21.06.2007, 00:00
Guruharklased – probleemivabad indie-romantikud
Nad kannavad nime Guruhark. Nad väidavad, et viljelevad;“satanistlikku kantrit”. Neid kuulas ja jälgis Veljo Sepp.
OMAETTE MAAILMAS: Guruhargid vasakult paremale - trummar Aladar Rebane, frontman Edy, kitarrist Sven Antson ja sünteetiliste helide mees Lauri Pajos. Pildidl puudub Mister Salapärane - bassist Martini. LAURI KULPSOO
Samal ajal kui Tallinna Raekoja platsi on vallutanud
lärmakad Inglismaa õlle- ja vutituristid, valitseb unise Tartu
esindusväljakul suvine leitsak koos linnale omase vaikuse ja aeglusega.
Kohtun ansambli Guruhark frontman’i Edyga (33) raekojataguses Pirogovi
pargis, et sealt tema ettepanekul kohe edasi – kuhugi Supilinna hoovi
– suunduda. Õlletehase vahetus läheduses võtab meid
vastu punkar Porno eluase ja väike aiaga piiratud murulapp.
“Porno on meie transamees,” teatab Edy rõõmsalt.
Eest leiame suurema seltskonna, kes on end kuuri taha vilusse mõnusasti sisse seadnud. Regulaarselt kostab pudelite avamise helisid, lõkkes susisevad vorstid. Asume vestlema Tartu indie-bändis Guruhark nii kitarristi kui laulja rolle kandvate Sveni (42) ja Edyga. Ajendiks Guruhargi äsja ilmunud album “Saepuru ja Giboaboa”.
Tundub, et ajasse ja oma loomingusse suhtuvad guruharklased üsna ebakonventsionaalselt ja probleemivabalt, mida väljendab hästi ka albumi tekkelugu. Tuleb välja, et just ilmunud kauamängiva materjal pärineb tegelikult juba aastast 2000.
Õigupoolest ei suuda ei Edy ega Sven täpselt meenutada, kas tegu oli aastaga 1999 või 2000, kui ülikooli keeltemaja stuudios sai mõne päeva jooksul lindistatud ja miksitud plaadi jagu lugusid. Raha stuudio jaoks ei kulunud.Vastutasuks lindistamisvõimaluse eest tätoveeris Edy stuudioga seotud isikute kehale Slayeri logo ja ühe indiaanlase kujutise.
Nii umbes aastakese vedeles lindistatud materjal DAT-kasseti kujul stuudios, kuni jõudis Edy
valdusse, kes hiljem selle ühele sõbrale sünnipäevaks kinkis. Mööda eri omanikke sattus DAT-kassett, mida tavalises laiatarbemakis kuulata ei saa, lõpuks Taadi (Tiit Laur) ja KO (Kristjan Ots) kätte, kes otsustasid materjali CDna välja anda.
“Taat ja kompanii ajasid selle traktori käima, muidu poleks seda Guruhargi teemat elu sees uuesti ajama hakanud,” tunnistab Edy.
“Saepuru ja Giboaboa” koosneb tegelikult kahest plaadist. Lisaks põhiplaadile on ümbrise vahele pistetud ka ilma ühegi kirjata CD, millel rohkem kui tunnijagu kodustes tingimustes lindistatud demosid. “Sellepärast, et kui sa lähed stuudiosse, siis sa ei saa oma saundi kätte,” kurdab Edy.
Nii Guruhargi muusikat kui ka tema liikmeid iseloomustab teatav anakronistlik – võiks isegi öelda, et heas mõttes tartulik – ellusuhtumine. Guruhargi 2000. aastal tehtud muusika kuulub mõtteliselt kindlalt 90ndatesse. Nende looming oleks helipildilt ja stiililt hästi sobinud näiteks 90ndatel ilmunud Sue Darlingu kogumikele. Naljaga pooleks nimetab Edy bändi stiiliks “satanistliku kantri”, kuigi Guruhargi kõige iseloomulikumaks jooneks on hüpnotiseerivad tugeva kajaefektiga vürtsitatud indie-meloodiad.
“Guruhark on mingi täiesti omaette veider maailm. Trummimasin, kajad, must saund, lihtsad viisid, palju kordusi, natuke sünge, aga samas helge. Midagi oleks nagu pealiskaudset, aga tegelikult ei ole. Asi on päris diip,” kirjeldab Guruharki Edy noorpõlvesõber ja audiofiilist kriitik Valner Valme.
“Guruhark sümboliseerib mulle siiamaani seda eluetappi, kus kunstnik sai luua, olla ja rahulikult asjade üle mõelda,” arutleb Edy ja tunnistab, et rahakeskne ja lakkamatult kiirustav maailm on ka Tartus üha agressiivsemalt kanda kinnitamas.
