Ajalooteraapia

Semiootikaprofessor Peeter Torop küsib, kas Mihhail Lotmani koostatud uues Juri Lotmani esseekogus on rohkem isa või poja vaimu.;Juri Lotman;“Hirm ja segadus”;Sari “Ajalugu. Sotsiaalteadused”.;Järelsõna autor ja koostaja: Mihhail Lotman. ­Tõlkinud Kajar Pruul.;Varrak, 2007. 168 lk.

Marek Tamme koostatud raamatusari “Ajalugu. Sotsiaalteadused” on valmis saanud ning selle sarja toimimine tervikuna võiks olla omaette analüüsi objektiks. Sarja viienda raamatuna ilmus Juri Lotmani “Kultuur ja plahvatus” Mihhail Lotmani saatesõnaga. Ka sarja viimase, kahekümne viienda raamatuna ilmus Juri Lotmani raamat – valimik tema kultuurisemiootilisi esseid “Hirm ja segadus”. Taas on saatesõna autoriks Mihhail Lotman. Kuid see raamat on siiski erandlik.

Viimastel aastatel on eesti keeles ilmunud mitmeid Juri Lotmani raamatuid ja artiklikogusid, ka mõned tõlgete kordustrükid. Kõik need teosed on Juri Lotmani mõttemaailma meile lähemale toonud.

Uus raamat on kokku pandud kindla taotlusega. “Minu Puškin” on üks selline näide väljaannetest, mis Venemaal väljendas kas koostaja või kirjandusteadlase soovi näidata tuntud klassikut uuest küljest ja värskendada temasse suhtumist. “Hirm ja segadus” võiks olla sarjast “Minu Lotman”, sest esitleb autorit ühe, koostajale olulise teema kaudu. Viimast rõhutab ka asjaolu, et kõrvuti uute tõlgetega kasutatakse varem eestindatud tekste.

Muidugi ongi Juri Lotman Mihhail Lotmani isa ja päris tema oma. Samas haakub selle kogumiku sisu Mihhail Lotmani isiklike otsingutega viimastel aastatel. Nende otsingute juurde kuulub ka oma isa tööde interpreteerimine nii Eestis kui Venemaal ilmunud raamatute saatesõnades ja muudes artiklites. Ja see teeb oluliseks ka Mihhail Lotmani saatesõna sellele raamatule. Nii on raamatul korraga ajalooteraapiline ja teoreetiline missioon.

Ajalooteraapiliselt on “Hirm ja segadus” raamat, mille koostamine ja saatesõnaga varustamine
toimus ilmselt enne 2007. aasta aprilli. Praegusel hetkel on seda aga raske lahutada mai algul Postimehes nädalase vahega ilmunud artiklitest: Mihhail Lotmani “Märulisemiootika” ja Juri Lotmani “Me jääme ellu, kui oleme targad”. Tahtmatult tekib võrdlus ajaga, mil Jaan Isotamm tõlkis Akadeemia järjejutuna Nikolai Berdjajevi raamatu “Vene kommunismi lätted ja tähendus” (1989–1990). Kindlasti aitas see kaasa tollaste hirmude ületamisele ja seega vähendas hirmu tekitatavat sallimatust. Samal ajal turgutasid eestlaste identiteeti Oskar Looritsa taastrükid.

Hirmu põhjuste selgitamine ja lootuste turgutamine käisid käsikäes.

Mihhail Lotman alustas oma artiklit sõnadega: “On aeg tõmmata hinge ja püüda mõista, mis siis tegelikult juhtus”. Järgneb vene kultuurilistele arhetüüpidele toetuv analüüs, mis toob kaasa ka aprillilõpu sündmuste veebikommentaaride tooni leebumise. “Hirm ja segadus” sisaldab selgituseks Juri Lotmani artiklit “Prantsuse revolutsiooni perspektiivis”: “See, kuidas ajaloolistesse protsessidesse kaasatõmmatud inimesed toimuvat mõtestavad, võtab paratamatult kahesuguse ilme: a) Sündmuses nähakse varasemate sündmuste kordumist. --- Kaasaegne ajalugu tõlgitakse mineviku keelde; b) Kaasajasündmusi käsitatakse millegi erakordsena, mitte kunagi varem asetleidnuna ja ei millegagi võrreldavana” (lk 43). Ja jätkuks võib pakkuda artiklit “Nõiajaht. Hirmu semiootika”: “Vaadeldes ühiskonda, mis on langenud massilise hirmu ohvriks, eristame kahte tüüpjuhtu: 1. Ühiskonda ähvardab mingi kõigile silmanähtav oht. --- 2. Ühiskond on haaratud hirmuhoost, mille reaalsed põhjused jäävad ta enese eest varjatuks...” (lk 51). Sellise jaotamisega kaasneb muidugi ka v&o tilde;imalus, et reaalne põhjus aetakse segi irreaalse põhjusega. Osalt kajastub see ka Mihhail Lotmani saatesõna pealkirjas: “ Hirm ja segadus: irratsionaalse semioosi poole”.

