Kunstnike lõputöid kaitstakse mõõga ja väitleja abil
Selle suve kunstitrendi lahutamatuks osaks on tudengite
interdistsiplinaarse mõtlemise avardumine. Tartu Kõrgema
Kunstikooli fotograafiatudeng Kalev Vapperi (24) bakalaureusetöö
kaitsmine oligi ühtlasi sellesama töö sisu. Eesti
Kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide (ID) magistriõppe
lõpetaja Laineli Parrest tõi komisjoni ette aga
väljaõppinud väitleja.
Uue diskursuse areng
muudab kunsti ja elu piirid väga segaseks. Sama loogika kohaselt
võib mõni lõpetaja varsti oma töö kaitsmisele
kohale tuua näiteks politsei, kes kogu komisjoni senikauaks
käeraudadega radiaatorite külge aheldab kuni kõrgeim hinne
käes. Või eksamikomisjoni lihtsalt kohtusse kaevata. Sest kuigi
kohtus jääks ta ilmselt kaotajaks pooleks, annaks kogu protsess ise
enam kui piisavalt materjali lõputöö vormistamiseks.
Vapper arvab, et see oleks talle meeltmööda. “Mis mul sest
enam. Siis olekski lõbus.”
Parrest rõhutab, et tema ei
toonud väitleja Kajar Kase kohale mitte selleks, et mingit uut
kunstitrendi arendada ega isegi mitte selleks, et meedia tähelepanu
köita. Samuti oli väitlus vaid üks väike osa kogu
magistritööst “Pro Forma”: “Väitlus toimus
tuledesäras, töötavate ja mittetöötavate foto- ja
filmikaamerate ees. Minu idee oli luua glamuuri ja tähesära,
komisjonis võeti seda aga kui agressiooni.”
Glamuurse
väitluse peateemaks tõusis probleem, millised kriteeriumid
üldse peaksid olema ID magistritöö hindamisel.
Vapperi sõnul on oluline tõke igasuguste komisjoni
šokeerivate ootamatuste vastu kooli lõpetamise protseduur,
mis näeb ette oma töö eelkaitsmist ning kõigepealt sisu
tutvustamist. Samas möönab ta, et põhimõtteliselt
võib mõlemas ju ka luisata.
Mõlema noore
kunstiharitlase töö kaitsmisel komisjonis viibinud professor Marco
Laimre pole nõus uue algatuse loorbereid ainult Kalevile ja Lainelile
jagama. “1996. aastal lõpetasin ise EKA. Minu
lõputööks oli performance, mille käigus eksamikomisjon
pidi iseennast hindama.”
Laimre aktsepteerib ka politsei sekkumist
lõputööde kaitsmisse: “See pole midagi erilist. Kui
piisavalt kõva kära teha, tuleb politsei kohale nagu naksti.”
Täpselt nii juhtuski Tartus Vapperi
lõputöö “Vapper Kalev lõpetab
kooli” kaitsmisel kunstikooli siseõuel. Kahjuks jõudsid
mundrimehed kohale alles siis, kui komisjon oli juba läinud oma otsust
tegema ja hinnet see sündmus enam ei mõjutanud. Vapper sai
selletagi A.
Olles hoolega valmistunud ennast kaitsma, oli Vapper
oma sõnul isegi jahmunud, kui komisjoni ainsaks küsimuseks talle
oli: “Mis kell on?” Kaitsmiseks oli ta kaasa võtnud isegi
mõõga, millega suures ärevuses endale jalga torkas.
“Valge põlvik oli täitsa verine.”
Vapperi
lõputöö üheks oluliseks komponendiks oli toetusallkirjade
kogumine. Neid kogunes üle neljasaja, toetajate seas ka tema
prominentidest onud Andrus ja Juhan Kivirähk. Vapperi lõpetamist
jääb meenutama ka graniidist seinatahvel koolimajas. Selle
ideekavandi konkursi võitis skulptor, Kristjan Raua preemia laureaat
Jüri Ojaveer. Konkursi tingimused kohandas Kalev Kalevi poeg Vapper
Tallinnasse (või Tallinna lahte) rajatava Kalevipoja
monumentaalskulptuuri konkursi tingimustest. Tema lõputöö ei
lõppenud mitte kaitsmisega, vaid hõlm
as ka järgneva lõpupeo ning järgmisel päeval toimunud
piduliku aktuse. Tahtmatult andis Vapperi lõputöösse oma
panuse ka president Toomas Hendrik Ilves, kes Kalevi kui Tartu Kõrgema
Kunstikooli parima lõpetaja oma vastuvõtule kutsus.
Kriisihetki töös Vapper ei tunnistanud.
“Kõige raskem oli kodus emale selgeks teha, mida ma teen. Ta
arvas, et see on väga kahtlane ettevõtmine. Et miks ma ometi midagi
ilusat ei tee.”
Vapper ei tundnud oma leidlikkuse pärast
koolikaaslaste kadedust. “Üks mööbliosakonna
õppejõud küll nöökis, et miks ma üldse koolis
käin ja arvuti taga istun? Miks ma oma kaitsmise eel õlut ei
rüüpa või rannas ei lesi? Aga see oli umbusk, mitte
kadedus.”
Marco Laimre toetab tegevuskunsti arengut ning
leiab, et lõputöö käigus võib ka komisjoni
kohtusse kaevata. “Piire ei ole ja ei tohigi olla. Eksamikomisjoni
liikmete käitumine on reglemendiga rangelt piiratud. Selle tööd
on võimalik torpedeerida ning nõnda uusi uksi avada.”
Hiljuti ühe näituse avamisel vigastada saanud Laimre
täielikku isevooluteed siiski ei poolda. “Oluline on eetiline
printsiip. Ma ei taha, et komisjoniliikmeid vigastama hakataks. Ma ei ole
vägivalla poolt.”