30.08.2007, 00:00
Miinileiutaja, kes mängis Stirlitzit
Endine Eesti armee kapten Johannes Pedaja astus oma sõnul Saksa sõjaväkke vaid selleks, et jätkata oma tegevust Nõukogude luurajana.
VENE LUURAJA: Eesti armee kapten Johannes Pedaja müüs Nõukogude luurele hulga Eesti sõjaväe saladokumente. Laidoneri muuseumi aastaraamat 2006
Novembris 1959 sai Nõukogude Liidu peaprokurör
Roman Rudenko Eestist kummalise kirja. Keegi kodumaa reetmise eest ligi
kümme aastat vangilaagris istunud kodanik Johannes Pedaja väitis, et
ta oli tegelikult Nõukogude luuraja ning palus enda õigeks
mõistmist. Kiri tekitas Moskvas hämmingut. Miks Pedaja alles
nüüd, pärast vabanemist, sellest kõigest
rääkis? Kas ta ikka kõneleb tõtt? Või ehk on
mehe mõistus ähmastunud? Asja asuti põhjalikult uurima.
Müüs miini venelastele
Pedaja kirjutas, et 1930. aastate algul oli ta Eesti sõjaväes pioneerpataljoni raudteekompanii ülem. 1931. aastal konstrueeris kapten Pedaja “liikuva raudteemiini” raudteesildade, raudtee ja vastase soomusrongide õhkimiseks. Leiutis tunnistati kõlbulikuks ja võeti soomusrongide relvastusse.
Millegipärast tekkis Pedajal soov jagada oma leiutist ka Nõukogude armeega. Miks, see toimikust ei selgu. Pedaja enda selgitus, et “tundes Nõukogude Liidu vastu sümpaatiat, aga ka oma demokraatlike vaadete tõttu otsustasin enda konstrueeritud miini anda Nõukogude Liidule”, kõlab suisa totralt.
Igatahes suve lõpul 1933 sõitis Pedaja puhkuse ajal Riiga ning külastas Nõukogude saatkonda. Enne saatkonna hoonesse sisenemist veendus Pedaja, et teda ei jälitata.
“Saatkonnas kuulati mind ära ja miini joonised võeti tänuga vastu,” kirjutas Pedaja. Jooniste eest sai kapten 40–50 USA dollarit.
Selsamal kohtumisel tehti Pedajale ettepanek hakata Nõukogude Liidu kasuks tööle, millega viimane ka nõustus. Kapten pidi hakkama koguma andmeid Eesti sõjaväe isikkoosseisu ja relvastuse kohta. Pedaja täitis ankeedi, kirjutas oma eluloo ning andis allkirja, et oma koostööst Nõukogude luurega ta ei räägi kellelegi.
Riiga sõitis Pedaja kolm-neli korda, kohtudes seal oma värbajaga. Temale “andsin üle andmed väeosade paigutuse ja Eesti kodanliku armee juhtkonna kohta ning teised materjalid. Neil kohtumistel sain sellelt töötajalt raha summas 15–20 dollarit või latti.”
Et Riias käia oli tülikas ja ohtlik, hakkas Pedaja alates märtsist 1934 venelastega sidet pidama Tallinna saatkonna kaudu. Tema kontaktisikud olid Nõukogude Liidu sõjaväeatašee ja tema abi, kellega Pedaja kohtus kesklinnast eemal, näiteks Pääskülas. Pedaja tehtud kahju ei pruukinud olla väike. Nende aastate jooksul andis ta oma sõnutsi venelastele “salajaste dokumentide koopiad, salajased kaardid, Narva linna piirkonna salajaste sõjaliste kindlustuste plaani” ja palju muud. Olgu märgitud, et kapten Nikolai Trankmann müüs samuti Narva kindlustuste plaanid venelastele, ent kukkus sisse ja mõisteti sunnitööle.
Sissekukkumine Soomes
Pedaja töö Nõukogude luure heaks jätkus ka pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal. Juulis teatas Nõukogude sõjaväeatašee Eestis polkovnik Jevgeni Tsukanov Pedajale, et septembri alguses saadetakse ta Soome kaudu Saksamaale.
