Eestlane, kelle kunsti hindas Lenin
Vastsündinud Nõukogude riigi teenistuses oli palju
eestlasi ja lätlasi, keda jagus mitmesugustele elualadele. Rohkem tuntud
on Punaarmees kõrgetel kohtadel olnud baltlased, ent neid oli ka
“pehmemates” ametites. Nii näiteks oli Moskvas
Riigiväärtmärkide Trükikoja (Goznak) kunstiline juhataja
lätlane Richard Zarinš, kelle esimene abi ei olnud keegi muu kui
meie tuntumaid graafikuid Günther Reindorff (1889-1974). Need kaks meest
kujundasid Nõukogude Venemaa visiitkaardi – esimesed margid.
Kahe riigi margikunstnik
Günther Reindorff
oli Peterburi poiss. Siin käis ta koolis ja siin alustas sügisel 1905
kunstiõpinguid – Stieglitzi kunsttööstuskoolis.
Pärast edukat lõpetamist anti noorele andekale kunstnikule
välisstipendium ning Reindorff sõitis Pariisi ja
Põhja-Hispaaniasse. Stipendiumi katkestas aga alanud maailmasõda
ja kunstnikul tuli 1915. aastal Venemaale tagasi pöörduda.
Veel samal aastal läks Reindorff tööle Riigi
Väärtpaberite Valmistamise Ekspeditsiooni Peterburis, kus ta oli
üle kolme aasta. 1919. aastal kolis kunstnik Moskvasse, asudes ametisse
Goznakis.
Algul oli Reindorff Zarinši abi, hiljem juba
iseseisev kunstnik-graafik, kelle tööks oli Nõukogude Vene
rahatähtede, postmarkide ja teiste väärtpaberite
joonistamine-graveerimine. Esimene Reindorffi kujundatud Nõukogude mark
nägi ilmavalgust augustis 1921, siis, kui kunstnik oli juba lahkunud
Eestisse. Viierublane sinine postmark sümboliseeris tööstust
ning sel oli kujutatud päikesekiirtes alasit ja vasarat. Veel samal kuul
ja septembris ilmusid järgmised kolm Reindorffi marki, kaks neist juba
tuttava margipildi, kuid erineva nominaaliga (500 ja 1000 rubla). Päris
uus aga oli 250rublane, teadust ja tehnikat sümboliseeriv postmark. See
õnnestunud mark kujutas retorti, lüürat ja avatud raamatut.
Viimased neli Reindorffi loodud Vene marki jõudsid
müüki märtsis-aprillis 1922. Esimene neist oli seesama
lüüra ja raamatuga mark, ent uut vääringut tähistava
ületrükiga 7500 rubla.
Ülejäänud kolm
marki aga olid täiesti uued ega kuulunud ühtse kujundusega sarja nii
nagu eelmised Reindorffi margid. Viimased kolm eri värvi marki kujutasid
kõik vasarat hoidvat kätt.
Kunstnik ise nägi
neidki marke juba Eestis – Reindorff töötas Moskvas kuni 1920.
aasta sügiseni, opteerudes seejärel Eestisse.
Kuigi
Reindorffi tehtud Nõukogude margid polnud nõrgad, oma parimad
tööd sel alal lõi ta ikkagi Eestis. Pirita kloostri
juubelimargid (1936) ning Caritase sari ja plokk aastast 1939 on ühed
kaunimad ennesõjaaegsed Eesti margid üldse. Kõige tuntum
Reindorffi toonane margikujundus on kahtlemata 1928. aastal ilmumist alustanud
vapimarkide sari ehk lõvimargid, nagu neid rahvas kutsus. Neid
maitsekaid marke kohtab säilinud kirjadel-postkaartidel kõige
rohkem.
Reindorff ei loonud üksnes vapimarke, ta on kujundanud
ka mitu vappi. Venemaal olles kavandas Reindorff 1918. aastal isegi
Nõukogude Venemaa vapi, mis paraku küll kasutusse ei läinud.
Ülesande luua Vene NFSV vapp tegi kevadel 1918 Reindorffile seesama
Zarinš.
Kunstiteadlase Merle Talviku andmeil Reindorff
valmistaski graafilise vapikujutise, mille kinnitas V. I. Lenin isiklikult oma
allkirjaga. “Joonis pole enam alles, kuid säilinud on foto
Reindorffi loodud riigipitsati kavandist, kus on kujutatud sirpi ja vasarat
päikesekiirte taustal viljapeade ja kirjadega ümbritsetud
kartušilaadsel vapikilbil. Pitsatil kujutatud vapp on kompositsiooni
lt lähedane VNFSV vapile, mis võeti vastu 1925. a
konstitutsiooniga,” kirjutab Talvik. Seega oli Reindorffi tööl
igal juhul suur mõju tulevase Vene vapi väljanägemisele, kuigi
täpselt tema kavandi järgi see ei valminud.
