Kultuuritegelaste soovituste tipp-10
Kultuurikorüfeede kasutamine äri huvides on Eestis
arenev trend. On veiniriiuleid kirjaga “Kalev Kesküla
soovitab” ja plaadiriiuleid kirjaga “Siim Nestor soovitab”.
On ilmunud terve kokaraamat näitlejate poolt soovitatud toiduretseptidega.
Ei tekitaks mingit imestust seegi, kui Vladislav Koržets soovitaks
kalapüügiriistu või Berk Vaher sadomaso-atribuutikat.
Neile üldtuttavatele soovitajatele ja soovitustele võib aga
lisada hulga mitteärilisi kultuuriautoriteetide nõuandeid.
1. Peeter Rebane soovitab – maavärinad
Erinevalt Jaapanist ja muudest seismiliselt aktiivsetest piirkondadest pole
maavärin Eestis mitte õnnetus, vaid põnev ja atraktiivne
elamus. Milline selle purustusjõud välja näeb, seda me
tänu Sakala keskuse fassaadi olulisele ümberkujundamisele
nüüd ligikaudu teame. Vaevalt et tulevikus selles paigas
maavärina simulatsiooni asendavad kobarkino, filmifestival ja
komöödiateater võrreldavat elamust suudavad pakkuda –
need on Eesti mastaabis piisavalt läbiproovitud kultuurikanalid.
Üks Rebane jõudis rohkem lõhkuda kui kolmsada vandaali
pronksiöödel. See näitab organiseeritud mõistuse triumfi
massi pimeda viha üle.
Veel säravamat vaimuvalgust kiirgavad
maavärina epitsentri ümber püstitatud plangule iga kolme meetri
tagant kleebitud käsud: “Võõrastel töömaal
viibimine keelatud!”; “Valdaja loata territooriumil viibimine
keelatud!” ning “Valve! Objektil viibimine keelatud!”
Tegelikult seisab kogu kristlik maailm vaid kukesammu kaugusel sellest, et
Rebane veel seitse samasugust käsku välja mõtleb ning sellega
Piibli omad ajaloo prügikasti saadab.
2. Jan
Uuspõld ja Ain Mäeots soovitavad –
narkovõõrutusprogrammid
Teater –
see on oopium rahvale. Näiteks NO-teatri “Kuningas Ubut”
jälgides saab vaataja praktiliselt samasuguse kogemuse nagu kahe
LSD-tableti pruukimisel. Inglismaal teatripraktikal käivaid teatrikooli
tudengeid võib võrrelda edukate narkodiileritega. Nii nagu on
viletsat ja kvaliteetset kanepit ning moonileotist, nõnda on ka
viletsaid ja häid teatritükke.
Nii pole ime, et ka
Uuspõld ja Mäeots leidsid pärast meedias üksikasjalikult
kujutatud eksirännakuid ja tagasilööke tee, kuidas kurat
peltsebuliga välja ajada. Mäeotsa lavastatud
“Kõrts” Tartu Hansahoovis, kus Uuspõld hiilgerolli
teeb, on selle parimaks tõestuseks.
Meeleldi soovitaks seda
ravimeetodit igale uimastisõltlasele. Tasuta süstalde eeskujul
tuleks alustada tasuta teatripiletite jagamisest ja ehitada isetegevuslikele
narkomaanidele teater-varjupaiku.
3. Ando Keskküla
soovitab – krediitkaartide kasutusviisid
Vaevalt, et
ükski normaalne inimene kahtleb selles, et prostitutsioon kõrgel
professionaalsel tasemel on suur ja sügav kunst – mille nautimiseks
võib ja isegi on loomulik kasutada kunstikooli krediitkaarti. Selline
krediit toob tulevikus hindamatuid dividende!
Aga see on alles algus.
Interdistsiplinaarsete kunstide võidukäigu ajajärgul
võib kunstiks nimetada praktiliselt kõike. Mis siin
rääkidagi autodest ja villadest, mis on vaieldamatult disaini- ja
arhitektuurikunsti ehedad näited ning sobiksid iga kunstikoguja
kollektsiooni rikastama. Moodsas kunstiparadigmas võib aga ka reisist
Havaile või orgiast Kadrioru lossis teha kunstisündmuse.
Nõnda oli Keskküla üksnes esimene (ja ülekohtuselt
kannatanud) pääsuke.
Kõomäe novell “Anonüümsed
logistikud” pakub ideid praktilise elu igas valdkonnas. Olen tänu
sellele juba harjunud ületama tänavaid diagonaalis ning jalgrattal
sõites läbima igat kurvi sisekurvina, samuti kasutama varvaste abi
kompuutri sisse- ja väljalülitamiseks, flopiketta vahetamiseks ning
muudeks lihtsamateks tööoperatsioonideks, et käsi raskemateks
rakendada. Peaaegu eksimatult oskan hinnata sedagi, kas tualetti minnes on
mõtet kulutada jõudu ukse riivistamiseks ja jälle
lahtitegemiseks.
Küllap oleksin nende elu mugavamaks muutvate
pisiasjade peale tulnud ka iseseisvalt, aga sel juhul olnuks see kõik
ebateadlik ja stiihiline protsess. Võib-olla oleksin ennast koguni
vähe veidraks pidama hakanud. Aga nüüd ma tean: see on
logistika.
5. Tauno Kangro soovitab – uus
vabadussõda
Skulptor Tauno Kangro ammendumatu energia ja
ideede küllus on viinud selleni, et meil ei jätku enam
ühiskondlikku tellimust tema taieste jaoks. Isegi Tallinna lahe Kalevipoeg
võeti vastu väga valuliste reaktsioonidega. Mida teha?