“Saanud sõjaväeatašeelt instruktaaži ja kulutusteks raha, pandi mind 5. või 6. septembril Tallinnas Soome sõitvale aurikule. Helsingis pidin aurikult põgenema ja esitlema end Soome võimudele kui Nõukogude võimu eest põgenenud endist Eesti ohvitseri. Maale minna Helsingis ei õnnestunud ja ma naasin ühes mind mitteametlikult saatnud seltsimehega Tallinna,” kirjeldas Pedaja ebaõ ;nnestunud luuremissiooni kirjas Rudenkole.
See oli siiski poolik tõde. Soome ajaloolane Juha Pohjonen väidab arhiiviandmetele tuginedes, et Pedaja saabus Soome liinilaeval Ruhno 4. septembril 1940. Soome Riigipolitsei kuulas mehe üle ja tegi kiiresti selgeks, kellega on tegu. “Pedaja oli Soome saabunud nõukogude ametiisikute poolt saadetud luurajana, ehkki ta seda ülekuulamisel ei tunnistanud.” Juba 6. septembril saadeti Pedaja Eestisse tagasi.
Oma sõnul järgmisel päeval kandis Pedaja ebaõnnestumisest ette Nõukogude sõjaväeatašeele. Polkovnik Tsukanov “ütles mulle, et Eestis on nüüd Nõukogude võim ja minu töö siin lõpeb, aga tööd teha on veel vaja ning lisas: “Hakkate teenima nüüd Nõukogude armees, aga esimesel võimalusel peate pääsema Saksamaale ja end seal tööks sisse seadma.” Minu küsimusele, kuidas mind seal üles leitakse, vastas polkovnik: “Selle pärast ärge muretsege, kui on vaja, siis leiame,”” meenutas Pedaja.
See oli viimane kord, kui Pedaja oma leivaisaga kohtus. Ja sellega lõppes ka tema karjäär Nõukogude luurajana. Mõni päev hiljem määrati kapten Pedaja 180. laskurdiviisi 21. laskurpolgu inseneriteenistuse ülemaks Tallinnas.
Sakslastega partisane püüdmas
Kohe sõja algul suvel 1941 saadeti Pihkvamaale rindele ka kapten Pedaja. 21. juulil sai Pedaja komandörilt käsu võtta endaga kaasa kuus meest ja õhkida Soltsõ linna lähedal asuv maanteesild. Kuklino küla juures aga avati nende pihta miinipildujatuli. “Äkki tundsin, justkui keegi oleks mind millegagi löönud, kukkusin ja kaotasin teadvuse. Kui ärkasin ja püüdsin püsti tõusta, siis tundsin tugevat peapööritust ja heli kõrvades, samuti tugevat nõrkust ja valu vasakus õlas,” kirjeldas Pedaja mitu aastat hiljem ülekuulamisel.
Pedaja hüüdis appi, kuid keegi ei vastanud. Ta oli lahinguväljale maha jäetud. Peagi märkas Pedaja teel nelja-viit sakslast, kes tulid tema suunas. “Russ!” näitas üks. “Ich Este!” hõikas Pedaja vastu, kartes, et teda võidakse venelase pähe maha lasta. Sakslased võtsid Pedaja püstoli ning saatsid vangi laatsaretti. Mõni päev hiljem viidi Pedaja Pihkva vangilaagrisse ja järgmisel päeval edasi Riiga. Sealt juba saadeti ta Ida-Preisimaale Tilsiti linna juures asuvasse sõjavangilaagrisse.
Kodumaale pääses kapten Pedaja tagasi novembri algul 1941, kui sakslased tema ühes teiste eestlastega vabastasid. Oma pere juures sai Pedaja olla vaid nädalapäevad, sest siis kutsuti ta juba Saksa sõjaväkke. Vastupuiklemine ei aidanud midagi, kapten Pedajast sai novembri keskel 42. politsei-pioneerpataljoni kompaniiülem. Pedajal siiski vedas: kuni novembrini 1942 jäi ta teenima Tartusse. Ent seejärel saadeti temagi Pihkvasse – sildu ehitama.
Aprillis 1943 aga saadeti Pedaja kompanii Pihkvamaal partisane püüdma. Kuna jalaväeüksusi partisanide ümberpiiramiseks ei jätkunud, tuli ka Pedaja sapööridel minna. “Haarangus osalesin ma kaks päeva. Palju oli partisanidel kaotusi, ma ei tea, aga nägin kuidas veoautol veeti 10 vangivõetud partisani. Rohkem minu kompanii haarangutes ei osalenud,” kirjeldas Pedaja. Sügisel 1943 toodi Pedaja kompanii tagasi Eestisse. Kapteni rinda ehtisid Idamedal ja Saksa teeneterist.
