Suveaiast kokakunsti meistriklass
Vanalinna nooblis Schlössle hotellis asuva restorani
Stenhus keskaegsed võlvlaega keldrisaalid sooja suveõhtut veetma
ei ahvatle. Selle asemel tasub linna kuulsaimat kööki nautida
mõnuga ja kiirustamata õdusas sisehoovis. Aastatega ühtlast
kõrget taset pakkudes on siin suudetud endale luua muljet avaldav
staatus nii Eesti gurmaanide kui väliskülaliste silmis. Stenhusi
minnes peab aga arvestama kõrgete hindadega ja siit ka põhjus,
miks veedame privaatse söömaaja, mil kogu õhtu jooksul ei
täitu ükski laud. Tegu on kindlasti pealinna ühe kalleima
söögikohaga, kuid pakutav täidab ka kõige
nõudlikuma külastaja ootused. Täiuslikkus on siinse peakoka
Tõnis Siiguri eesmärgiks ja see nõuab oma hinda. Auahne ja
stiilne menüü mõjub juba iseenesest lugemisvarana ning hinnad
vastavad asukohale, taotlusele ja kvaliteedile.
Pühendunud ja
hoolitsev teenindus ei jätnud külastajat hetkekski tähelepanuta.
Algatuseks toodi lauale kandik värskelt küpsetatud kuklivalikuga.
Oskamata midagi menüüst eelistada, otsustasime proovida kelneri
soovitatud neljakäigulist üllatusmenüüd (1650 krooni).
Eelroaks saabus praetud tursamaksaga kreemjas püreesupp, mille õrn
kooslus hellitas kurgulage. Siis oli järg teise eelroa käes, milleks
olid röstitud kammkarbid lillkapsavahus. Pisut vintsked ja just nagu
üleküpsenud kammkarbid üllatada ei suutnud, kuid sametine
lillkapsakreem kustutas selle pisimiinuse mälust. Kupliga kaetud
taldrikutel saabus pearoog, milleks oli porgandivahu ja riivitud trühvlite
all peidus Pärnu ahven. Kaaslasteks hautatud fenkol, seentega
täidetud ravikoolid, riivitud parmesan ja kooritud kirsstomat.
Väljanägemine ei olnud roal nii vapustav kui sellest saadud
maitseelamus. Veini ja toidu sobivust kombineeriv kelner hätta ei
jäänud ja mõnele vastuseta jäänud küsimusele
viinamarjasordi, piirkonna ja aastakäigu kohta leidis ta vastuse
restorani käsiraamatust ning tuli saadud teadmistega kohe tagasi. Roogade
juurde soovitatud klassikaline Prantsuse vein Pouilly-Fume 2004
võimendas mereandide üllatusmenüüd imehästi, kuid
pudeli eest tuli välja käia ka väärikas hind (1100 krooni).
Veinihindadega kursis olija teab, et restoranis veini tellides
tuleb hind jagada 2,5ga, et saada hind, millega sedasama veini on
võimalik maaletoojalt hankida. Eksklusiivseks teeb siinsed veinid aga
asjaolu, et neid poest osta ei ole võimalik. Tõsi küll, neid
võib saada linna parima hinna ja valikurohkusega vinoteegist In Studio
Vinum, kus on vaid 1,5kordne juurdehindlus.
Lihtsad ja
veatud road valmivad Stenhusi klassikalise joonega köögis enamjaolt
ikka kohalikust toorainest. Põnev dessert maasika- ja tomatipüree
ning basiilikujäätisega nägi välja nagu kunstiteos ja
maitses jumalikult. Et täiskõhutundest tekkivat rammestust
peletada, tellisime veel espressolaksud ja tõdesime, et jäimegi
pikkadeks tundideks ainsateks klientideks, ning ega me lahkudeski uusi tulijaid
silmanud.
Aga eks hinnad ilmselt määravadki, et Stenhusi
külastust lubatakse endale vaid väga erilise sündmuse puhul.
Kolmapäeviti, kui toimub taskukohasemate hindadega terrassigrill, olla
siin ikka rohkem rahvast, aga alati ei rihi ju kolmapäeva.