23.08.2007, 00:00
HOMOKIRJANDUS KAPIST VÄLJA
Kes väidab, et homoparaadist mingit kasu ei ole,
võib oma jutuga ... paraadile minna. Nagu ütles Lisette Kampus,
tuleb ühiskonda homode olemasolust teavitada. Martin Helme ja Märt
Sults saavad ju oma püstolitega sihtida ikka vaid seda vaenlast, keda nad
teavad-tunnevad.
Kranaat jätkab seda tänuväärset algatust ja teavitab nüüd lugejaid ridade vahele peidetud homokirjandusest. Tõepoolest, eks ole meist paljud ju allpool äratoodud raamatuid lugenud, kuid ei ole osanud ettegi kujutada, et autorite kujutatud kangelased hoopis homod olid. Paljud kirjanikud ei tulnudki omal ajal kapist välja ega tunnistanud iial, et nad homodest kirjutasid, õnneks on kriitikud asja üles võtnud. Niisiis...
Nagu Olavi Ruitlane juba Delfis kirjutas, on Eesti homopiibliks Eduard Vilde “Pisuhänd” – kord Vestmann all ja Piibeleht peal, kord Piibeleht peal ja Vestmann all. Kranaat lisab siia “Tõe ja õiguse” I osa – Andrese ja Pearu armastuse-vihkamise suhte, mille tõttu Andrese tähelepanust ilma jäänud lähedased oma traagilise lõpu leidsid: Krõõt tappis enda tööga ära ja Juss tõmbas end oksa.
Ka väliskirjandusest on näiteid küllaga tuua.
Robinson ja Reede. No mida tegid kaks täies elujõus meest aastaid asustamata saarel?
Istusid kumbki oma saare otsas ja...?!
Sherlock Holmes ja doktor Watson. Arthur Conan Doyle toob lisaks tavalisele homoerootikale sisse ka targa ja lolli homo vastandamise (“Elementaarne, Watson, elementaarne!”). Lugeja taipab kindlasti, kumb neist kahest selles suhtes aktiivne ja kumb passiivne pool oli.
Krimijuttude autorid ongi oma kangelasi reeglina homodena kujutanud, vt ka Hercule Poirot ja kapten Hastings, Nero Wolfe ja Archie Goodwin, meisterdetektiiv Blomkvist ja Anders jne, jne.
Robin Hood ja Väike John, kes juba oma esmakohtumisel keset purret tulise kepivõitluse – ah-ha-haa! – maha pidasid, nagu autor Howard Pyle lausa hämmastava avameelsusega kirjeldab.
Kolm musketäri ja D’Artagnan. Armukade mileedi püüdis nii D’Artagnani kui tema seksipartnereid hiljem korduvalt tappa, kuid Dumas’ tahtel sai lõpuks kogemata mürki hoopis pahaaimamatu Constance. Küllap lõi Dumas viimasel hetkel lihtsalt vedelaks ega tahtnud mõne mehe mõrvamisega tolleaegsetele homofoobidele trumpe kätte anda.
Positiivne näide homokommuunist on jälle Eno Raua naksitrallid: ei mingit rivaalitsemist, ei mingit armukadedust, mehed saavad üksteisega suurepäraselt läbi. Ja kui Sammalhabe kaldubki vahel pisut zoofiiliasse, vedades koju igasuguseid elukaid, siis laseb autor sel sihilikult vaid lihtsa vallatusena paista. Heatahtlik lugeja võib end veenda, et Sammalhabeme ja rästik Rudolfi suhe jäi enamasti vaid platooniliseks.
Frodo ja Juss. Tolkien toob samuti sisse armukadeduse ja vaese kannataja – Guglunki –, kelle lähenemiskatsed Frodole armukade Juss pidevalt isegi relvaga ähvardades tõrjub.
Vahva sõdur Švejk oli aga hoopis omaette frukt, lipakas oleks tema kohta ikka väga pehmelt öeldud! Tõsi, raamat on paks, aga kelle kõigiga ta seal küll ümber aeleda ei jõua: välipreester Otto Katz, ülemleitnant Lukaš, leitnant Dub, vabatahtlik Marek, kui nimetada ainult tema tähtsamaid seksipartnereid. Ja kui mõni lugeja nüüd vastu väidab, et Švejk teenis ju sõjaväes, kus ta reamehena pidi ohvitseride vägivalda ja seksuaalset ärakasutamist taluma, siis soovitab Kranaat uuesti üle lugeda need kohad, kus Švejk kummal ise järjekindlusega ikka ja jälle Lukaši juurde tagasi pöördub (“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, mina olen jälle siin!”).
