Elava klassiku muuseum Emajõe Ateenas

Ellu Maar leidis üles eesti vanima tegevskulptori Endel Taniloo muuseumi Tartus.

Kui Haapsalus on Evald Okase muuseum, siis Tartus on vaikselt tegutsenud Endel Taniloo muuseum.

Skulptor Endel Taniloo (84) kannab kõlavat tiitlit – Eesti vanim tegevskulptor. Tema pagasisse kuulub ligi 1000 tööd ja 40 näitust. Auväärses vanuses on ta saanud hakkama isikliku majamuuseumi avamisega ja suvekodusse sauna ehitamisega. Hiljuti tegi ta loomingus kannapöörde ja suundus modernistliku vormiüldistusega traditsioonilise skulptuuri juurest sürreaalsete postmodernistlike installatsioonide poole.

Taniloo ei näita välja mingeid märke vananemisest. Eesti mehe keskmine eluiga on väidetavalt kusagil 65 kandis, Taniloo saab tuleval jaanuaril 85-aastaseks, ületades Eesti keskmist meest 20 aastaga. Ta on nii energiline ja intensiivne, et enne oma silmaga veendumist ei usukski.

Tema samm on kõvasti kepsakam keskmise Tartu tudengi omast ja käepigistus sitke ja konkreetne – ärgem unustagem, tegemist on tegevskulptoriga ja see eeldab füüsilist vormisolekut.

Taniloo viimane suurem töö on president Arnold Rüütli pronksbüst, mis Presidendi Kantselei tellimusel augustis Kadriorusse presidendi lossi aeda paigutatakse ja mille jaoks praegu sobivat tähtpäeva otsitakse. Skulptor on Rüütli vana tuttav Tartu aegadest ja skulptori valik oli olnud just tema mõte.

Kuid siinse artikli kirjutamist suunas see, et viimased kolm aastat on Endel Taniloo pidanud Tähtvere serval Jakobi mäel isiklikku ateljee-muuseumi, mis asub baltisaksa nimeka kunstnikedünastia von Kügelgenide poolt 1811 ehitatud majas Jakobi 35. Pealtnäha ei oskaks seda ühekordset puumaja milleski erilises kahtlustada. Kui fotograafiga intervjuuks 15 minutit varem kohale jõuame, teeb üks meesterahvas värskelt üle värvitud fassaadi kallal veel viimaseid viimistlustöid. Taniloo ütleb telefonis, et ootab meid täpselt õigeks ajaks ja on hetkel Annelinnas asuvas ateljees ametis Rüütli büsti pronksivalamisega – Tallinnast on meister kohale tulnud. “Kas maja juures ehitustööd ikka käivad?” tunneb ta veel telefonis huvi.

Maestro saabub täpselt kokkulepitud ajaks nagu tõeline staar – tema kannul tõttab iga liigutust filmiv kaameramees, kes on jäädvustamas Rüütli kuju valmimist.

Avar ruum, kus Taniloo eksponeerib ülevaadet oma loomingust (skulptuurid, kavandid, joonistused, installatsioonid), on silma järgi umbes 60-ruutmeetrine võlvlaega ja uhke 19. sajandi algusest pärit kaminaga stiilne klassitsistlik saal, kus ta on elanud 16. eluaastast saadik – alates 1939. aastast. Selles saalis on ta naise võtnud, seal on surnud tema isa.

Samas on sündinud 19. saj lõpus Konstantin von Kügelgeni tütar Sally von Kügelgen.

Umbes 200 tööd esitledes laseb Taniloo käiku aastakümnete jooksul ja erinevate auditooriumide peal lihvitud esitlemisoskuse, tema jutud on värvikad, kaasahaaravad ja nutikad. Meie paaritunnise kohtumise jooksul ei teki ta sõnadevoolu peaaegu ühtki pausi. Samas ei ole ta igavalt heietaja tüüpi, tal on lihtsalt palju rääkida.

