06.09.2007, 00:00
Vanaaegselt Adamsonist
Heini Paas
“Amandus Adamson”
Eesti Kunstimuuseum.
Tallinn, 2006. 112 lk.
Ilusatel suvesoojadel nädalavahetustel ummistavad Pirita teel asuva “Russalka” kuju ümbruse elevil vene noored, kes just andnud abielutõotuse ja nüüd monumendi juures pilte teha klõpsivad. Hiljaaegu ilmus selle populaarse kuju autorist, ühest esimesest eesti soost kunstnikust Amandus Adamsonist soliidne ja väärikas album-kataloog.
Heini Paasi, kauaaegse Eesti Kunstimuuseumi skulptuuriosakonna juhataja teos Adamsonist annab ülevaate kunstniku eluteest ja on varustatud suure hulga reproduktsioonidega, nende seas ka põhiliselt skulptorina tuntud Adamsoni õlimaalid ja joonistused. Raamatu lõpus leidub ka ingliskeelne sisukokkuvõte ning biograafia.
Tekstiosa on nagu üldiselt selliste kataloogide puhul lühike, kõige olulisemat väljatoov. Samas oleks siiski oodanud sügavamat analüüsi, praegune tekst on liialt jutustuselaadne, kohati ilukõneline. Õpikulik lihtsus vähendab teose tõsiseltvõetavust. Lauset “Seoses tööstuse arenguga suurenes töölisklass” (lk 17) ei tahaks kohata lugupeetud kunstiajaloolase, tunnustatud skulptuuriuurija kirjutises.
Paas on teksti kirjutamisel tuginenud Voldemar Vaga ja Tiina Nurga poolt kirjutatule, samuti Adamsoni abikaasa Eugenie käsikirjale. Huvitavalt mõjuvad Paasi toodud võrdlused prantsuse skulptuuriga (lk 11, 12). Lk 20 tõdeb autor, et “Russalka” jäi skulptori parimaks monumendiks – sellega on raske mitte nõustuda. Siinkirjutaja meelest on tegemist üldse ilusaima Eestisse püstitatud monumendiga. Hiljuti kõva kära tekitanud Vabadussamba konkursi võidutöö mõjub selle kõrval nii haledalt, et võiks tõepoolest püstitamata jääda.
Jah, ladusalt kirjutatud, aga see miski, mille pärast kirjutatu uuesti üle lugeda või Adamsoni isiku ning loomingu vastu sügavamat huvi tundma hakata, jääb puudu. Meeldinud oleks näiteks võrdlused Adamsoni kuulsamate tööde vahel, miks mitte kuulus “Russalka” ja Koidula monument Pärnus või Kreutzwald Viljandis. Ei tea küll kahjuks täpselt, millal Paasi tekst on valminud, kuid praegust aega vaadates oleks Adamsoni Vabadussõja monumentidel pikemalt peatumine olnud ka väga asjakohane. Tõik, et nende kunstiline väärtus oli paljude kriitikute arvates kaheldav, ei sega analüüsi.
Seda enam tahaks esile tõsta kvaliteetseid reproduktsioone, mis annavad teosele album-kataloogi väärilise soliidsuse. Stiilne on paarislehekülgedel ühe teose esitlemine valgel, teise mustal taustal. Kingitusena on pigem kallite kilda kuuluv teos kindlasti suurepärane, kuid huvitava elukäiguga kunstnikust oleks oodanud sügavutiminevamat käsitlust. Lisaväärtust oleksid andnud paar sõna toona valitsenud üldistest oludest, täpsem kirjeldus Adamsoni positsioonist tärkaval eesti kunstimaastikul ning tema tähtsusest tänase päeva jaoks.
Aga – kataloogi kaante vahele kõik ei mahu.
Meenub üks seik lapsepõlvest. Kodus raamaturiiulis oli Hans Laari Adamsoni elu käsitlev jutustus “Pirnipuu, pronks ja marmor”. See oli minu ja mu õe lemmik, ilusad pildid sees. Mulle meeldis “Laeva viimne ohe” ja õele “Kunstniku uinuv tütreke”. Ma ei saanud küll eriti hästi aru, mis see Laeva ohkab, aga ilus oli ikka. On siiani.