Ilma kindla sissetulekuta vagabundi elu elav Edy tegutseb lisaks Guruhargile ka ansamblis Nyrok City ja maalib soovijatele tattoo’sid. Kunagi lasteteatris näitlejana leiba teeni nud kitarrist Sven Antson lõpetas hiljuti tervislikel põhjustel töötamise keraamikatehases. Trummar Aladar Rebane on osaline veel grupis Helena Nova ja möllab bändikaaslaste sõnul vist kusagil katustel ja ehitustel. Uusim liige, muusik ja kunstnik Lauri Pajos, on tegev ka ansamblis Mooses. Ja bassist Martini?
Edy ja Sven vaatavad nõutult üksteisele otsa. “Martini nimi võiks vabalt olla ka Mister Salapärane, pole vähimatki aimu, millega ta väljaspool bändi tegeleb, praegu on ta vist kusagil Tallinnas,” arvab Edy.
“Saepuru ja Giboaboale” eelnes 2001. aastal ilmunud album “Saba ja sarved”, kus peal enam-vähem kogu materjal, mis Guruhargist selleks ajaks maha oli jäänud, v.a ülikooli keeltemaja sessioon – kokku 23 lugu. Nagu äsja ilmunud CD puhul, olid ka esimese plaadi ilmumise taga veebiajakirja Sewercide Lo-Fi tegelased. Sewercide’i üks vedajaid KO lubas, et annab välja Guruhargi albumi, juhul kui Edy tutvustab teda bändi kunagisele lauljale Katariinale.
KO tegigi oma lubaduse teoks, kuigi “Katariinat tutvustada mul esimese raksuga ei õnnestunudki”, meenutab Edy.
Võimalik, et Guruhark jätkaks praegu Katariinaga koostööd, kuid möödunud aastal toimunud traagiline autoõnnetus, mille põhjustas purjus ja lubadeta autojuht, on teinud selle võimatuks. “Saepuru ja Giboaboa” ongi pühendatud Katariina mälestusele.
Rääkides tulevikust, puuduvad guruharklastel konkreetsed plaanid, kuid lubatakse, et ilmselt hakatakse jälle kontserte andma. Mai lõpus katkestati viis aastat kestnud esinemispaus Paljassaare “RockFestil”. Ilmunud plaadi lugusid on mänginud mitmed raadiojaamad, Guruhargi lugu “Ööpäev” tuli hiljuti võitjaks Raadio 2 muusikahindamise saates “Muusikanõukogu”. Loole “Zombie Reality” on äsja valminud ühe sõbra poolt kokku miksitud video, mida peaks olema võimalik õige pea YouTube’i vahendusel kõigil kaeda.
Jääb üle loota, et kuuleme ja näeme neist indie-romantikutest veel nii mõndagi. Olgu siis kas või viie, seitsme või kümne aasta pärast, sest kuhu meil õigupoolest nii väga kiire peaks olema.Mis puudutab guruharklasi, siis vähemalt nende arvates pole liigseks kiirustamiseks mingit põhjust.
“Porno on meie transamees,” teatab Edy rõõmsalt.
Eest leiame suurema seltskonna, kes on end kuuri taha vilusse mõnusasti sisse seadnud. Regulaarselt kostab pudelite avamise helisid, lõkkes susisevad vorstid. Asume vestlema Tartu indie-bändis Guruhark nii kitarristi kui laulja rolle kandvate Sveni (42) ja Edyga. Ajendiks Guruhargi äsja ilmunud album “Saepuru ja Giboaboa”.
Tundub, et ajasse ja oma loomingusse suhtuvad guruharklased üsna ebakonventsionaalselt ja probleemivabalt, mida väljendab hästi ka albumi tekkelugu. Tuleb välja, et just ilmunud kauamängiva materjal pärineb tegelikult juba aastast 2000.
Õigupoolest ei suuda ei Edy ega Sven täpselt meenutada, kas tegu oli aastaga 1999 või 2000, kui ülikooli keeltemaja stuudios sai mõne päeva jooksul lindistatud ja miksitud plaadi jagu lugusid. Raha stuudio jaoks ei kulunud.Vastutasuks lindistamisvõimaluse eest tätoveeris Edy stuudioga seotud isikute kehale Slayeri logo ja ühe indiaanlase kujutise.
Nii umbes aastakese vedeles lindistatud materjal DAT-kasseti kujul stuudios, kuni jõudis Edy
valdusse, kes hiljem selle ühele sõbrale sünnipäevaks kinkis. Mööda eri omanikke sattus DAT-kassett, mida tavalises laiatarbemakis kuulata ei saa, lõpuks Taadi (Tiit Laur) ja KO (Kristjan Ots) kätte, kes otsustasid materjali CDna välja anda.
“Taat ja kompanii ajasid selle traktori käima, muidu poleks seda Guruhargi teemat elu sees uuesti ajama hakanud,” tunnistab Edy.