Külalisteraamatus on pikad nimekirjad kõikvõimalikest kunstitegelastest Tartust ja mujalt, Taniloo ise on kõige uhkem uue Tartu linnapea hiljutise külastuse üle. Muuseum on avatud kõigile huvilistele, Hansapäevade ajal võtab Taniloo külalisi vastu keskaegsesse kostüümi riietatuna. “Evald Okas teeb mulle silmad ette,” arvab skulptor Okase Haapsalu-muuseumist rääkides, “tal on terve majamuuseum, mul ainult üks tuba.” Taniloo hoolitseb oma looming u tutvustamise eest peaaegu ainuisikuliselt, muuseas koostab ta praegu korralikku isikkataloogi.

Muuseum-tuba sisaldab Taniloo skulptuure läbi seitsme aastakümne, lisaks fotoalbumid, voldikud jm esitlusmaterjal, et anda kujuri loomekäigust täit ülevaadet. Esindatud on muuhulgas poisikese-eas tislerist isa kõrval tehtud puunikerdused, millega Taniloo Pallasesse Anton Starkopfi jutule läks. “Tahusin need lepapuust loomakesed 14-aastaselt kopsukelmepõletikus olles. 1943.a tahusin juba elevante. Samal aastal läksin pärast Tartu Õpetajate Seminari lõpetamist nende karudega professsor Starkopfi juurde ja küsisin, kas mul tasub tulla skulptuuri õppima. Starkopf andis mulle kirjaliku soovituse, nii sain õppida ühe aasta Pallases.”

Siis tuli 1944. a minna Saksa armeesse. Taniloo ütleb muhledes, et ta teenis armees “rehnungsführerina” ehk arveametnikuna. Kuid sellegi pärast vangistati ta 1944 novembris venelaste poolt ja saadeti Siberisse.

Pärast Siberist pääsemist sügisel 1946 jätkas ta õpinguid Johannes Saali ja Ants Viidalepa käe all, et teha veel Pallase vaimus hele-tumedusele üles ehitatud söejoonistust, kuid 1952 Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti lõpetades oli ideoloogiline surve kunstile juba terav ja Taniloo sai instituudist lisaks Pallase vaimule kaasa ka kohustusliku realismiõpetuse.

1997 ilmunud Taniloo kataloogis kirjutab kunstiteadlane Rait Toompere, et kujuri loomingu nurgakiviks kujunes realistlik laad, mis monumentaalskulptuuris on üldistuslikuma vormiga, portrees ja aktis rõhutab lüürilist tundelaadi. Taniloo lemmikžanr on figuraalplastika, ta on töötanud väga erinevate materjalidega ja suudab neid hästi käsitseda. Taniloole on omane 60ndatest pärit abstraheerimise ja geometriseerimise taotlus, lakoonilist lihtsust on ta eelistanud ka hilisemas loomingus.

Ohtra pisiplastika – aktide, portreede jm – kõrval on muuseumis esindatud ready made installatsioonid XXI sajandist, mis erinevad Taniloo varasemast loomingust oluliselt. Need on kergelt sürri maiguga ja koosnevad laokile jäänud vidinatest ja juppidest, mida kunstnik pole raatsinud ära visata, näiteks taies nikerdatud klaverijalgade otsa pistetud nukupeaga.

Kunstiteadlastelt Taniloo kohta aru pärides kohtan ettevaatlikku suhtumist. Ta ei näi olevat just lemmikskulptor, kelle kunstiuuendusi armastatakse üles lugeda. Samas leiavad kunstiteadlased üksmeelselt, et kuigi Taniloo ei ole käinud just avangardi esiridades, on ta korralik skulptor, äärmiselt hea suhtleja ja soe inimene ning tal on suuri teeneid Tartu kunstielus. Tartu Kunstimuuseumi teadusdirektor Tiiu Talvistu räägib, et Tanilool on Tartus suur fänniklubi, kuhu kuulub linna pigem traditsiooniliste kunstieelistustega seltskond.

