Achtung, Vene kapital!

Achtung, Vene kapital!Euroopa Liit muretseb välismaiste;investeerimisfondide pealetungi pärast.

Marksistlik mõttetera, et kapitalil puudub kodumaa, sai läinud nädalal Euroopa Liidus kõrgeimal tasandil kahtluse alla pandud. Peaks kapital pärinema Venemaalt, Hiinast või Pärsia lahe naftariikidest, on sel “kodakondsus” täiesti olemas.

Selle avastuse väljahõikamise au langeb Saksa liidukantslerile Angela ­Merkelile, kes esines sellesuunalise avaldusega (siinkirjutaja teada) esimest korda 2. juulil. Merkel ütles ajakirjanikele, et Saksamaa peaks mõtlema, kuidas piirata teatud ettevõtetele teatud tingimustel juurdepääs Saksa majandusele. Kuna Saksa kantsler on seni olnud liberaalse majanduse eestvõitleja, pandi tema mõtteavaldust tähele. Möödunud neljapäeval teatati Brüsselist, et Euroopa Komisjon hakkab uurima, kas ja kuivõrd on Euroopale ohtlikud Euroopa Liidu väliste riikide investeerimisfondid. Hinnanguliselt on Hiina, Venemaa ja Lähis-Ida riiklikesse investeerimisfondidesse kogunenud 2,5 triljonit (2500 miljardit) dollarit, mida ollakse valmis paigutama Euroopasse. Huvipakkuvad majandusharud on telekommunikatsioon, postiteenindus, energeetika, infrastruktuur ja pangandus.

Probleem pole välisinvesteeringud iseenesest. Muret põhjustab tõsiasi, et mõningate riikide majandused on keskselt juhitud ehk siis valitsuste kontrolli all. Sellest johtuvad ohud olid jutuks ka maailma seitsme juhtiva tööstusriigi G-7 esindajate kohtumisel tänavu aprillis Washing­tonis.

Nüüd on lubanud asjaga tegelda Euroopa Komisjoni siseturgu kureeriv volinik Charlie McGreevy. Mees, kes on tuntud vabaturu veendunud pooldajana. Kõrge ametnik on pressiesindaja kaudu teada andnud, et tegeleb võõrkapitali küsimusega juba tänavu sügisel.

Tegemist on tema hinnagul “uue nähtusega”, probleem on komissari “radariekraanil”. Seega võiks juba tänavu sügisel oodata Euroopa Liidus mingeid seadusandlikke samme, mis piiravad teatud riikide kapitali sissetungi liidu majandusruumi.

Kuidas on ELil võimalik hakata taganema vabaturu põhimõtetest?

Brüsseli ajud on leidnud võimaluse sobivaks tõlgenduseks: seda saab teha siis, kui välisinvestor ise neist taganeb. Siseturu volinik McGreevy märgib, et nendel juhtudel, kui välisinvestor tahab mingit ettevõtet (näiteks energeetika valdkonnas) saada oma valdusse turuhinnast kõrgemat hinda makstes – nii nagu Vene miljardärid on seni Läänes kinnisvara kokku ostnud –, on põhjust kahtlustada, et sellisel investeeringul on mingi muu eesmärk kui majanduslik kasu.   

Maksja tellib muusika?
Lääne ja Venemaa suhete pingestumise taustal räägitakse uuest “külmast sõjast”. Selliste ajalooliste paralleelide paikapidavuses võib kahelda (külm sõda oli unikaalne nähtus ühes kindlas ajas), ent kuna uute ilmingutega põrkuvad inimesed haaravad tuttavate võrdluste järele, siis mingem mänguga kaasa. 

1946–1988 (daatumeid võib pädev lugeja siia-sinna nihutada) väldanud külmast sõjast on teada juhtumid, kus Nõukogude Liit toetas rahaliselt Läänes tekkinud rahuliikumisi. Seda eriti 80. aastatel, kui ameeriklased paigutasid Lääne-Euroopasse uued keskmaaraketid. Tollaste Nõukogude salaoperatsioonide eest vastutanud seltsimeeste õpilased on nüüd Venemaal võimul.

