05.07.2007, 00:00
Fašistid ja muud raadioeetris
Kuuldemäng “Kroonu”.
Esietendus Vikerraadios 18.-22. juuni 2007. Lavastaja Aare Toikka, peaosades Robert Annus, Uku Uusberg, Ago Soots, Toomas Lõhmuste)
Lavastaja Aare Toikka tegi kuulatavaks Olavi Ruitlase 2005. aastal ilmunud sõjaväeteemalise romaani “Kroonu”. Kuigi järjekuuldemäng on tekstitäpne, võib materjali olulise kärpimise tõttu siiski rääkida omaette taiesest.
Peamine erinevus on selles, et romaanis on kolm peategelast Peeter, Stepan ja Heino võrdselt tähtsad nagu Athos, Porthos ja Aramis. Kuuldemängus triumviraat lagunes. Esikohale tõusis Heino (Robert Annus), kelle sisuline muutus ujedast süütust maapoisist kogenud, kuid sama ujedaks naistemeheks oli lavastuse üdi.
Peeter Keerits (Uku Uusberg) kaotas raamatuga võrreldes mõnevõrra oma hullumeelset riukalikkust, kuid jäi siiski loo käivitajaks ning keskpunktiks.
Suhteliselt varju kadus Stepan (Ago Soots), seda osalt nii romaani kui kuuldemängu sobimatult külge poogitud võru keele tõttu, ja ega ta midagi sõpradega võrreldavat korda ei saadagi.
Kuuldemängu kompositsioon on kiiduväärt. Lavastus püsib kuldsel keskteel. Välja oli kärbitud nii helgemaid (poiste uusaastaöö-seiklused) kui karmimaid liine (Žovtani sadistlikkus ja tema mõrvamine). Ka tegelasi oli kaotatud tegevusliine oluliselt häirimata, kuigi ilma Batja kujuta
muutus eestlaste karistamatus ja hulljulgus osaliselt põhjendamatuks.
Kui raamatule võis ette heita üldistavate lõikude vähesust, siis kuuldemängus jäid nad hästi fookusesse (“Nii olid asjad Arhangelski noorsooga tõepoolest. Mehed lakkusid ja taplesid. Toredad tüdrukud läksid endast välja, muutusid mingil pihtimushetkel ülejoonud ahastavateks ja nutetud silmadega õudusteks.”)
Ka poliitilisest situatsioonist aastail 1988-1990 annab kuuldemäng tõetruu pildi (“Eesti saab vabaks ning teie hakkate, näpp perses, spordilotot mängima.”)
Liiga palju oli kasutatud vene rockmuusikat, mis niigi hõredaks kärbitud teksti omakorda hakkis. Küll oli muusikalise vaheldusena omal kohal erinevate rahvaste noorsõdurite taidluskava ning Eesti poiste improviseeritud tiblavastane lauluke.
Raadiolavastuse peapuuduseks sai ohvitserkonna ja muude pisemate ülemuste liigne leebus.
Nende kõnestiil oli liiga kultuurne isegi Eesti sõjaväe ohvitseride ja väiksemate jupijumalate kohta. Pigem tulid vaimusilma ette innukad noored pioneerijuhid. Ometi oli vastav mehine sõnavara nagu “munninahad”, “miks sa sittusid, lammas” või “blondi peaga fašistiraibe” tekstis ilusti olemas.
Esietendus Vikerraadios 18.-22. juuni 2007. Lavastaja Aare Toikka, peaosades Robert Annus, Uku Uusberg, Ago Soots, Toomas Lõhmuste)
Lavastaja Aare Toikka tegi kuulatavaks Olavi Ruitlase 2005. aastal ilmunud sõjaväeteemalise romaani “Kroonu”. Kuigi järjekuuldemäng on tekstitäpne, võib materjali olulise kärpimise tõttu siiski rääkida omaette taiesest.
Peamine erinevus on selles, et romaanis on kolm peategelast Peeter, Stepan ja Heino võrdselt tähtsad nagu Athos, Porthos ja Aramis. Kuuldemängus triumviraat lagunes. Esikohale tõusis Heino (Robert Annus), kelle sisuline muutus ujedast süütust maapoisist kogenud, kuid sama ujedaks naistemeheks oli lavastuse üdi.
Peeter Keerits (Uku Uusberg) kaotas raamatuga võrreldes mõnevõrra oma hullumeelset riukalikkust, kuid jäi siiski loo käivitajaks ning keskpunktiks.
Suhteliselt varju kadus Stepan (Ago Soots), seda osalt nii romaani kui kuuldemängu sobimatult külge poogitud võru keele tõttu, ja ega ta midagi sõpradega võrreldavat korda ei saadagi.
Kuuldemängu kompositsioon on kiiduväärt. Lavastus püsib kuldsel keskteel. Välja oli kärbitud nii helgemaid (poiste uusaastaöö-seiklused) kui karmimaid liine (Žovtani sadistlikkus ja tema mõrvamine). Ka tegelasi oli kaotatud tegevusliine oluliselt häirimata, kuigi ilma Batja kujuta
muutus eestlaste karistamatus ja hulljulgus osaliselt põhjendamatuks.
Kui raamatule võis ette heita üldistavate lõikude vähesust, siis kuuldemängus jäid nad hästi fookusesse (“Nii olid asjad Arhangelski noorsooga tõepoolest. Mehed lakkusid ja taplesid. Toredad tüdrukud läksid endast välja, muutusid mingil pihtimushetkel ülejoonud ahastavateks ja nutetud silmadega õudusteks.”)
Ka poliitilisest situatsioonist aastail 1988-1990 annab kuuldemäng tõetruu pildi (“Eesti saab vabaks ning teie hakkate, näpp perses, spordilotot mängima.”)
Liiga palju oli kasutatud vene rockmuusikat, mis niigi hõredaks kärbitud teksti omakorda hakkis. Küll oli muusikalise vaheldusena omal kohal erinevate rahvaste noorsõdurite taidluskava ning Eesti poiste improviseeritud tiblavastane lauluke.
Raadiolavastuse peapuuduseks sai ohvitserkonna ja muude pisemate ülemuste liigne leebus.
Nende kõnestiil oli liiga kultuurne isegi Eesti sõjaväe ohvitseride ja väiksemate jupijumalate kohta. Pigem tulid vaimusilma ette innukad noored pioneerijuhid. Ometi oli vastav mehine sõnavara nagu “munninahad”, “miks sa sittusid, lammas” või “blondi peaga fašistiraibe” tekstis ilusti olemas.