Taniloo oli aastatel 1977–87 Tartu Kunstnike Liidu esimees. “Liidus hakkasid minu ajal toimuma näitused kaks korda aastas. 80ndate teisel poolel saime Tartusse sügavtrükipressid ja 1986. a sain juba kirjutada, et Tartus on jälle oma graafika.” Tema teene on 1980ndate lõpus maalitudengitele Tartu Kunstimajas ateljeepindade väljavõitlemine, mis tähendas aastatepikkust tööd linnavõimude vastuseisu murdmiseks. Ligi 40 aastat on Taniloo õpetanud Tartu kunstikoolis klassikalist skulptuuri ning veab praegu Tartu Kunstnike Liidu seenioride rühma, mille arvel on 17 näitust Eesti eri paigus, järgmine kohe tulemas.

Taniloo õpilane Ellen Kolk iseloomustab teda kui maru ja humoorikat meest, kes pole aastate jooksul justkui muutunudki: tantsib ja mängib tänaseni koosviibimistel suupilli. Sõprade sõnul on ta selt skonnahing, kelle juurde suvekodusse Rutjale on lähedasemad sõbrad alati oodatud.
Ateljee-muuseumis on ühele riiulile ritta laotud ümmargused maakivid, millele on nägu pähe maalitud. Taniloo näeb kivides ja puujuurikates isiksusi ja iseloomulikke karaktereid – neid veidi edasi toksides ongi kuju käes. See eeldab elavat kujutlusvõimet ja head läbisaamist loodusega ja annab tunnistust skulptori universaalsetest vormiotsingutest ja huvist materjali iseloomu vastu. Taniloo suureks kireks on ka vanavara kogumine, oma triikrauakogu on ta kinkinud Tartu Linnamuuseumile, petrooleumilambid Eesti Rahva Muuseumile. “Suvekodus on mul praegu näitus-väljapanek eesti talurahva puunõudest. Eesti Rahva Muuseum oli nõus võtma kõik potid ja pajad ja pliidirauad enda kogusse, mul oligi ruumi vaja.”

Tanilool on mitmeid omaalgatuslikke ideid monumentideks Tartu linnaruumis. Vanemuise ette tahaks ta merd armastava mehena teha merejumalat. Omal ajal on talt monumentaalskulptuure tellitud ohtralt, see on oluline peatükk tema loomingus. “Skulptuur on nii tugevalt seotud materjaliga ja selle töötlemise raskusega, et on ikka olnud sõltuv riiklikust tellimusest. Monumentaalskulptuur peaks olema iga kujuri unistus ja vene võimu all oli hiigelmonumentide ja ansamblite aeg, skulptorilt nõudis see väga head realistlikku figuurimodelleerimise oskust,” ütleb ta ise.

Avalikud monumendid jäävad aga paratamatult ajaloole jalgu, kui see on olnud nii heitlik nagu Eestis. Vene ajal valminud ideoloogilised monumendid on teadagi leidnud tänaseks sageli kurva lõpu. Taniloo suurim töö on 1963 valminud Saaremaa 1919. aasta ülestõusu monument, mis asus Kuressaare keskväljakul, koosnedes 40 umbes tonnisest dolomiidiplokist ja oli 4,2 m kõrge. Taniloo räägib: “Ma olen nüüd neid ajalooraamatuid uurinud ja selgub, et mingit ülestõusu ei olegi tegelikult olnud.” 1990ndate alguses hävis monument kõrvaldamise käigus.

“Kahju jah, suur töö sai tehtud, oleks võinud ikka seda asja arutada,” ütleb kujur leplikult. Oma hiigelmonumenti saab ta praegu näidata vaid fotodelt.

Vana-Vigala kooli ette tegi Taniloo 1976. a neljas elusuuruses raidkuju Mihkel Aitsami portreest, mis on tänaseks samuti teisaldatud. “Vana-Mihkel kuulutati suureks revolutsionääriks ja tõsteti kooli juurest ära võsa äärde, kust Tauno Kangro ta millegipärast omale koju viis. See on Eesti kõige suurem kivist portree, ei tea kas keegi viitsibki kunagi enam sellist teha, peaks selle Kangro käest tagasi küsima.” Kuju omanikuks saab tulevikus ilmselt Eesti Ajaloomuuseum.