Eraldi tuleks ära mainida need teosed, milles autorid on kujutanud poiste omavahelisi seksuaalsuhteid. Kui Mark Twain laseb Tom Sawyeril ja Huckleberry Finnil pidada maha huvitava dispuudi surnud kassi kasutamisest potentsi tõstva vahendina, siis ei saa nende homosuhtest küll kuidagi mööda vaadata. Meenutagem ka stseeni, kus Tom – passiivne homoseksualist – poistelt seksi nurub: “Kui te mulle (midagi) annaksite, laseksin teil enda asemel natuke aega aeda värvida.”
Eesti kirjanduses on sama teemat käsitlenud Oskar Luts oma “Kevades”. Miks pidi Kuslap Imelikule rehkendust näitama? Eks ikka sellepärast, et oma partnerit altkäemaksuga kinni hoida. Kuigi Luts laseb Imelikul oma seksuaalse identideedi otsingul vahepeal ka Teelet kabistada, pöördub Imelik raamatu lõpus siiski Kuslapi juurde tagasi. Ja eks räägi ka nimi mehe kohta nii mõndagi...
Paraku on ka teoseid, kus ühte patta on pandud homoseksualism ja pedofiilia. Miskipärast ei ole selliseid raamatuid ära keelatud, vaid neid peetakse lausa lastekirjanduse klassikaks. No kes oli Karlsson Väikevennale või hulkur Oskar hulkur Rasmusele? Ikka räpane vana pedofiil, kes nooremat ja rumalamat ära kasutas, meelitades teda alatute võtetega enda juurde, näiteks kuke pilti vaatama. Lootkem, et meie vahva valitsus, kes peamiselt ainult keelamisega tegelebki, niisugused perverssusi propageerivad teosed peagi müügilt ja raamatukogudest ära korjab.
Et lugu mitte pikaks venitada, paneme siinkohal punkti. Aga teie, kallid lugejad, vaadake kirjandust edaspidi lahtiste silmadega. Kel silmad on, see nähku: näiteks Jerome’i “Kolm meest paadis”. Või võtkem Ali-Baba ja nelikümmend röövlit. Või Don Quijote ja Sancho Panza. Või kuningas Lear ja narr. Või vürst Gabriel ja Ivo Schenkenberg. Või... Homosid on igas kirjandusteoses. Ja nad on kavalasti peidetud! Ettevaatust! Teate mis, lugege parem Richard Rohu “Mäger Üraskit”, seal on homotegelasi suhteliselt vähe!
Kranaat jätkab seda tänuväärset algatust ja teavitab nüüd lugejaid ridade vahele peidetud homokirjandusest. Tõepoolest, eks ole meist paljud ju allpool äratoodud raamatuid lugenud, kuid ei ole osanud ettegi kujutada, et autorite kujutatud kangelased hoopis homod olid. Paljud kirjanikud ei tulnudki omal ajal kapist välja ega tunnistanud iial, et nad homodest kirjutasid, õnneks on kriitikud asja üles võtnud. Niisiis...
Nagu Olavi Ruitlane juba Delfis kirjutas, on Eesti homopiibliks Eduard Vilde “Pisuhänd” – kord Vestmann all ja Piibeleht peal, kord Piibeleht peal ja Vestmann all. Kranaat lisab siia “Tõe ja õiguse” I osa – Andrese ja Pearu armastuse-vihkamise suhte, mille tõttu Andrese tähelepanust ilma jäänud lähedased oma traagilise lõpu leidsid: Krõõt tappis enda tööga ära ja Juss tõmbas end oksa.
Ka väliskirjandusest on näiteid küllaga tuua.
Robinson ja Reede. No mida tegid kaks täies elujõus meest aastaid asustamata saarel?
Istusid kumbki oma saare otsas ja...?!
Sherlock Holmes ja doktor Watson. Arthur Conan Doyle toob lisaks tavalisele homoerootikale sisse ka targa ja lolli homo vastandamise (“Elementaarne, Watson, elementaarne!”). Lugeja taipab kindlasti, kumb neist kahest selles suhtes aktiivne ja kumb passiivne pool oli.
Krimijuttude autorid ongi oma kangelasi reeglina homodena kujutanud, vt ka Hercule Poirot ja kapten Hastings, Nero Wolfe ja Archie Goodwin, meisterdetektiiv Blomkvist ja Anders jne, jne.
Robin Hood ja Väike John, kes juba oma esmakohtumisel keset purret tulise kepivõitluse – ah-ha-haa! – maha pidasid, nagu autor Howard Pyle lausa hämmastava avameelsusega kirjeldab.
