Habemenuga
Enamik ökoprobleeme tuleneb mõtlemise vigadest
või sõgedast usust tehnilisse progressi. Kas ei iseloomusta meie
kaasaegseid näiteks optimism, et iga uus tehnikatoode pole pelgalt vana
täiendatud variant, vaid parem eelnevatest – ja otse loomulikult ka
eelmise sajandi mudelitest, mistõttu ühiskonnas valitseb pidev ja
kõrgendatud nõudlus kõige uudse ja “viimase
sõna” järele?
Kõrghariduses, meedias,
eramuehituses, olmesfääris – praktiliselt kõikjal peab
selleks, et tänapäeval läbi lüüa, ennast ehtima
uudsuse jõulise retoorikaga.
Lõiv, mida inimkond
pimeda progressiusu eest maksab, ei seisne niivõrd tarbimise
jõulises pealetungis kui eluks tarvilike põhioskuste ja
-teadmiste kadumises – mida varem on aastasadu hoolikalt, põlvest
põlve edasi antud. On see allakäik vältimatu?
Võtame lihtsuse mõttes mõne olmevaldkonna, näiteks
raseerimisvahendid: mida argisem on mingi asi, seda rohkem võib selle
sõgedas täiustamistuhinas näha elukeskkonna ning moraali
allakäigu loogikat.
Klassikaline raseerimisvahend ehk
habemenuga püsis stoiliselt muutumatuna paar tuhat aastat,
kuni läinud sajandi keskpaigani. Põhimõtteliselt ajan
ma hommikuti habet samasuguse riistapuuga, mida kasutasid omal ajal Scipio
Africanus Vanem ning keskaja skolastikud. Miks eelistan ma kasutada nii
arhailist vahendit, kui turg pakub igal sammul kõrgtehnoloogilist
mugavust?
Põhjused on põhimõttelist laadi.
Kõigepealt, habemenuga on kaunikujuline ökoloogiline
instrument, millel tekib aja jooksul oma hing. Kas võtab keegi eitada,
et korraliku hooldusega ja nahkrihma peal sujuvalt teritades peab korralik
habemenuga vastu oma viiskümmend aastat – kogu eluaja –, ilma
et teda oleks vaja uue vastu välja vahetada? Kuigi mul on juba aastaid
kasutuses oma isiklik Thiers-Issardi nuga, silitan ma aeg-ajalt nostalgiliselt
põse vastu vanaisa tsaariaegset Sheffieldi tera, mis tundub
mõnusalt vahe ja meenutab vanaisa õpetatud raseerimisnippe ning
teritamiskunsti.
Kas ei peitu habemenoas ka loomulik jõud ja
lihtsuse võlu – kas on juhus, et keskaja skolastikud
laiendasid habemenoaga raseerimist pea mõtlevale osale? (14. sajandi
Oxfordi skolastiku William Occami järgi on tuntud nn Occami habemenoa
printsiip, mille kohaselt tuleb võrdsete võimaluste korral
vältida tarbetut keerukust ja eelistada lihtsamat lahendust –
Toim.)
Ja kas raseerimine habemenoaga ei virguta teadvust paremini kui
Kuku raadio või tass kanget hommikukohvi?
Ülima
lõikevõime ja elutähtsa piirkonna kokkupuude
raseerimisprotsessis eeldab, et habemenuga praktiseeritakse kui meditatiivset
kunsti, mitte pelgalt kui oskust. Seepärast võimaldab habemenuga ka
tunduvalt nahalähedasema raseeringu kui ükski teine instrument.
Ilmselge, et nii vaheda ja turvamata teraga ei tule toime
ükski unimüts, argpüks või pohmellis isik.
Lõpuks, veel üks moment. Tänapäeval näib
ökoloogilise puhtuse seisukohalt olevat ääretult oluline, et
habemenuga toimiks kui soolise selguse sümbol. Habemenuga pole naiste
või uusmaskuliinsete meeste unisex-instrument. Kes muu kui ainult
mees saab nautida noatera piiramata vahedust, teostades igahommikust
maskuliinset akti maksimaalselt mehelikul viisil?
Vaadakem aga
nüüd, milliseks on see õilis instrument mandunud
nüüdisaegses uuendustuhinas!
Hiljaaegu pöördus
ühes ostukeskuses minu poole müügimees s
ooviga teha mind ja minu naist raseerijate kõige viimase sõna
– neljateralise, turvapiirete ja patarei vibratsiooniga varustatud
Gillette Fusion Nitro Super Quattro õnnelikeks omanikeks.
Küsimuse peale, miks peab sel imeriistal olema neli tera, vaatas mees
mind nagu last ja teatas pärast mõningast vaikust, et nagu
igaüks peaks aru saama, ajab neli tera märksa paremini kui kolm,
rääkimata vähemast arvust teradest.
Uurisin, kas ta
on midagi kuulnud ka Occami habemenoast. Mees vastas kuivalt, et on kvaliteeti
tagava Gillette’i volitatud esindaja ega võta kommenteerida
nurgataguste firmade tooteid. Vaevalt mul aga midagi täiuslikumat leida
õnnestub kui äsja turule jõudnud Gillette Fusion Nitro Super
Quattro.
Dialoog müügimehega pani mind mõtlema.
Miks on asjad, mis on täiuslikud oma lihtsuses ja loomulikkuses, mingil
teisel ajahetkel teenimatult kõrvale tõrjutud või nii
ebardlikult moonduvad, et enamik inimesi hoomab pigem nende allakäiku
kui progressi?
Asjade allakäik tähendab oskuste ja ideede
langust. Viimaste mandumine on enamasti moraalse dekadentsi väljendus.
Mis päästaks meid pimeda progressiusu hukutavatest
tagajärgedest? Occami habemenuga?
Vaevalt küll! Lihtsuse
võrdkuju on juba jõudnud muutuda enda vastandiks. Pole usutav, et
Occam habemenoa metafoori kasutakski, sest metafoore peab olema võimalik
mõista.
Hea elu on enamasti lihtne ja loomulik asjade seis.
Vanaisalt päritud habemenuga tuletab seda mõtet mulle meelde ning
on ühtlasi selle käepärane rakendus.