Kärdlas asuv 1966 valminud kuju 1941. aasta kaitselahingutes langenud nõukogude sõjameestele seisab veel omal kohal, kuigi Taniloo ise on selle teisaldamist toetanud ning soovitanud see enne ära koristada, kui Euroopa Liit Teise maailmasõja monumendid kaitse alla võtab. Kuju on siiski Kärdla elanikele nii omaks saanud, et tänaseni pole seda liigutatud.

“Tahtsin selle sambaga mälestada kõiki Teises maailmasõjas hukkunuid, mitte ainult nõukogude mehi. Mulle on öeldud, et selle sõjamehe peas olev kiiver on natuke saksa kiivri moodi – see on isegi hea.” Taniloo leiab, et Pronkssõduri suhtes oleks ideoloogilise tähenduse kõrval rohkem tähelepanu väärinud kuju kunstiline väärtus.

Tänaseni seisab Taniloo monumentidest omal kohal 1958. a valminud Fr. R. Kreutzwaldi kuju Kadriorus. Savivormi tegemisel selle sisse jäänud ja seal õnnetu lõpu leidnud konna eksponeerib Taniloo aga aeg-ajalt näitustel postmodernistliku taiesena.

Tugeva käepigistusega saadab Endel Taniloo uudishimuliku muuseumikülalise ära. Peatükk eesti skulptuuriajaloost on taas selgemaks saanud.

 

Juta Kivimäe
Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu juhataja

Endel Taniloo oli sõjajärgsel perioodil noore skulptorina tugev just realistlikus ja natuurilähedases laadis. Hiljem on ta teinud terve hulga eestilikult tagasihoidlikke modernistlikke portreid ja dekoratiivseid kompositsioone. Tal on mõned päris hea kompositsiooni ja ansamblilisusega monumendid ja memoriaalid. Paljude 60ndate-70ndate vormiliselt modernistlike sõjamälestusmärkide kohta peab ju ütlema, et need olid omal ajal hästi tehtud. Taniloo on olnud stabiilselt tubli skulptor, ent kui tema kõrval jätta eesti skulptuuri uuendajatena nimetamata Edgar Viies, Riho Kuld, Ülo Õun või Jaak Soans, teeksime viimastele muidugi liiga.
Tanilood tõstaksin aga esile veel hea suhtlejana, kõige kiiduväärsem on tema roll Tartu kunstielus. Ta on Tartule iseloomulik kunstnikutüüp. Sealsetel näitustel on tunda sõbralikkust, ühtehoidmist ja boheemlaslikku olustikku, mis on säilinud just tänu Taniloo-sugustele Tartusse juurdunud isiksustele.

Vaike Tiik
Tartu Kunstimuuseumi direktor 1952–76

Endel Tanilood iseloomustab väga suur töökus. Ta on end alati loominguliselt vormis hoidnud, töötab ka praegu pidevalt ja läheb kaasa uute suundade ja trendidega. Lisaks loomingule on Taniloo teiseks küljeks organisaatori ja grupijuhi roll. Organisatsiooni eesotsas olles töötab ta väga sihiteadlikult ja rakendab kogu energia eesmärkide saavutamiseks. Ta on hea suhtleja ja sõbralik kolleeg. Taniloo ei ole diktaatorlik juht, vaid väga koostööaldis ja seetõttu laabus ta tegevus ka Kunstnike Liidu esimehena.
Selles ametis iseloomustas Endlit initsiatiivikus: ta lahendas terve rea kunstielu kitsaskohti. Ta töötas väga operatiivselt linnajuhtidega ja nii õnnestus saada noortele kunstnikele ühetoalisi kortereid ateljeedeks. Ühte pooleliolevasse majja Annelinnas, kus Taniloo tänaseni elab, ehitati teenekamatele kunstnikele püstakutäis korralikke kolmetoalisi kortereid koos ateljeedega.