Kaitselahingute ajal augustis 1944 jäi pataljoniülem major Siller haigeks ning Pedaja määrati tema asemele. Septe mbris teatas pataljoni sakslasest sideohvitser kapten Brenner, et pataljon evakueeritakse Saksamaale. Nüüd järsku ei soovinud Pedaja enam Saksamaale minna, polkovnik Tsukanoviga kokkulepitu oli nagu mälust pühitud.
21. septembri hommikul kadus Pedaja metsa. Kolm päeva hiljem andis ta Tori lähedal end Punaarmeele vangi. Punaarmee üksuse komandör usaldas Pedajale ülesande meelitada sakslased metsast välja. See õnnestus – Pedaja toimetas sõjavangi 107 sakslast ja eestlast. Selle eest lubati tal koju minna.
Rahu ei olnud Pedajal kauaks. 10. veebruaril 1945 arreteeriti ta oma kodus Nõmmel. Juunikuus Tallinnas toimunud sõjatribunal saatis Pedaja kümneks aastaks vangilaagrisse. Kogu tema vara konfiskeeriti. Ometi vaikis kapten oma teenistusest Nõukogude luures. Eestisse naasis ta aprillis 1959 ning novembris kirjutas kirja NSVL peaprokurörile.
KGB: Stirlitz mis Stirlitz
Oma viimase kohtumise Nõukogude sõjaväeatašee polkovnik Tsukanoviga septembris 1940 kasutas Pedaja nüüd oskuslikult ära. Kui KGB 1960. aastal kontrollis, kas Pedaja räägitu vastab ikka tõele, ning kuulas mehe üle, väitis endine luuraja, et ta astus Saksa sõjaväkke ei kellegi muu kui Tsukanovi ülesandel. Tahtis ju just polkovnik Tsukanov Pedaja Saksamaale saata.
Kuigi lugu sellest, et Pedaja läks Saksa sõjaväkke ja rindele soovist jätkata oma karjääri Nõukogude luurajana ja pääseda Saksamaale, on kõike muud kui usutav, ei saanud KGB seda samas ka ümber lükata. Nimelt on Pedaja toimikus Tsukanovi omakäeline kiri aprillist 1960.
Toona juba kindralmajor ja Kaitseministeeriumi kantseleiülema asetäitja kinnitas, et “jutuajamine sellest, et Pedaja peab esimesel võimalusel pääsema Saksamaale ja seal tööle hakkama, leidis septembris 1940 tõepoolest aset”. Ühtlasi kinnitas kindral Tsukanov enam-vähem kõiki Pedaja väiteid oma tööst Nõukogude luure heaks.
Selle peale ei olnud KGB-l enam midagi öelda, sest lisaks Tsukanovi kirjale kinnitas Pedaja tegevust aastatel 1933–1940 Nõukogude luure heaks ka Kindralstaabi luure peavalitsus, iseloomustades teda selles töös “väga positiivselt”. Edasi läks kõik juba kiiresti. 31. mail 1960 tühistas Balti sõjaväeringkonna tribunal süüdimõistva otsuse ja Pedaja oli õige mees. Nüüd sai ta taotleda ka arreteerimisel konfiskeeritud vara hüvitamist. Jaanuaris 1961 maksiski Tallinna linn talle välja 2560 rubla ja 50 kopikat. Kapteni aukraadi ja sellega kaasneva Nõukogude armee pensioni taastamine jäi aga Pedajal nägemata – ta suri 1961. aasta suvel.
Miks ikkagi sai Eesti armee kaptenist Johannes Pedajast kodumaa reetur? Kindlasti polnud põhjus mehe veendumustes ja maailmavaates. Ajaloolane Pohjonen oletab, et Pedajat, kel oli neli last, vaevas rahanappus. Pohjoneni sõnul oli just rahapuudus põhjus, miks Pedaja asja 1959. aastal üles võttis. Lisaks oli ta tervis kehv ja peretki enam polnud – lähedased põgenesid 1944. aastal Läände.