Kolm musketäri ja D’Artagnan. Armukade mileedi püüdis nii D’Artagnani kui tema seksipartnereid hiljem korduvalt tappa, kuid Dumas’ tahtel sai lõpuks kogemata mürki hoopis pahaaimamatu Constance. Küllap lõi Dumas viimasel hetkel lihtsalt vedelaks ega tahtnud mõne mehe mõrvamisega tolleaegsetele homofoobidele trumpe kätte anda.
Positiivne näide homokommuunist on jälle Eno Raua naksitrallid: ei mingit rivaalitsemist, ei mingit armukadedust, mehed saavad üksteisega suurepäraselt läbi. Ja kui Sammalhabe kaldubki vahel pisut zoofiiliasse, vedades koju igasuguseid elukaid, siis laseb autor sel sihilikult vaid lihtsa vallatusena paista. Heatahtlik lugeja võib end veenda, et Sammalhabeme ja rästik Rudolfi suhe jäi enamasti vaid platooniliseks.
Frodo ja Juss. Tolkien toob samuti sisse armukadeduse ja vaese kannataja – Guglunki –, kelle lähenemiskatsed Frodole armukade Juss pidevalt isegi relvaga ähvardades tõrjub.
Vahva sõdur Švejk oli aga hoopis omaette frukt, lipakas oleks tema kohta ikka väga pehmelt öeldud! Tõsi, raamat on paks, aga kelle kõigiga ta seal küll ümber aeleda ei jõua: välipreester Otto Katz, ülemleitnant Lukaš, leitnant Dub, vabatahtlik Marek, kui nimetada ainult tema tähtsamaid seksipartnereid. Ja kui mõni lugeja nüüd vastu väidab, et Švejk teenis ju sõjaväes, kus ta reamehena pidi ohvitseride vägivalda ja seksuaalset ärakasutamist taluma, siis soovitab Kranaat uuesti üle lugeda need kohad, kus Švejk kummal ise järjekindlusega ikka ja jälle Lukaši juurde tagasi pöördub (“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, mina olen jälle siin!”).
Eraldi tuleks ära mainida need teosed, milles autorid on kujutanud poiste omavahelisi seksuaalsuhteid. Kui Mark Twain laseb Tom Sawyeril ja Huckleberry Finnil pidada maha huvitava dispuudi surnud kassi kasutamisest potentsi tõstva vahendina, siis ei saa nende homosuhtest küll kuidagi mööda vaadata. Meenutagem ka stseeni, kus Tom – passiivne homoseksualist – poistelt seksi nurub: “Kui te mulle (midagi) annaksite, laseksin teil enda asemel natuke aega aeda värvida.”
Eesti kirjanduses on sama teemat käsitlenud Oskar Luts oma “Kevades”. Miks pidi Kuslap Imelikule rehkendust näitama? Eks ikka sellepärast, et oma partnerit altkäemaksuga kinni hoida. Kuigi Luts laseb Imelikul oma seksuaalse identideedi otsingul vahepeal ka Teelet kabistada, pöördub Imelik raamatu lõpus siiski Kuslapi juurde tagasi. Ja eks räägi ka nimi mehe kohta nii mõndagi...
Paraku on ka teoseid, kus ühte patta on pandud homoseksualism ja pedofiilia. Miskipärast ei ole selliseid raamatuid ära keelatud, vaid neid peetakse lausa lastekirjanduse klassikaks. No kes oli Karlsson Väikevennale või hulkur Oskar hulkur Rasmusele? Ikka räpane vana pedofiil, kes nooremat ja rumalamat ära kasutas, meelitades teda alatute võtetega enda juurde, näiteks kuke pilti vaatama. Lootkem, et meie vahva valitsus, kes peamiselt ainult keelamisega tegelebki, niisugused perverssusi propageerivad teosed peagi müügilt ja raamatukogudest ära korjab.
Et lugu mitte pikaks venitada, paneme siinkohal punkti. Aga teie, kallid lugejad, vaadake kirjandust edaspidi lahtiste silmadega. Kel silmad on, see nähku: näiteks Jerome’i “Kolm meest paadis”. Või võtkem Ali-Baba ja nelikümmend röövlit. Või Don Quijote ja Sancho Panza. Või kuningas Lear ja narr. Või vürst Gabriel ja Ivo Schenkenberg. Või... Homosid on igas kirjandusteoses. Ja nad on kavalasti peidetud! Ettevaatust! Teate mis, lugege parem Richard Rohu “Mäger Üraskit”, seal on homotegelasi suhteliselt vähe!