“Amandus Adamson”
Eesti Kunstimuuseum.
Tallinn, 2006. 112 lk.
Ilusatel suvesoojadel nädalavahetustel ummistavad Pirita teel asuva “Russalka” kuju ümbruse elevil vene noored, kes just andnud abielutõotuse ja nüüd monumendi juures pilte teha klõpsivad. Hiljaaegu ilmus selle populaarse kuju autorist, ühest esimesest eesti soost kunstnikust Amandus Adamsonist soliidne ja väärikas album-kataloog.
Heini Paasi, kauaaegse Eesti Kunstimuuseumi skulptuuriosakonna juhataja teos Adamsonist annab ülevaate kunstniku eluteest ja on varustatud suure hulga reproduktsioonidega, nende seas ka põhiliselt skulptorina tuntud Adamsoni õlimaalid ja joonistused. Raamatu lõpus leidub ka ingliskeelne sisukokkuvõte ning biograafia.
Tekstiosa on nagu üldiselt selliste kataloogide puhul lühike, kõige olulisemat väljatoov. Samas oleks siiski oodanud sügavamat analüüsi, praegune tekst on liialt jutustuselaadne, kohati ilukõneline. Õpikulik lihtsus vähendab teose tõsiseltvõetavust. Lauset “Seoses tööstuse arenguga suurenes töölisklass” (lk 17) ei tahaks kohata lugupeetud kunstiajaloolase, tunnustatud skulptuuriuurija kirjutises.
Paas on teksti kirjutamisel tuginenud Voldemar Vaga ja Tiina Nurga poolt kirjutatule, samuti Adamsoni abikaasa Eugenie käsikirjale. Huvitavalt mõjuvad Paasi toodud võrdlused prantsuse skulptuuriga (lk 11, 12). Lk 20 tõdeb autor, et “Russalka” jäi skulptori parimaks monumendiks – sellega on raske mitte nõustuda. Siinkirjutaja meelest on tegemist üldse ilusaima Eestisse püstitatud monumendiga. Hiljuti kõva kära tekitanud Vabadussamba konkursi võidutöö mõjub selle kõrval nii haledalt, et võiks tõepoolest püstitamata jääda.
Jah, ladusalt kirjutatud, aga see miski, mille pärast kirjutatu uuesti üle lugeda või Adamsoni isiku ning loomingu vastu sügavamat huvi tundma hakata, jääb puudu. Meeldinud oleks näiteks võrdlused Adamsoni kuulsamate tööde vahel, miks mitte kuulus “Russalka” ja Koidula monument Pärnus või Kreutzwald Viljandis. Ei tea küll kahjuks täpselt, millal Paasi tekst on valminud, kuid praegust aega vaadates oleks Adamsoni Vabadussõja monumentidel pikemalt peatumine olnud ka väga asjakohane. Tõik, et nende kunstiline väärtus oli paljude kriitikute arvates kaheldav, ei sega analüüsi.
Seda enam tahaks esile tõsta kvaliteetseid reproduktsioone, mis annavad teosele album-kataloogi väärilise soliidsuse. Stiilne on paarislehekülgedel ühe teose esitlemine valgel, teise mustal taustal. Kingitusena on pigem kallite kilda kuuluv teos kindlasti suurepärane, kuid huvitava elukäiguga kunstnikust oleks oodanud sügavutiminevamat käsitlust. Lisaväärtust oleksid andnud paar sõna toona valitsenud üldistest oludest, täpsem kirjeldus Adamsoni positsioonist tärkaval eesti kunstimaastikul ning tema tähtsusest tänase päeva jaoks.
Aga – kataloogi kaante vahele kõik ei mahu.
Meenub üks seik lapsepõlvest. Kodus raamaturiiulis oli Hans Laari Adamsoni elu käsitlev jutustus “Pirnipuu, pronks ja marmor”. See oli minu ja mu õe lemmik, ilusad pildid sees. Mulle meeldis “Laeva viimne ohe” ja õele “Kunstniku uinuv tütreke”. Ma ei saanud küll eriti hästi aru, mis see Laeva ohkab, aga ilus oli ikka. On siiani.