“Saepuru ja Giboaboa” koosneb tegelikult kahest plaadist. Lisaks põhiplaadile on ümbrise vahele pistetud ka ilma ühegi kirjata CD, millel rohkem kui tunnijagu kodustes tingimustes lindistatud demosid. “Sellepärast, et kui sa lähed stuudiosse, siis sa ei saa oma saundi kätte,” kurdab Edy.
Nii Guruhargi muusikat kui ka tema liikmeid iseloomustab teatav anakronistlik – võiks isegi öelda, et heas mõttes tartulik – ellusuhtumine. Guruhargi 2000. aastal tehtud muusika kuulub mõtteliselt kindlalt 90ndatesse. Nende looming oleks helipildilt ja stiililt hästi sobinud näiteks 90ndatel ilmunud Sue Darlingu kogumikele. Naljaga pooleks nimetab Edy bändi stiiliks “satanistliku kantri”, kuigi Guruhargi kõige iseloomulikumaks jooneks on hüpnotiseerivad tugeva kajaefektiga vürtsitatud indie-meloodiad.
“Guruhark on mingi täiesti omaette veider maailm. Trummimasin, kajad, must saund, lihtsad viisid, palju kordusi, natuke sünge, aga samas helge. Midagi oleks nagu pealiskaudset, aga tegelikult ei ole. Asi on päris diip,” kirjeldab Guruharki Edy noorpõlvesõber ja audiofiilist kriitik Valner Valme.
“Guruhark sümboliseerib mulle siiamaani seda eluetappi, kus kunstnik sai luua, olla ja rahulikult asjade üle mõelda,” arutleb Edy ja tunnistab, et rahakeskne ja lakkamatult kiirustav maailm on ka Tartus üha agressiivsemalt kanda kinnitamas.
Ilma kindla sissetulekuta vagabundi elu elav Edy tegutseb lisaks Guruhargile ka ansamblis Nyrok City ja maalib soovijatele tattoo’sid. Kunagi lasteteatris näitlejana leiba teeni nud kitarrist Sven Antson lõpetas hiljuti tervislikel põhjustel töötamise keraamikatehases. Trummar Aladar Rebane on osaline veel grupis Helena Nova ja möllab bändikaaslaste sõnul vist kusagil katustel ja ehitustel. Uusim liige, muusik ja kunstnik Lauri Pajos, on tegev ka ansamblis Mooses. Ja bassist Martini?
Edy ja Sven vaatavad nõutult üksteisele otsa. “Martini nimi võiks vabalt olla ka Mister Salapärane, pole vähimatki aimu, millega ta väljaspool bändi tegeleb, praegu on ta vist kusagil Tallinnas,” arvab Edy.
“Saepuru ja Giboaboale” eelnes 2001. aastal ilmunud album “Saba ja sarved”, kus peal enam-vähem kogu materjal, mis Guruhargist selleks ajaks maha oli jäänud, v.a ülikooli keeltemaja sessioon – kokku 23 lugu. Nagu äsja ilmunud CD puhul, olid ka esimese plaadi ilmumise taga veebiajakirja Sewercide Lo-Fi tegelased. Sewercide’i üks vedajaid KO lubas, et annab välja Guruhargi albumi, juhul kui Edy tutvustab teda bändi kunagisele lauljale Katariinale.
KO tegigi oma lubaduse teoks, kuigi “Katariinat tutvustada mul esimese raksuga ei õnnestunudki”, meenutab Edy.
Võimalik, et Guruhark jätkaks praegu Katariinaga koostööd, kuid möödunud aastal toimunud traagiline autoõnnetus, mille põhjustas purjus ja lubadeta autojuht, on teinud selle võimatuks. “Saepuru ja Giboaboa” ongi pühendatud Katariina mälestusele.
Rääkides tulevikust, puuduvad guruharklastel konkreetsed plaanid, kuid lubatakse, et ilmselt hakatakse jälle kontserte andma. Mai lõpus katkestati viis aastat kestnud esinemispaus Paljassaare “RockFestil”. Ilmunud plaadi lugusid on mänginud mitmed raadiojaamad, Guruhargi lugu “Ööpäev” tuli hiljuti võitjaks Raadio 2 muusikahindamise saates “Muusikanõukogu”. Loole “Zombie Reality” on äsja valminud ühe sõbra poolt kokku miksitud video, mida peaks olema võimalik õige pea YouTube’i vahendusel kõigil kaeda.
Jääb üle loota, et kuuleme ja näeme neist indie-romantikutest veel nii mõndagi. Olgu siis kas või viie, seitsme või kümne aasta pärast, sest kuhu meil õigupoolest nii väga kiire peaks olema.Mis puudutab guruharklasi, siis vähemalt nende arvates pole liigseks kiirustamiseks mingit põhjust.