Juri Lotmani 1992. aastal kirjutatud artikli taastrükk toimis 2007. aasta mais sama rahustavalt: “Kõige tähtsam on: et hirmust vabaneda, tuleb sellele vastu minna. Väga sageli tunneme hirmu ennatlikult, näeme kõike palju hullemana, kui see tegelikult on, ja – kaotame meelekindluse. Maksab vaid hirmule otsa vaadata, kui selgub, et ta ei olegi nii hirmus.” Kui jälgida Juri Lotmani loogikat kogu valimiku kontekstis, siis selgub, et hirm ja sellega seostuv sallimatus ja agressiivsus nõuab rahulikku analüüsi. Ajalooliselt näitab Juri Lotman seda Lomonossovi kaudu, kes püüab hirmu tagajärgede ületamise nimel maailma mõistuspärasena kujutada ja muidugi lihtsustamise hinnaga. Mõistusliku analüüsi teiseks pooluseks oleks mõistuse uinumine ja sellest sündivate koletiste meelevalda jäämine.

Mihhail Lotmani “Märulisemiootika” demonstreerib hästi Juri Lotmani ajalooliste analüüside kasulikkust ja teraapilist vajalikkust. universaalsete käitumismehhanismide tundmaõppimine ajaloo ning eriti võõra ajaloo näitel on tihti lihtsam kui samade nähtuste mõtestamine oma kultuuri dramaatilises kaasajas. Kui Mihhail Lotman analüüsis edukalt aprillisündmuste vene aspekti, siis Juri Lotmani raamat võiks meid lähendada nende sündmuste universaalsele mõistmisele. Tema lähenemine oleks võrreldav juba 1956. aastal ilmunud konfliktisotsioloogia klassiku Lewis Alfred Coseri raamatu “Sotsiaalse konflikti funktsioonid” paatosega. Nimelt väitis Coser, et kaitsemehhanismid konfliktide vastu peituvad sotsiaalses struktuuris ja nende aluseks on konflikti institutsionaliseerimine ja sallivus tema olemasolu suhtes. Seega peaks ühiskond õppima oma (ajaloolise) konfliktiga elama ja hirmust vabanema, et ühiskonna lõhustamise asemel rahulikult alternatiivseid strateegiaid luua. Ja selle universaalse aspekti kaudu tuleb ehk lõpuks kogu oma komplitseerituses esile ka eesti aspekt.

Koostaja Mihhail Lotman ja autor Juri Lotman on selle raamatu puhul võrdselt tähtsad. Teos täidab meie kultuuriruumis olulist funktsiooni, osutades hirmu, tema põhjuste ja tagajärgede ajaloolisele universaalsusele ja meelerahu ning väärikuse säilitamise vajadusele.

Mihhail Lotmani saatesõna tõstatab ka ühe olulise teadusliku probleemi, mis puudutab igasuguseid teaduslikke koolkondi ja üksikteadlasi, antud juhul Juri Lotmanit. Teadlase arengut jälgides või periodiseerides on Mihhail Lotmani arvates võimalik lähtuda kahest loogikast. Esimese aluseks on objektiivsete, väliste andmete analüüs, teise alused on aga sisemised ja subjektiivsed. Leheküljelt 143 leiab lugeja lause: “Sisemine arengupilt aga räägib millestki muust.”

Lotmanoloogias on juba terve hulk käsitlusi, mille autorid omistavad Lotmanile mõtteavaldusi või väärtushoiakuid, neile mingit tuge üllitatud tekstides või arhiivimaterjalides otsimata.

Muidugi on see probleem üldisem ja tähistab vajadust hoida lahus memuaristika ja teaduslik argumentatsioon. Seega tõstatab raamat olulise probleemina suhtumise teadlase loomingusse ja tema teaduslikku kreedosse ehk siis teadlase teaduslikku biograafiasse.

Nii ajalooteraapiliselt kui teoreetiliselt ja teaduslooliselt on see raamat veel kaua dialoogivõimeline ja seega väärtsarja auga lõpetav väärtteos.

&n bsp;