LAENA MULLE KANNELT, VANEMUINE - KÜLL EDGAR ÄRA MAKSAB!

Võlg on võõra oma.
Eesti rahva vanasõna

Laen on riigi asi.
Edgar Savisaar, laenuspets

Tegevuspaik: Keskerakonna laenukontor Tallinna kesklinnas. Suur, kahekorruseline, säästumarketist ümber ehitatud hoone. Sissepääsu ees tungleb rahvahulk, igaühel järjekorranumber käes. Meeleolu ärev ja rahutu – keegi ei tea ju, kauaks ja kellele pappi jagub.

*

Priit Lello linnaametnik (võtsime selle nime Tallinna linna kodulehelt, reaalse eluga, veel enam tööga, puudub sel vennal igasugune seos), seisab keset I korruse saali, käed laiali nagu pealik Bromdenil etenduses “Lendas üle käopesa”, ja räägib:

“Oo, isa! Minu silmad on väsinud uskumast, mida mu süda näeb! Minu usk kapitalismi põhialustesse on kõikuma löönud. Laen, mis ongi lollide püüdmiseks mõeldud, tasutakse riigi poolt. Riik – see olen mina. Ja ka teised. Riik on rahvas! Rahvas tasub hooletute, lohakate ja vaimselt santide laenud! Ükskordüks on ära muudetud! Kaks pluss kaks on nüüd sukkpüksid, kartulikrõpsud, tule-meile-tööle ja seitse aastat Tiibetis! Päike on pügatud siil, südametes põuavälk. Oo, isa..!

Savisaar (seisab teise korruse aknal ja silmitseb läbi binokli rahvahulka): Küll alles sagivad, põrgulised! Oot-oot, mis see siis on?! Sõõrukas või? (hüüab sisetelefoni) Kuulge, laske see tennisekostüümis päikesest põlenud sell sisse! (kõrvale) Kuradi Falcki idikad, oma ülemust ei tunne ka enam ära!

Savisaar: Tere, Ummi! Mis head tuuled sind siia tõid?

Sõõrumaa: Astume vähe kõrvale, Edgar, oleks üks asi.

Savisaar: Olen suur kõrv, Ummi! Sinu viimane annetus oli väga helde, aitäh. Ausalt öeldes, otsest vajadust praegu ei ole, aga tänan sind juba ette.

Sõõrumaa: Otse vastupidi, Edgar, otse vastupidi!

Savisaar: Mis mõttes vastupidi?

Sõõrumaa: Noh, tead, laenu oleks vaja tasuda, noh! Ma ei saa ju oma autosid ja villasid ära müüa, eks ju? Äripartnerid vaatavad eluviisi, loevad asju, maine maksab. Ma ei saa ju nii, et täna on garaažis 117 autot ja homme on vaid 82. Ei saa!

Savisaar: Aga mis siis juhtus?

Sõõrumaa: Mis juhtus, mis juhtus?! Ostsin endale uue mobla, briljandid nuppude asemel ja puha. Aga ma ei lugenud instruktsiooni läbi, viskasin kohe minema. Helistada ju ikka oskad, onju vä? Aga nüüd tuleb välja, et iga klahvivajutusega olen üks 10 000 krooni SMS-laenu võtnud, oligi kohe sihuke telefon, tead... Ja ma olen kuu ajaga ikka helistanud nagu... Ühesõnaga – laen tuleks tasuda, need vennad, kellelt mobla ostsin, nalja ei mõista...

Savisaar: Oojah, vana, oled endale ikka pudru keetnud küll! Aga pole midagi, aitan välja, selleks ma olengi, et vaeseid aidata. Mine sinna kabinetti, mille uksel on kiri RICH 1, seal aidatakse. (kõrvale) Mis nüüd lahti, mul jutt pooleli?!

Anu Luiga (taas üks väljamõeldud nimi, Tallinna kesklinna valitsuse haldussekretär): Vabanda, Edgar, aga härra Kruuda küsib.

Savisaar (armunult): Kruuda, mu poeg, las ma emban sind!

Kruuda (pahuralt): Ära siin ilasta midagi kah, vana, mul on uus Marati pesu seljas... Kuule, seda et, pappi oleks vaja. Ja f...king kähku!

