Ingmar Bergman (14. VII 1918 – 30. VII 2007) in memoriam

Ütlen Ingmar Bergman ning mõtlen “Fanny ja Alexander”. See nimede kombinatsioon jääb mu mällu vist igaveseks. Nagu säilib, loodetavasti, igaveseks tselluloidlindil või võrratult moodsamal salvestusribal see oivaline tundlikku hinge väärtustav film, mis äratab ellu varase murdeealise mängud, kiindumused, hirmud, kujutelmad, võlud ja vaevad. Lapsepõlv pole veel kaugeltki läbi, kuid tegelikkust ja inimesi vaadeldakse juba ka täiskasvanuma pilguga, tehakse mõistusega (mitte intuitiivselt nagu laps) vahet heal ja kurjal, kuid elatakse peamiselt oma siseilmas, oma mõtetes. Mõlemad filmivariandid (1981–1982), nii lühem kinoversioon kui teleseriaal, mõjuvad võrdselt intensiivselt ning et “Fanny ja Alexander” võitis 1983. aastal neli Oscarit (sealhulgas parima välismaise filmi nimetus), on Ameerika kinomaailma vägevate õiglane tunnustus.

Bergmani autobiograafilistel motiividel põhinevad filmid on armastuse paradoksaal­suse analüüsijad. Tema teravdatud inimsuhetega draamad on elust enesest, ekraanile kohandatud pihtimuslood nagu modernistliku aja ekshibitsionisti kinematograafilises keeles kirjad. Sageli tavatsetakse neid töid määratleda mingi ebamäärase ja müstilise põhjamaise või skandinaavialiku raskemeelsuse kategoorias, kuigi probleemid, millega Bergmani kangelased kokku puutuvad, on üldinimlikud, eksistentsiaalsed. Samas on tõsi, et suur Rootsi filmirežissöör käitub ja tegutseb nagu teise suure rootslase, näitekirjanik August Strindbergi armastuse võtit otsivad tegelased, kelle peas võitlevad teineteisega protestantlik melanhoolsus ja lillelapselik hedonism. Musttuhat tiirast deemonit möllavad lavastajas endas, leides ajutiselt kodurahu mitmes abielus ning materialiseerudes paljudes ametlikes lastes ja bastardides. Seks on kõik, deklareerib skandaalselt partnereid vahetav Bergman, šokeerides elukunstnikuna kaasaegseid isegi sellises riigis nagu 1960. aastatel üliliberaalse moraali sünonüümiks kujunenud Rootsis. Ja ometi, mõne aasta eest hakkas mul Bergmanist kahju, lugedes ta ülestunnistust, et peab oma elu ebaõnnestunuks. Eks ta ole, Casanovagi saatuseks on vanadus. Aga kui poleks Bergmani egotsentrilist elu, poleks tema lummavaid filme – psühholoogilisi pärle armastuse mehhanismidest ja andestuse anatoomiast. Teame ju kõik, kui kerge on kurja teha ja kui raske pärast vabandada. Ilma Bergmani 1950.–1980. aastate loominguta ei suudaks filmikunsti ajalugu ette kujutada.

“Laterna Magica” ilmumine eesti keeles oli aastate eest kirjanduslik suursündmus. Varem polnud ju keegi Eestis avaldatud eestikeelses kirjasõnas nii avalikult oma positiivseid mälestusi Kolmandast Reich’ist jaganud ega oma intiimsuhetest kõnelenud, ausalt oma armukesi loetledes. Bergmani memuaarides tuksleb liha ja pulseerib veri (nagu ka stsenaariumides), ja kuigi ta meile kõigest ei räägi (see olekski banaalne), on vähesedki faktid ja sündmusekirjeldused kõnekamad kui mõne autori autoripoognatäied steriilseid õhkamisi. Ja mulle imponeerib, et kunstnikule alati omistatava sõltumatuseihaluse ja vabadusetungiga Bergman oli üks esimesi kultuurikorüfeesid, kes praktilise teoga vastustas Rootsi (pro Skandinaavia) röövellikku maksupoliitikat, kolides imagoloogiliselt kasuks tulnud meediakära saatel lõpuks Münchenisse. Hiljem veetis ta oma “patriarhi sügist” Farö saarel, silmatorkavalt kunstlikus üksinduses.

Meie, eestlaste eneseuhkust kõditab mõistagi teadmine, et on olemas paar linki Bergman – Eesti. Tuntud, ja meedias liigagi üleekspluateeritud link on pianist Käbi Laretei, Ingmar Bergmani üks järjekordsetest abikaasadest ja muusadest. Teine link on mu ametivend, Rootsi põgenenud kunstiteadlane Hanno Kompus, kes mängis episoodilise rolli noore Bergmani filmis “Seda siin ei juhtu”. Oli aasta 1950, suurmeistri õpipoisiaeg.

Aga tulemas olid “Persona”, “Sosinad ja karjed”, “Sügissonaat”, “Fanny ja Alexander”.