Pohjoneni oletus on tõele väga lähedal. Nimelt hakkas Eesti sõjaväeluure 1936. aasta sügisel uurima, kui suured on Eesti ohvitseride võlad. Võlgnikest kogunes ligi paarikümne lehekülje paksune nimestik. Nende seas on ka kapten Pedaja, kelle toonane teenistuskoht oli Scouts Üksik Jalaväe Pataljon. Sel hetkel võlgnes Pedaja kokku 500 krooni. Võlgade põhjus oli nimestikus märgitud: “Suur perekond. Armastab ka pummeldada.” Samas nimekirjas on ka kapten Tran kmann, kelle tookordne võlg oli 720 krooni. Seega ikka ja jälle – raha.
Kirjutamisel on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale ja Laidoneri Muuseumi aastaraamatut “1941. aasta Eestis” (2007).
Müüs miini venelastele
Pedaja kirjutas, et 1930. aastate algul oli ta Eesti sõjaväes pioneerpataljoni raudteekompanii ülem. 1931. aastal konstrueeris kapten Pedaja “liikuva raudteemiini” raudteesildade, raudtee ja vastase soomusrongide õhkimiseks. Leiutis tunnistati kõlbulikuks ja võeti soomusrongide relvastusse.
Millegipärast tekkis Pedajal soov jagada oma leiutist ka Nõukogude armeega. Miks, see toimikust ei selgu. Pedaja enda selgitus, et “tundes Nõukogude Liidu vastu sümpaatiat, aga ka oma demokraatlike vaadete tõttu otsustasin enda konstrueeritud miini anda Nõukogude Liidule”, kõlab suisa totralt.
Igatahes suve lõpul 1933 sõitis Pedaja puhkuse ajal Riiga ning külastas Nõukogude saatkonda. Enne saatkonna hoonesse sisenemist veendus Pedaja, et teda ei jälitata.
“Saatkonnas kuulati mind ära ja miini joonised võeti tänuga vastu,” kirjutas Pedaja. Jooniste eest sai kapten 40–50 USA dollarit.
Selsamal kohtumisel tehti Pedajale ettepanek hakata Nõukogude Liidu kasuks tööle, millega viimane ka nõustus. Kapten pidi hakkama koguma andmeid Eesti sõjaväe isikkoosseisu ja relvastuse kohta. Pedaja täitis ankeedi, kirjutas oma eluloo ning andis allkirja, et oma koostööst Nõukogude luurega ta ei räägi kellelegi.
Riiga sõitis Pedaja kolm-neli korda, kohtudes seal oma värbajaga. Temale “andsin üle andmed väeosade paigutuse ja Eesti kodanliku armee juhtkonna kohta ning teised materjalid. Neil kohtumistel sain sellelt töötajalt raha summas 15–20 dollarit või latti.”
Et Riias käia oli tülikas ja ohtlik, hakkas Pedaja alates märtsist 1934 venelastega sidet pidama Tallinna saatkonna kaudu. Tema kontaktisikud olid Nõukogude Liidu sõjaväeatašee ja tema abi, kellega Pedaja kohtus kesklinnast eemal, näiteks Pääskülas. Pedaja tehtud kahju ei pruukinud olla väike. Nende aastate jooksul andis ta oma sõnutsi venelastele “salajaste dokumentide koopiad, salajased kaardid, Narva linna piirkonna salajaste sõjaliste kindlustuste plaani” ja palju muud. Olgu märgitud, et kapten Nikolai Trankmann müüs samuti Narva kindlustuste plaanid venelastele, ent kukkus sisse ja mõisteti sunnitööle.
Sissekukkumine Soomes
Pedaja töö Nõukogude luure heaks jätkus ka pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal. Juulis teatas Nõukogude sõjaväeatašee Eestis polkovnik Jevgeni Tsukanov Pedajale, et septembri alguses saadetakse ta Soome kaudu Saksamaale.
“Saanud sõjaväeatašeelt instruktaaži ja kulutusteks raha, pandi mind 5. või 6. septembril Tallinnas Soome sõitvale aurikule. Helsingis pidin aurikult põgenema ja esitlema end Soome võimudele kui Nõukogude võimu eest põgenenud endist Eesti ohvitseri. Maale minna Helsingis ei õnnestunud ja ma naasin ühes mind mitteametlikult saatnud seltsimehega Tallinna,” kirjeldas Pedaja ebaõ ;nnestunud luuremissiooni kirjas Rudenkole.