Savisaar: Pappi?

Kruuda: Nojah-noh. Mis sa arvad, et see kohukese pull ei läinud midagi maksma vä? Liini tegin puha laenurahaga, pluss veel turustamine! Aga... Neid ei söö ju siga kah mitte! Umbes s eitse oleme selle ajaga maha müünud, aga ka siis hammustasid inimesed vaid tüki ja tõid kohe tehasesse tagasi. Eeh, elad siin nagu mingis elevandiluust tornist, reaalsest elust ei mõika midagi. Oleks mul sinu mured...

Savisaar: Ja nüüd tahad minu rahaga laenud ära maksta?

Kruuda: Rahva rahaga, sõbrake, rahva rahaga, nagu välja reklaamisid. Ja kui pappi ei köhi, lähen ja räägin sinust ajakirjandusele sihukesi asju, et sulle usse täis Kalevi šokolaadi maitse suhu tuleb!

Savisaar: Oot-oot, vana semu, ära nüüd peruta! Lähme arutame seda asja nelja silma all.
(Mõlemad Savisaare kabinetti ära)

Samal ajal õues.

I Falcki turvamees: Kes see vend on, kes sealt koos ihukaitsjatega tuleb?

II Falcki turvamees: Kust kurat mina seda tean?! Oleks nagu Armin Karu näoga, aga... Ja lööb, raisk, rahva lausa kahte lehte laiali.

I Falcki turvamees: Trügib siia, seda on näha. Kas lööme vennad katki vä?

II Falcki turvamees: Jeeah, aga miks su laubal punane täpp on? Meiki teed vä?

I Falcki turvamees: Ja sul südame kohal. Nagu japside lipp, jumala eest!

Korraga: Appi – snaiprid! Pikali!

Üle pikali visanud kehade astub Armin Karu, Eesti rikkaim inimene. Või tuleks öelda eksrikkaim inimene...?

Karu (ihukaitsjatele): Jääge siia, klounid, nüüd saan juba ise hakkama. (valjusti) Kus on
Savisaar? Ma teist korda ei küsi...

(Linnavalitsuse ametnikud veavad Savisaare peldikust jõuga välja) Siin, Teie Kõrgeausus.

Savisaar: Kuidas saan kasulik olla, Teie...

Karu: Kuule, mul kliendid räägivad, et sa aitad nagu laenu tagasi maksta või nii?

Savisaar: Jajah, seda nüüd küll, et maksame või nii...

Karu: No vaat! Mul kah paar halba laenu kaelas! Sa lehti loed ikka, eksju? Ostsin tüki Praha ja Varssavi vanalinnast, et teen kasiinod. Hulga pappi käisime välja, mingi kuradi toomkiriku ja katedraali lükkasime kokku – ette jäid, saad aru! Ja nüüd on nii, et peaks laenajale midagi ära maksma, et kisa ei tuleks. Ida-Euroopa Las Vegas, see tasub end alles 216 aasta pärast ära, mul pearaamat just ütles. Aga intressid, kurat, on iga kuu. Nii et aitad, vana, onju? Ega ma võlgu jää... Ma olin ju Eesti rikkaim inimene... Mis need 369 milli sul iga kuu maksta on... Eurot, muidugi, eurot, kes see siin kroonidest rääkis..?

Savisaar: Sa püha kurat ja Heimar Lenk!
(Laenukontor pimeneb, on sume augustiöö. Priit Lello seisab keset kontorihalli, käed laiali nagu pealik Bromdenil lavastuses “Lendas üle käopesa”)

Priit Lello, linnaametnik: Oo isa! See on see Kombinaat! Kombinaat võttis meilt öise viinamüügi, pani jobud pukki, lõhkus maha Sakala Keskuse... Oo, Kombinaat, nüüd tahad sa võtta meilt meie laenud ja liisingud, jätta inimesed ilma oma elu peamisest eesmärgist – maksta pankadele raha. Ja oleks veel, et lihtsad inimesed, aga rikkad, kel depressioon niigi 360 kraadi. Oo, Kombinaat, Kombinaat...