1921. aastal
osales Reindorff juba Eesti Vabariigi riigivapi kavandite konkursil. Konkursile
laekunud 138 töö seast valiti seitsme parema hulgas välja ka
Reindorffi kavand. Reindorff kujutas vapil hõbedasel foonil musta
väljasirutatud tiibadega kotkast, kelle rinnal on vapikilp kolme
leopardiga. Konkursi võitsid siiski August Timus ja Kristjan Raud. Vapi
kujundamise juurde pöördus Reindorff tagasi veel üks kord
– 1936. aastal valmis tal kavand Järvamaa vapile. Kasutusse ei
läinud seegi.
Rubladest kroonideni
Moskvas Goznakis töötades anti Reindorffile ülesandeks
kujundada lisaks postmarkidele ka Nõukogude Venemaa paberrahasid.
Erinevalt markidest me ei tea päris sajaprotsendise kindlusega, millised
toonastest rahatähtedest on tema looming. Kindel on aga see, et Reindorff
osales nende tegemisel. Kõige tõenäolisemalt on tema loodud
kaks 1921. aasta pangatähte: 5000- ja 10 000 rublaline. Kuulsaks sai
Reindorff aga mitte rublade, vaid kroonide kujundamisega.
September
1928 oli Reindorffile oluline verstapost – siis nägid ilmavalgust
kaks tema teost, mis jõudsid ilmselt küll igasse Eesti kodusse.
Kolm nädalat enne ülal kirjeldatud lõvimarke lasi Eesti Pank
ringlusse esimese krooninominaaliga rahatähe, sinise 10kroonise. See oli
ühtlasi ka esimene puhtalt Reindorffi kujundatud Eesti paberraha.
Hinnatud mees oli ta muidugi juba varem. Kui augustis 1926 kroonikavandite
võistlus välja kuulutati, oli Reindorff üks neist viiest
kunstnikust, kes kutsuti konkursil osalema 20 000 margase tasu eest.
Ülejaanud neli olid Nikolai Triik, Roman Nyman, Sergei Slastnikov ja
Peet Aren. Võistlus oli ahvatlev, sest esimese auhinna võitjat
ootas koguni 75 000 marka (750 krooni).
Kavandid vaatas läbi ja
hindas komisjon Eesti Panga, Riigi Trükikoja ja Eesti kunstnike
ühenduste esindajatest. Konkursi võitis Reindorff, kes lisaks
peapreemiale sai 5-, 10- ja 50kroonilise trükivalmis jooniste eest veel
500 krooni. Ajakirjandus jäi konkursi tulemustega enam-vähem rahule.
“Need joonistused pole küll väga modernid, kuid on meeldivad ja
peenelt tehtud ning tuletavad meele Lääne-Euroopa riikide
rahasid,” arvustas võitjat ajaleht Kaja.
Päevaleht aga heitis kavandile ette, et viljavihuga neiu tanu on liiga
vähe eestipärane.
Uute müntide saamiseks enam konkurssi ei
korraldatud. Nüüd valiti välja kindlad kunstnikud, kellele
esitati tellimus. Ühesendilise pidid kavandama Günther Reindorff,
Karl Burman ja Roman Nyman. Aprillis 1929 esitatud tööde hulgast
tunnistati taas parimaks Reindorffi kavand.
Reindorff kujundas veel
hulga teisi Eesti münte, nende seas kauni kahekroonise Toompea-mündi.
Kõik Eesti kroonid-sendid ongi loodud vaid kahe mehe poolt. Lisaks
Reindorffile kujundas neid ka Georg Vestenberg, kusjuures mitmed mündid
valmisid kahe kunstniku ühistööna.
“Et
Reindorff oli omal alal peaaegu ületamatu, näitab seegi, et
pärast pikki vaidlusi tulid 1992. aastal käibele
väljanägemiselt omaaegsetele üpris sarnased mündid,”
kirjutab Talvik oma magistritöös Reindorffist. Kunstnik ise oli
selleks ajaks juba ligi kakskümmend aastat manalamail. Paremat tunnustust
ühe looja tööle on aga raske ette kujutada.