Suveidüllist maakodus

Sepamaa talu köögis räägib oma tunnetest ja valmistab toite värske kokaraamatu autor Anni Arro.

Seda tunnet, mis minul seoses maamajaga tekib, võiksin kutsuda ideaalseks armastuseks. Tülidel pole siin kohta. Meie suhe on vastastikune andmine ja võtmine ning põhineb austusel. Kuna ma olen Sepamaa heinamaadel ja mururandadel juba põnnist peale jooksnud, siis tunnen, kuidas see paik on mind omaks võtnud ja mind kaitseb. Iga kord, kui autoaknast hakkab paistma siili meenutav rookatus ja kuldkollane sein, tunnen, kuidas minusse voolab kummaline rahutu rahu – see vist ongi armastus… Kui võõra pilguga vaadata, siis võib-olla siin ei olegi midagi erilist – lihtsalt jändrikud kadakad, natuke kärsanud heinamaad, kivine rand, kameeleonmeri, meeli muutev tuul ja tujukas päike. Nagu ikka!

Talu südameks on köök ja selle juurde kuuluv põllumaa, kus kasvatan kõikvõimalikke ürte, köögi- ja juurvilju. Lõuna serveerin vana õunapuu alla ja selleks on tavaliselt kerge salat või bruschetta.

See ei ole kohustuslik. Õhtusöök on aga see aeg, kui kõik tulevad päikesest rammestunult koju ja näljaselt laua taha potsatavad. Suhtlemine ja veini joomine käib meil söömise juurde ja on see, mis teeb toidu veelgi maitsvamaks ja nauditavamaks. Üks kõige lollimaid eesti vanasõnu on “Söögi ajal ei räägita!”. Kas saab enam nõmedamat ja matslikumat õpetust olla!? Põhimõtteliselt ole vait, ahmi söök sisse ja mine magama!

Aga armastusest sünnivad ikka head asjad, nii toidud kui raamat toiduvalmistamisest. Kui õhus on armastust ja kirge asja vastu, siis pole teel takistusi. Võid lihtsast tomatistki midagi võrratut välja võluda. Natuke soola, pipart, oliiviõli ja ongi maailma kõige maitsvam roog. Tähtis ei ole protsessi keerukus, vaid tulemus. Inimesed kipuvad ise enda elu keeruliseks tegema. Enamik probleeme on ikkagi pseudoprobleemid, mida peab lihtsalt teise külje alt vaatama. Elu on lühike ja väärt elamist!