Vaatame
ajaloos tagasi. Millal meil oli skulptuuride rajamise kuldaeg? Pärast
Vabadussõda, kui kõik kihelkonnad rajasid selleteemalisi
mälestussambaid. Nende kunstiline väärtus oli pehmelt
öeldes madal, kuid nende hindamatu positiivne omadus oli
ühtekuuluvustunde suurendamine samba jalamitele raiutud vereohvrite nimede
kaudu.
Et Kangro potentsiaali vääriliselt rakendada, vajamegi
uut vabadus- või mingit muud sõda. Võiks ju rahulduda ka
väljamõeldud nimedega, aga see muudaks ka perfektse kunstilise
teostuse puhul taieste emotsionaalse mõju olematuks. Ja mis veel hullem
– see oleks põhimõtteliselt kogu esimese Vabadussõja
üle irvitamine.
6. Anne Veski soovitab –
suured koerad
Koerapidajaid on kultuuritegelaste hulgas
palju. Nende hulgas on nii suuri kultuuritegelasi kui suuri koeri. Aga Anne
Veski koerad, eriti dobermann Zaku, on olnud midagi palju enamat kui lihtsalt
koduloomad. Nad on Eesti kultuuri visiitkaart. Näiteks Neeme Järvi
oskab küll suurepäraselt dirigeerida Göteborgi või
Detroiti sümfooniaorkestrit. Aga siili hambus voodisse tassida ta
erinevalt Zakust ei oska.
Lugesin hiljuti, et Hillar Kohv kulutanud Tori
valla sotsiaaltöötaja käest kerjatud heinaosturaha
kaastundetelegrammide saatmiseks Anne Veskile koera surma puhul. See on ilus
näide sellest, kuidas kõrgkultuuriline vaimne kirgastumine purustab
inimese hinges madalad materiaalsed huvid.
7. Tõnu
Kilgas soovitab – piibud
Ma ei tea, kas näitleja
Tõnu Kilgas enam piipe kogub. Kümnekonna aasta eest igatahes kogus.
Siis varastati need talt ära. Kilgas ei heitnud meelt ja hakkas uuesti
koguma. Võib-olla on see spiraal vahepeal veel mõne keeru teinud.
Kindel on igatahes see, et tänu laialdasele silmaringi avardamisele on
Kilgase teadmised piipudest vähemalt teoreetiliselt piisavalt
põhjalikud.
Piibutamine on üldse auväärsuse ja
kultuursuse tunnus. Erinevalt sigarettidest või isegi omakeeratud
plotskitest omab piip individuaalsuse ja suveräänsuse aurat,
laiendades seda ka isikule, kelle suunurgas ta asub. On isegi selline
mõiste nagu piibujutt – muhe, aga intellektuaalsete krutskitega
lugu, milles lihtsameelset kuulajat alt püütakse tõmmata.
Miks näiteks on natsism rahvusvaheliselt hukka mõistetud,
kommunism aga mitte? Hitler ei tõmmanud piipu, Stalin aga küll,
jättes endast lääne demokraatidele kodusema mul
je.
8. Marco Laimre soovitab – piitsad
Kunstnik ja kunstifunktsionäär Marco Laimre teab hästi,
milline piits jätab parema vorbi, milline on lihtsalt valusam. Seda
kõike on ta katse-eksituse meetodil kogenud. Loll saab kirikus peksa,
tark kunstinäituse avamisel.
Laimre on kursis ka Eesti piitsade
kvaliteediga geograafilise printsiibi järgi: kõige paremad piitsad
on Jõgeval.
Eesti kultuuris on palju kodumaa nimega algavaid
taieseid: “Eesti matus” (Kivirähk), “Eesti mullad”
(Vaarandi), “Eesti neiu” (Viiralt). Laimre oleks sobiv maalima
pannood “Eesti piitsad”.
9. Avo Viiol soovitab
– hasartmängumaksu nõukogu raha jaotamine
Kultuuri ja hasardi koosmõju, mis kunagi Viiolile saatuslikuks sai,
vääriks professionaalsemat ja ühiskonnale kasulikumat
rakendamist. Pädevamat inimest hasartmängudest laekunud raha jagamise
üle otsustamiseks meil (ega vist ühelgi teisel Euroopa rahval) ei
ole. Peaksime selle üle õnnelikud olema, seda enam, et igasugustest
kultuurifondidest raha jagamine kutsub alati esile solvumisi ja
süüdistusi. Viiol oleks selline autoriteet, kelle otsuste üle
keegi kobiseda ei julgeks.
See oleks õiglane protseduur ka looduse
igavese ringkäigu seaduse järgi. Kõigepealt kasiinodest
kultuurikatlasse (kulka), siis kultuurikatlast kasiinodesse (Viiol),
seejärel kasiinodest kultuurikatlasse (jälle Viiol).
10. Merle Jääger soovitab – rotid
Merca rotid on piisavalt legendaarsed, et neist mitte pikalt juttu heietada.
Küll väärivad arutlemist mõned põhjused, miks just
rott, aga mitte koer on mõnikord inimese parim sõber.
Rott
ei liputa iga peremehe sõna peale tüütult saba. Rott ei pista
öösiti tühja-tähja pärast lõugama nagu loom.
Rotti on märksa kergem põuetaskus kooli kaasa võtta. Iga
rott ei köhi ka.
Ja lõpuks – ega igaühel ole nii
palju raha nagu pidevalt Venemaal tuuritaval Anne Veskil, et hiiglaslikke
koeravolaskeid toita.