See oli siiski poolik tõde. Soome ajaloolane Juha Pohjonen väidab arhiiviandmetele tuginedes, et Pedaja saabus Soome liinilaeval Ruhno 4. septembril 1940. Soome Riigipolitsei kuulas mehe üle ja tegi kiiresti selgeks, kellega on tegu. “Pedaja oli Soome saabunud nõukogude ametiisikute poolt saadetud luurajana, ehkki ta seda ülekuulamisel ei tunnistanud.” Juba 6. septembril saadeti Pedaja Eestisse tagasi.
Oma sõnul järgmisel päeval kandis Pedaja ebaõnnestumisest ette Nõukogude sõjaväeatašeele. Polkovnik Tsukanov “ütles mulle, et Eestis on nüüd Nõukogude võim ja minu töö siin lõpeb, aga tööd teha on veel vaja ning lisas: “Hakkate teenima nüüd Nõukogude armees, aga esimesel võimalusel peate pääsema Saksamaale ja end seal tööks sisse seadma.” Minu küsimusele, kuidas mind seal üles leitakse, vastas polkovnik: “Selle pärast ärge muretsege, kui on vaja, siis leiame,”” meenutas Pedaja.
See oli viimane kord, kui Pedaja oma leivaisaga kohtus. Ja sellega lõppes ka tema karjäär Nõukogude luurajana. Mõni päev hiljem määrati kapten Pedaja 180. laskurdiviisi 21. laskurpolgu inseneriteenistuse ülemaks Tallinnas.
Sakslastega partisane püüdmas
Kohe sõja algul suvel 1941 saadeti Pihkvamaale rindele ka kapten Pedaja. 21. juulil sai Pedaja komandörilt käsu võtta endaga kaasa kuus meest ja õhkida Soltsõ linna lähedal asuv maanteesild. Kuklino küla juures aga avati nende pihta miinipildujatuli. “Äkki tundsin, justkui keegi oleks mind millegagi löönud, kukkusin ja kaotasin teadvuse. Kui ärkasin ja püüdsin püsti tõusta, siis tundsin tugevat peapööritust ja heli kõrvades, samuti tugevat nõrkust ja valu vasakus õlas,” kirjeldas Pedaja mitu aastat hiljem ülekuulamisel.
Pedaja hüüdis appi, kuid keegi ei vastanud. Ta oli lahinguväljale maha jäetud. Peagi märkas Pedaja teel nelja-viit sakslast, kes tulid tema suunas. “Russ!” näitas üks. “Ich Este!” hõikas Pedaja vastu, kartes, et teda võidakse venelase pähe maha lasta. Sakslased võtsid Pedaja püstoli ning saatsid vangi laatsaretti. Mõni päev hiljem viidi Pedaja Pihkva vangilaagrisse ja järgmisel päeval edasi Riiga. Sealt juba saadeti ta Ida-Preisimaale Tilsiti linna juures asuvasse sõjavangilaagrisse.
Kodumaale pääses kapten Pedaja tagasi novembri algul 1941, kui sakslased tema ühes teiste eestlastega vabastasid. Oma pere juures sai Pedaja olla vaid nädalapäevad, sest siis kutsuti ta juba Saksa sõjaväkke. Vastupuiklemine ei aidanud midagi, kapten Pedajast sai novembri keskel 42. politsei-pioneerpataljoni kompaniiülem. Pedajal siiski vedas: kuni novembrini 1942 jäi ta teenima Tartusse. Ent seejärel saadeti temagi Pihkvasse – sildu ehitama.
Aprillis 1943 aga saadeti Pedaja kompanii Pihkvamaal partisane püüdma. Kuna jalaväeüksusi partisanide ümberpiiramiseks ei jätkunud, tuli ka Pedaja sapööridel minna. “Haarangus osalesin ma kaks päeva. Palju oli partisanidel kaotusi, ma ei tea, aga nägin kuidas veoautol veeti 10 vangivõetud partisani. Rohkem minu kompanii haarangutes ei osalenud,” kirjeldas Pedaja. Sügisel 1943 toodi Pedaja kompanii tagasi Eestisse. Kapteni rinda ehtisid Idamedal ja Saksa teeneterist.
Kaitselahingute ajal augustis 1944 jäi pataljoniülem major Siller haigeks ning Pedaja määrati tema asemele. Septe mbris teatas pataljoni sakslasest sideohvitser kapten Brenner, et pataljon evakueeritakse Saksamaale. Nüüd järsku ei soovinud Pedaja enam Saksamaale minna, polkovnik Tsukanoviga kokkulepitu oli nagu mälust pühitud.