Pole põhjust imestada, et mullu pigistati Venemaal välismaalt finantstoetust saavate valitsusväliste organisatsioonide hingamine seadusandlikul tasandil kinni. M&a mp;a mp;a mp;o tilde;ttemall on järgmine – kui nõukogulased rahastasid kunagi Läänes tegutsenud rahvaalgatuslikke rahuliikumisi oma huvides, siis võib-olla tegelevad praegu samasuguse asjaga Lääne riigid Venemaal. Toetades valitsusväliseid organisatsioone kodanikuühiskonna loomise sildi all, aga tegelikult taotledes Venemaa nõrgestamist. (Muuseas, siit ka Kremlis leiutatud mõiste “suveräänne demokraatia”; “demokraatia” on praeguse Vene võimu nägemuses USA salarelv, mida kasutatakse sõltumatute riikide painutamiseks Ameerika sõltuvusse, kui aga panna “demokraatiale” ette “suveräänne”, siis on siin tegu juba puhtalt Venemaa enda pürgimusega – mis siis, et see “demokraatia” on pehme totalitarismi moodi; peaasi, et see on omaenda südametukse.)

Enne valitsusväliste kodanikualgatuste ruunamist võis jälgida Lääne kapitali väljatõrjumist Venemaa gaasi- ja naftatööstusest, mõistagi riiklikes huvides ja strateegilist julgeolekut taotledes.

Vorst vorsti vastu
Ent põhimõte “vorst vorsti vastu” ei kehti ainult diplomaatias (saatkonnatöötajate pariteetne väljasaatmine ja persona non grata’ks kuulutamine, nagu nüüd võib Moskva ja Londoni puhul näha), vaid ka majanduses. Kantsler Merkel selgitas seda järgmiselt: “Kui rääkida riikidest, kuhu Saksa kapitali ei lasta sisse või lastakse väga vähesel määral, siis tuleks kaaluda, kas nendele riikidele on vaja anda kõiki võimalusi.”

“Võimalusi” mitte ainult Saksamaale investeerimiseks, vaid Euroopa Liitu üldse. Kui Merkel selle mõttega esines, oli Saksamaa veel Euroopa Liidu eesistujamaa. Sakslased eesistujatena said uusi ideid õhku visata.

Nad viitavad Ameerika Ühendriikides juba üle kolmekümne aasta tegutsevale ministeeriumidevahelisele ametile CFIUS (Committee on Foreign Investment in the United States), mis on pädev keelama teatud majandustehingud. Näiteks tõkestas CFIUS 2005. aastal Hiina suurima arvutitootja Lenovo katse võtta üle IBMi süle- ja lauarvutite tootmine.

Mullu pandi veto Araabia Ühendemiraatide valitsusele kuuluva Dubai Ports Worldi katsele osta ära Ameerika sadamaoperaator P&O.

Keegi ei söanda väita, et USA majandus pole allutatud turumajanduslike mehhanismide mõjule, ning ometigi kaitstakse seal strateegilist tähtsust omavaid majandusharusid (ohtlikuks peetava) väliskapitali eest.

Euroopa Liidus tahetakse nüüd teha sedasama.

 

Eesti Kapo hoiab Vene rahal silma peal 

Eesti Vabariik on uuel võitlustandril esirinnas. Kaitsepolitsei viimases aastaraamatus on 13. leheküljel alapealkirja all "Majandusjulgeolek" põgusalt käsitletud neid julgeolekuriske, mis johtuvad Vene kapitali sissetungist Eestisse. Kapo ametlik väljaanne on huvitav selle poolest, et siin ei tehta vahet Venemaalt tuleval n.ö riiklikul kapitalil ja erakapitalil. Tsiteerin Kapo raamatust: "Huvipakkuvad ongi eelkõige Venemaa taustaga investeeringutega ettevõtted, mis oma majanduslike huvide realiseerimise kõrval võivad olla kaasatud Venemaa välispoliitilistesse mängudesse." Pole kahtlust, et Eesti kaitsepolitsei nuusutab hoolega õhku.

Venemaa rikkamaid inimesi, alumiiniumimagnaat Oleg Deripaska (varandus 17 miljardit eurot) teatas 13. juulil Financial Timesis ilmunud intervjuus, et erinevalt Jukose omanikust on tema valmis kohe ning vastuvaidlematult talle kuuluva kompanii Rusal riigile tagasi andma. Deripaska FT-le: "I don´t separate myself from the state. I have no other interest." ("Ma ei lahuta end riigist. Mul pole mingeid muid huvisid.")

Lugupeetud miljardäri tuleb uskuda - pole midagi ülevamat Vene riigist. Berliinis ja Brüsselis on sellest hakatud järeldusi tegema.