“Mõne lehma all võib lausa magama jääda...”
“Nii, võta see nüüd kätte –
tead, mis see on?” Elviira (61) näitab harjavarrepikkuse varrega
s-kujulise raudotsaga riista.
“Ee, mul oli kodus
köögis küll kunagi selline väike...”
“See on kapsaraud! Ja hakka segama. Vaat niimoodi!” Taluperenaine
demonstreerib, kuidas notsusööki (koostisosadeks koorega kartulid,
kapsalehed, odrajahu ja porgandikoored) vaheldumisi tükeldada ja segada.
Rokk valmis, jätame selle koridori jahtuma ja läheme
lauta – varsti on käes õhtune lüpsiaeg ja lehmad tulevad
karjast koju.
Lauta tuleb peremees Ants (67), kes ajab parajasti
loomi sisse.
“Pane sa lehmad kinni,” saan kohe
ülesande.
Kõhklen hetke ja vaatan, mida nad teevad
– igaüks näib oma kohta teadvat. Kui lehmad on
oma latrisse jõudnud, pistavad oma suured pead aiaaugust läbi
ja hakkavad kaussidest odrajahu limpsama.
Katikene ja tiine
Tessi
Puudutan oma elus esimest korda lehma. Esialgu riivamisi.
Kinnitan ketid loomade kaelarihmade külge ja imestan, kui libedasti see
läheb. Elviiral on laudas kaheksa suurt lehma ja üks vasikas. Talu
asub Õisu lähedal Viljandimaal.
“Ega nad ei
tee midagi, sa võid neid julgelt katsuda,” julgustab Elviira
kõrvalt, kui kõik loomad on paigal ja meie vahime nende
söömist.
Patsutan Nukitsamehe moodi sarvedega looma
ninapealset – teistel sarvi polegi, sest nad on Eesti
maatõugu lehmad.
“Tema on Kadri. Katikene. Läheb
sügisel Hiiumaale ühele noorele perele piima andma,” ütleb
Elviira lehma kohta, keda mina parajasti patsutan.
Et kolm looma on
veel õues ka, läheb neid Elviira arvates juba liiga paljuks.
Üks, Tessi, on pealegi tiine.
“Tead, ega me ei tee seda tulu saamise pärast, see on lihtsalt
äraelamise viis,” räägib perenaine, kes viib lehmapiima
igal kolmapäeval ja laupäeval ümbruskonna küladesse koju.
Hind viis krooni liiter.
Lauda elektriline
kärbsepüüdmismasin teeb tzzzt! – kärbes lendas
võresse. Elviira läheb tuppa ja peremees Ants tuleb suilisega
tutvust tegema.
“Ma olen eluaeg kõrgepingeliinidel
tööl olnud. Suure osa Eesti liinidest olen mina pannud.”
Tzzzt! Kärbes jälle kinni!
Ants räägib
vähe, pikkade pausidega, ja lausete lõpus tõmbab hinge kinni
– põlismulkide värk. “Mina tahass, jah, rohkem
rauatöid teha.” Ühel korral on Ants isegi posti otsast alla
kukkunud, aga õnneks midagi ei juhtunud.
Kaks väikest
hiirekest nosivad otse minu kõrval kausist odraterasid.
Tzzzt!
“Meil oli enne kärbselint, aga see oli nii
tugev, et üks pääsuke jäi sinna tiibapidi kinni!”
räägib peremees. Lauda all on mitu pisikesi pääsusid
täis pääsupesa – see on “bioloogiline
kärbsetõrje”.
Lippan Elviira juurde,
kes lõpetab lehmadele porgandipealsetest ja õunatükkidest
roa valmistamist. Muide – ristikut Elviira loomad ei saa, sest ühel
lehmal oli liblikõieliste vastu allergia. “Nägu oli paistes,
tagumik oli paistes! Tõmbasime siis ristikheina maha, hernest ei
või üldse söögi sisse panna,” räägib
perenaine uskumatut lugu.
Viin sigadele nende söögi: kaks
vahvat porist notsut hüppavad aia peale ja püüavad mulle selgeks
teha: “Ki
iremini-kiiremini!”
Notsud rahul ja kärssapidi
söögikünas, jooksen ärevalt lauta – käes on
lüpsiaeg.
Lehmalüpsmise
põhialused
Elviira valmistab lüpsimasinat ette ja
seletab: “Lüpsmine käib meil masinaga, aga ma olen loomad
ära harjutanud ka käsitsilüpsiga, sest kui elekter ära on,
mis sa siis teed!?”
Lüpsimasina küljes on neli
silikoonotsikuga toru, mis tuleb vaakumiga nisade külge kinnitada
– sealt läheb piim otse piimanõusse.
Enne seda
tuleb nisad veega porist puhtaks pesta ja lapiga kuivatada, siis hakkab lehm
sõõrutama.
“See tähendab, et piim tuleb
nisasse ja need lähevad kivikõvaks. Neid peab natuke
masseerima.”
Elviira paneb mind lüpsipingile
lehm Kadri kõrvale istuma (tema on see, kes läheb varsti noore pere
juurde Hiiumaale) ja hakkan nisasid pesema, kuivatama ja masseerima.
“Sa patsuta teda vahepeal jala pealt, see neile meeldib!”
õpetab Elviira. “Noh, lähevad kõvaks?”
Tundub, et lähevadki. Vau!
“Nii, nüüd pane
siis torud nisade külge.” Natuke pusimist ja masin ongi paigal.
Edasi on lüpsmine käkitegu – lihtsalt tuleb
voolikusüsteemi paigal hoida ja vaadata, kuidas piim voolikus jookseb.
Elviira ütleb, et mõne lehma all võib lausa magama
jääda – piima niriseb lihtsalt nii kaua.