21. septembri hommikul kadus Pedaja metsa. Kolm päeva hiljem andis ta Tori lähedal end Punaarmeele vangi. Punaarmee üksuse komandör usaldas Pedajale ülesande meelitada sakslased metsast välja. See õnnestus – Pedaja toimetas sõjavangi 107 sakslast ja eestlast. Selle eest lubati tal koju minna.
Rahu ei olnud Pedajal kauaks. 10. veebruaril 1945 arreteeriti ta oma kodus Nõmmel. Juunikuus Tallinnas toimunud sõjatribunal saatis Pedaja kümneks aastaks vangilaagrisse. Kogu tema vara konfiskeeriti. Ometi vaikis kapten oma teenistusest Nõukogude luures. Eestisse naasis ta aprillis 1959 ning novembris kirjutas kirja NSVL peaprokurörile.
KGB: Stirlitz mis Stirlitz
Oma viimase kohtumise Nõukogude sõjaväeatašee polkovnik Tsukanoviga septembris 1940 kasutas Pedaja nüüd oskuslikult ära. Kui KGB 1960. aastal kontrollis, kas Pedaja räägitu vastab ikka tõele, ning kuulas mehe üle, väitis endine luuraja, et ta astus Saksa sõjaväkke ei kellegi muu kui Tsukanovi ülesandel. Tahtis ju just polkovnik Tsukanov Pedaja Saksamaale saata.
Kuigi lugu sellest, et Pedaja läks Saksa sõjaväkke ja rindele soovist jätkata oma karjääri Nõukogude luurajana ja pääseda Saksamaale, on kõike muud kui usutav, ei saanud KGB seda samas ka ümber lükata. Nimelt on Pedaja toimikus Tsukanovi omakäeline kiri aprillist 1960.
Toona juba kindralmajor ja Kaitseministeeriumi kantseleiülema asetäitja kinnitas, et “jutuajamine sellest, et Pedaja peab esimesel võimalusel pääsema Saksamaale ja seal tööle hakkama, leidis septembris 1940 tõepoolest aset”. Ühtlasi kinnitas kindral Tsukanov enam-vähem kõiki Pedaja väiteid oma tööst Nõukogude luure heaks.
Selle peale ei olnud KGB-l enam midagi öelda, sest lisaks Tsukanovi kirjale kinnitas Pedaja tegevust aastatel 1933–1940 Nõukogude luure heaks ka Kindralstaabi luure peavalitsus, iseloomustades teda selles töös “väga positiivselt”. Edasi läks kõik juba kiiresti. 31. mail 1960 tühistas Balti sõjaväeringkonna tribunal süüdimõistva otsuse ja Pedaja oli õige mees. Nüüd sai ta taotleda ka arreteerimisel konfiskeeritud vara hüvitamist. Jaanuaris 1961 maksiski Tallinna linn talle välja 2560 rubla ja 50 kopikat. Kapteni aukraadi ja sellega kaasneva Nõukogude armee pensioni taastamine jäi aga Pedajal nägemata – ta suri 1961. aasta suvel.
Miks ikkagi sai Eesti armee kaptenist Johannes Pedajast kodumaa reetur? Kindlasti polnud põhjus mehe veendumustes ja maailmavaates. Ajaloolane Pohjonen oletab, et Pedajat, kel oli neli last, vaevas rahanappus. Pohjoneni sõnul oli just rahapuudus põhjus, miks Pedaja asja 1959. aastal üles võttis. Lisaks oli ta tervis kehv ja peretki enam polnud – lähedased põgenesid 1944. aastal Läände.
Pohjoneni oletus on tõele väga lähedal. Nimelt hakkas Eesti sõjaväeluure 1936. aasta sügisel uurima, kui suured on Eesti ohvitseride võlad. Võlgnikest kogunes ligi paarikümne lehekülje paksune nimestik. Nende seas on ka kapten Pedaja, kelle toonane teenistuskoht oli Scouts Üksik Jalaväe Pataljon. Sel hetkel võlgnes Pedaja kokku 500 krooni. Võlgade põhjus oli nimestikus märgitud: “Suur perekond. Armastab ka pummeldada.” Samas nimekirjas on ka kapten Tran kmann, kelle tookordne võlg oli 720 krooni. Seega ikka ja jälle – raha.
Kirjutamisel on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale ja Laidoneri Muuseumi aastaraamatut “1941. aasta Eestis” (2007).
