine oleks oluliselt kallim. Mis parata – kestvus ja püsivad väärtused pole praegusel ajal moes.
Mõelda vaid, kui oleks igavesed rõivad. Kõrgdisainitud, arvestades sinu keha eripära, liikumist ja stiilisoove. Valmistatud kangast, mis kestab mitu põlve ja mille taaskasutamine on alati võimalik, sest see ei lähe kunagi moest. Mis saaks siis kõikidest nendest lugematutest anonüümsetest kaubamärkidest, mis praegu ummistavad hooneid nimega ostukeskus.
Ükskord ütles üks mu hea sõber, et ta armastab kõrgmoodi, sest siis vähemalt ei jää nendel inimestel, kes seda ostavad, raha masstoodangu tarbimiseks. Tõepoolest, lihtne mõttekäik, aga miskipärast väga haruldane. Miks on palju lihtsam osta aastas neli uut jakki, kui sama raha eest võiks endale soetada ühe isikupärase, kvaliteetse disainr&otild e;iva? Arusaamine, et tegelikkuses läheb see poest 299 krooni eest omandatav topp meile mitu korda kallimaks maksma kui kohaliku moedisaineri kvaliteetselt teostatud looming, on väga aeglane tulema.
Lõpetuseks üks imelik lugu, mis juhtus pärast minu üle pooleaastast meeldivat koostööd Eesti Kaitseväega. Nad loovutasid mulle oma mahakantud vormid, et saaksin neid ümber disainida.
Olin õnnelik, et selline suurorganisatsioon nii keskkonnasõbralikult meelestatud on. Muidu
need vormid lihtsalt seisavad, või ootavad aega, millal nad hävitatakse. Paraku aga sain veidi aega tagasi kirja, et kaitsevägi oma vorme mulle enam ei anna, sest need lähevad purustamisele. Ja ongi jälle hea suur hulk jäätmeid valmis, selle asemel, et uusi kauapüsivaid riideid teha. Sõjatööstuses nimelt ei saa lubada halvakvaliteedilist kangast, see lihtsalt ei peaks vastu.
Mis seal ikka, tuleb jääda ootama, millal sõjaväekangaste tehnoloogia jõuab massimoetööstusesse.
Mõni aeg hiljem sattusin seminarile, kus ühe Inglise kaubamärgi loojad tutvustasid oma strateegiat. Mulle üllatuseks oli see täpselt vastupidine sellele, mida mina olin moes oluliseks pidanud. Nimelt, et hästi müüa, on vaja teha võimalikult palju, võimalikult odavalt ja võimalikult kehva kvaliteediga rõivaid, sest siis tekib inimesel vajadus oma garderoobi uuendada piisavalt kiiresti. Selles seisnebki kogu tarbimiskeskse ühiskonna mõte. Nii produtseerivad ja paiskavad n-ö kiirmoebrändid täie teadlikkusega, iga kahe nädala tagant müüki veel moodsamaid ja lahedamaid masstoodangu eksemplare. See on ikka päris karm masinavärk.
Mis seal salata, olin sellest avastusest üsna jahmunud ja hakkasin otsima kõikvõimalikku informatsiooni moetööstuse kohta. Mis leidsin, tegi kõik kuidagi murelikuks. Keskkonnareostus, odav tööjõud, mürgine toormaterjalikasvatus, tõsine tekstiilijäätmete probleem jne. Ikka ja jälle jõudsin tagasi selle juurde, et parim viis on võtta juba olemasolev ja anda sellele uus väärtus. Kõige keskonnasõbralikum mood on taaskasutusmood. Ja nii algaski minu koostöö Uuskasutuskeskusega. Tuli välja, et nende põhiprobleem on just nimelt kantud masstoodang, mis valmistatud kõdunematust materjalist. Kangas, mis on odav toota, ent seljas ebamugav ja keskkonnale koormav. Ja mida ometi meie poodides kõige rohkem müügil on – just need imelikust kangast topid ja muu selline kraam, mis maksab 299 krooni.
Kuid mida selle teadmisega peale hakata: kas taaskasutus on nendele probleemidele lahendus ka pikas perspektiivis? Tuleb ju samal ajal masstoodangut järjest juurde. Hetkel meenutab see rohkem kiirabi, võimalikult kärmelt tuleb leida lahendus ning rakendus tohutu kiirusega kuhjuvatele tekstiililademetele. Materjali jagub ilmselt juba praegu väga paljudeks aastateks. Tobe on aga see, et tekstiilitööstus toodab nii viletsa kvaliteediga kangast, et paljude rõivaste taaskasutus on võimatu. Miks küll? Küsimus ei ole ju selles, et ei osataks paremat teha. Või et tihedama kanga kudumine oleks oluliselt kallim. Mis parata – kestvus ja püsivad väärtused pole praegusel ajal moes.
Mõelda vaid, kui oleks igavesed rõivad. Kõrgdisainitud, arvestades sinu keha eripära, liikumist ja stiilisoove. Valmistatud kangast, mis kestab mitu põlve ja mille taaskasutamine on alati võimalik, sest see ei lähe kunagi moest. Mis saaks siis kõikidest nendest lugematutest anonüümsetest kaubamärkidest, mis praegu ummistavad hooneid nimega ostukeskus.
Ükskord ütles üks mu hea sõber, et ta armastab kõrgmoodi, sest siis vähemalt ei jää nendel inimestel, kes seda ostavad, raha masstoodangu tarbimiseks. Tõepoolest, lihtne mõttekäik, aga miskipärast väga haruldane. Miks on palju lihtsam osta aastas neli uut jakki, kui sama raha eest võiks endale soetada ühe isikupärase, kvaliteetse disainr&otild e;iva? Arusaamine, et tegelikkuses läheb see poest 299 krooni eest omandatav topp meile mitu korda kallimaks maksma kui kohaliku moedisaineri kvaliteetselt teostatud looming, on väga aeglane tulema.
Lõpetuseks üks imelik lugu, mis juhtus pärast minu üle pooleaastast meeldivat koostööd Eesti Kaitseväega. Nad loovutasid mulle oma mahakantud vormid, et saaksin neid ümber disainida.
Olin õnnelik, et selline suurorganisatsioon nii keskkonnasõbralikult meelestatud on. Muidu
need vormid lihtsalt seisavad, või ootavad aega, millal nad hävitatakse. Paraku aga sain veidi aega tagasi kirja, et kaitsevägi oma vorme mulle enam ei anna, sest need lähevad purustamisele. Ja ongi jälle hea suur hulk jäätmeid valmis, selle asemel, et uusi kauapüsivaid riideid teha. Sõjatööstuses nimelt ei saa lubada halvakvaliteedilist kangast, see lihtsalt ei peaks vastu.
Mis seal ikka, tuleb jääda ootama, millal sõjaväekangaste tehnoloogia jõuab massimoetööstusesse.