Elviira läheb teiste lehmade juurde neid nunnutama ja patsutama.
“Kuidas Tessukese tissud
on? Kärbsed teevad liiga,
jah?!” Kõik märgid näitavad, et Tessi hakkab varsti
sünnitama. “Homme ilmselt.”
Nii,
nüüd järellüps: pigistamis- või venitustehnika?
Mina pusin Kati all ja saan regulaarselt tema virtsase sabaga vastu
pead ja selga. Paistab, et piima enam nii palju ei voola, ja Elviira tuleb ja
võtab masina ära.
“Nii, nüüd
järellüps – lehm ei anna kõike piima korraga kätte
– ja seda tuleb käsitsi teha. Kõigepealt pane nisadele salvi
peale. Mul on see enda tehtud, saialillesalv searasvaga. See on kõige
parem! Kui salvi paned, on parem lüpsta ja nisad ei lähe kärna
ka.”
Määrin kollast salvi Kati nelja nisa peale.
Perenaine annab oranži ämbri, kuhu ülejäänud piim tuleb
nüüd sisse lüpsta.
“Paneme jaa tibule salvi
peale! Jaaah!” nunnutab Elviira Katikest ja patsutab oma lehma.
Käsitsi saab lüpsta kahes tehnikas: pigistamislüpsi ja
venituslüpsiga. Põhiliselt kasutatakse pigistamistehnikat,
venituslüpsi peab kasutama nende lehmade puhul, kelle nisad on
väikesed – ei saa korralikult pihku.
Pigistamist peab
alustama nisa ülemisest osast ja siis liigud näppude
survega järjest allapoole.
“Ei tule,” teatan
Elviirale pärast paari pigistust.
“Tuleb-tuleb,
proovi veel.”
Pusin veel natuke, lihvin tehnikat, patsutan
Kati kintsu – ja piima voolab!
Esialgu väikese survega,
siis suuremaga. Kaks nisa on pihkudes ja muljun neid kordamööda.
Sihtimisega on esialgu natuke probleeme muidugi – suur osa piimast lendab
mulle jala peale ja ämbrist mööda. Pärast selgub, et
teistel lehmadel on mõne nisa otsad katki, nii et sealt lendab piima
absoluutselt igas ilmakaares.
Ja siis tõstab nukitsamehe
nukkidega Katike oma saba püsti ja laseb oma pool ämbritäit
kollast kraami laudapõrandale
! Osa pritsib muidugi minu peale ka.
Elviira itsitab
kõrval ja vaatab, mismoodi ma reageerin. “Ega nad saavad ju aru,
et keegi teine inimene on,” lohutab perenaine lõbusalt.
Saan lõpuks Kati tühjaks lüpstud ja lähen lehm Ode
alla. Elviira on vahepeal masinaga tema ka ära lüpsnud, nii et mulle
jääb järellüps.
Istun pingile ja asun
süvenenult asja kallale. Ka Ode tõstab saba püsti ja otsustab
samuti keha kergendama hakata. Õnneks pole temal nii suur
pissihäda, nii et see kuldne dušš saab kiiremini läbi.
Siis laseb mulle mõnusa läraka käeseljale pääsuke,
kelle pesa on otse minu kohal.
Ode piim käes, on järg
Elviira kõige vanema lehma, Belinda käes. Enamik teisi laudas
olevaid lehmi on tema lapsed või lapselapsed.
“Belinda
läheb selle aasta lõpus...” Selgitus järgneb
pärast pausi: “Ta on juba nii vana, hingeldab. Jube kahju on
muidugi. Oma loomad on ikka kõige armsamad. Mina ei tea, äkki ma
ikka jätan ta... Kõige raskem on teha seda
otsust...”
Belinda tantsib natuke jalgadega
rumbat, nagu Elviira ütleb, ja annab mulle aeg-ajalt oma virtsase sabaga
nätaki-nätaki mitu laksu vastu nägu ja pead.
“Ta oli 2006. aasta seisuga Eesti suurima elueatoodanguga lehm
– möödunud aastaks oli ta andnud 49 000 kilo piima. Tema
keskmine rasvaprotsent on 5,47,” räägib Elviira ja vaatab oma
vanimat looma hella pilguga.
Kuidas otsustab kana
võõraga käituda
Elviira paneb
lüpsiasjad ära, Ants tuleb, võtab piima, et see jahutisse
viia, ja ongi päev õhtus. Peremees ja perenaine
õhutavad mind veel, et võtku ma parajasti muna hauduva kana alt
hommikuseks praadimiseks mune ka.
“Kas ta mulle nokaga ei
anna või?” vaatan kahtlustavalt musta kanaema.
“Eks sa proovi,” julgustab Ants, silmis kahtlaselt kaval pilk.
Võtan lõpuks kana alt kuus muna ja nokaga pihta ei saa.
Kell üheksa algab perenaisel uneaeg. Mina saan aseme elutoa
diivanil ja jään samuti juba üheteistkümne paiku magama
– värske õhk on ikka väsitav küll. Ja pealegi,
hommikune äratus on juba kell viis! Elviiral kell neli!
Ja jälle uus hommik
“Maaariiis!”
Kell näitab uduselt 5.03.
Ajan aegamisi kargud alla,
virtsased riided selga, räti pähe ja jälle lautaminek.
Seekord on mu ülesanne Belinda tervenisti käsitsi ära
lüpsta. Teen nisad veega puhtaks, lapiga kuivaks ja panen salvi peale.
Umbes 15 minutit ja lehm ongi tühjaks lüpstud!
Hommikusöögiks on ülimaitsvad praemunad. Just mõnus
pala enne paaritunnist sügavat uinakut...
Sama
päeva hilisõhtul toob Tessi ilmale terve vasikakese.