Loomade ja inimeste koostöö
Iraani politsei pidas kinni rühma oravaid, kahtlustatuna
pealtkuulamisseadmetega varustatuses. Oravad polnud lihtsalt uudishimulikud,
vaid tegutsesid inimeste huvides, loomulikult. Mingi teine riik on asunud
treenima rotte, eesmärgiga õpetada nad maamiine tuvastama. Selleks
elavad rotid muu hulgas koos kassidega, et nad treeniksid end ületama
surmahirmu ja nüristama enesealalhoiuinstinkti.
Inimesed on
loomi enda huvides tööle pannud juba aastatuhandeid. Loomi on isegi
liigitatud kasulikeks ja kahjulikeks, liigitusaluseks muidugi kasulikkus
inimese seisukohalt: kasulik on loom, kelle abil saab kuidagi täita oma
kõhtu, suurendada oma varandust, kasvatada julgeolekut, parandada
tervist või sisustada vaba aega. Ülejäänud loomad on
inimese seisukohalt mõttetud või lausa kahjulikud, eriti need,
kes takistavad inimesel varanduse suurendamist, vaba aja veetmist,
söövad nende eest söögi ära või tahavad elada
samas paigas. Ajaloost on teada katseid hävitada mingid loomad sootuks,
tuntud on näide hiinlastest, kes tapsid varblased, lootuses suurendada
viljasaaki, kuid said tulemuseks putukahordid, nii et saak vähenes veelgi.
Eestis on selline reguleeritud loom hunt, keda talutakse vaid looduskaitsjate
ja nüüd ka eurodirektiivide survel. Metsakasvatajad taluvad, hambad
ristis, metskitsi, metssiga on kahjulik loom aga enamiku maainimeste meelest.
Minu praeguses elupaigas näiteks on üksik vaikne
meesterahvas enda juurde elama võtnud lamba, kuid – enne kui te
midagi sündsusetut jõuate mõelda – mitte
sõbraks, vaid selleks, et see pügaks tema muru klassikalisel viisil
ehk nosiks seda regulaarselt. Lammas on vaba ja liigub, kus tahab, ilmutades
koeralikku mängulusti ja arukust orienteerumises. Pole mingi loll
karjaloom. Juba nägin teda ka kohalikus vabaõhumuuseumis
õunapuid pügamas ja vanemate daamide vorstivõileibu
nuhutamas.
Keegi ökoettevõtja on muide asunudki pakkuma
lambateenust mõisaomanikele, et need peaksid klassikalisel viisil korras
ajaloolisi mõisaparke, sorkides oma teravate sõrgadega puruks
naadivõrsed ja tasandades tee kõrrelistele.
Mida
võidavad loomad koostööst inimestega? Tavaline seletus on, et
regulaarse toidu ja turvalise elu. Inimene hoiab neid loomu, kellest tal on
kasu. Ma siiski ei nimetaks sellist suhet sõpruseks, sest näiteks
perenaise ja armastatud piimalehma suhe lõpeb kohe teekonnaga tapamajja,
kui tekib kahtlus lehma piimaanni vähenemises või näiteks lehm
ei tiinestu (ja on seeläbi aher). Paljud loomad eelistavad siiski
turvalist teenistussuhet vabadusele. Näiteks lehm, keda kord lüpsma
on hakatud, vajab regulaarset lüpsmist, muidu ootavad teda
põrgupiinad (udarapõletik jms). Metsa põgenenud lehm
üldjuhul hukkub, nagu ka enamik teisi inimest abistama treenitud loomi.
Samas, nagu hiljuti kinnitas ka Tiit Kändler oma populaarteaduslikus
tekstis elust Tallinnas pärast inimese väljasuremist, kodukass
kohastub eluga vabas looduses suurepäraselt. Teate ju seda kollast pilku,
mis tekib paari päevaga igal kodupadjal, kes kunagi on olnud kass, kui ta
maal lahti lastakse. Ja juba varsti ongi pääsukese pea või
linavästriku tiib perenaise voodis (kas märk toimivast
töösuhtest?).
Teenides inimest, riskib loom sageli eluga.
Teame katseloomade kurba saatust. Ka pommi-, valve- jt koerte teenistus on
lühem kui nende loomulik eluaeg. Astudes inimese teenistusse, peaks iga
loom kaaluma läbi kasud ja kahjud, mida ta sellega saab, ning alles siis
kellegi majapidamisse kolima.