04.09.2007, 00:00
CIA räpased saladused
Mari Laanistele meeldib “Bourne’i ultimaatum”.
;Juba teise filmiga sai selgeks, et mälukaotuse all kannatava endise CIA palgamõrvari Jason Bourne’i kinoseiklused kujutavad endast 21. sajandi alguse tugevaimat salaagendi-frantsiisi. Sarja kolmas osa, “Bourne’i ultimaatum” (The Bourne Ultimatum, 2007) kinnitab asjade säärast seisu uuesti selle kiuste, et üks põhikonkurentidest ehk Bondi-frantsiis on vahepeal suutnud “Casino Royale’i” näol panuseid kõvasti tõsta.
Selle aja peale peaks muidugi kõigil selge olema, et
Bourne (Matt Damon) on mees, kellega ei tasu tüli norida. Selle
tõiga ületab kõigi kolme Bourne’i-filmi stsenaariumi
autor Tony Gilroy üsna teravmeelse liigutusega: kolmas pole
õigupoolest muud kui teise sündmustiku laiendus, mis annab
üldiseks heameeleks peategelasele ka voli ilma pikema sissejuhatuseta kohe
asja juurde asuda. Varasematest filmidest teadaolevalt vettpidavate
valedokumentide, piisava hulga raha ja hiilgava erialase koolitusega varustatud
Jason Bourne jätkab oma globaalsete mõõtmetega lahingut
mõningate isikutega CIA tippjuhtkonnast, kes on ülimalt huvitatud
tema kui kompromiteeriva asitõendi kiirest ja käratust
likvideerimisest. Sestap läkitab CIA tema vastu järjekordsed
superagendid – ilmselt ei tee nad seda mitte niivõrd suutmatusest
oma vigadest õppida, vaid pigem seepärast, et efektsed duellid
konkreetsete vastastega on ekraaniaja täitmise seisukohast silmatorkavalt
mugavad. Bourne omakorda pole loobunud plaanist uurida välja, mis CIA-l
õieti tema vastu on, ning arendab eluohtlike olukordade vahepeal
jõudumööda ning erinevate kontaktide abiga vastuluuret.
Kõiges selles kokku on rangelt võttes märulit rohkem kui
mõtet, ent kogu seda tapmist ja tagaajamist esitatakse nii hoogsalt ja
virtuoosselt, et sisu nappusega on väga kerge leppida.
Realism on suhteline mõiste, eriti veel Hollywoodi eriagendipõnevike puhul, ent Bourne’i filmide eripära rajaneb selgelt teatud tõepära-taotlusel, vähemalt välise mulje osas. Filmi taustruum on ühtlaselt kaine ja argine, ükskõik, millises maailma otsas parasjagu paiknetakse.
Hollywoodi traditsioone trotsides ei satu peategelane kusagil ühte kaadrisse koos tuntud turismimagnetitega, vaid hoopis kulgetakse mööda umbmääraseid kõrvaltänavaid ja nurgataguseid. Ükski osatäitjatest, eesotsas nimitegelast kehastava märkamatuseni tavalise Matt Damoni endaga, pole oma rolli jaoks ebaveenvalt ilus. Sari on jäänud kindlaks printsiibile: mitte palgata võimalikult fotogeenilised või kuulsad, vaid võimalikult tugevad näitlejad. (Erand selles filmis on ehk eurostaar Daniel Brühlile kirjutatud üsna otstarbetu pisiroll, mis näitlejavõimete demonstreerimiseks eriti ruumi ei jäta.) Samuti ei otsita ettekäändeid kostüüme vahetada, rääkimata sellistest kergemeelsustest nagu ülesastumised ujumispükstes vms. Oma vajakajäämised välise efekti osas teeb Bourne tasa nüri tõhususe ja imetlusväärse pragmatismiga. Relvaks kõlbab tema käes ükskõik mis, ulmeliste spioonitehnikasaavutuste asemel liikleb ta pigem vaikselt ühistranspordiga, olles vajadusel muidugi võimeline ka sekunditega suvalise auto või motorolleri ärandama. Maailmavallutusplaane hellitavate psühhootiliste kurjamite asemel seisavad tema vastas märksa elulisema moega vaenlased: end kõigist seadustest kõrgemal seisvaks pidavad CIA ametnikud, kes on veendunud, et nende tegevus kaitseb USA riiklikke huve ning on takistuste kõrvaldamiseks valmis kustahes maailmas nii inimesi röövima kui avalikus kohas atentaate sooritama. Bourne ei sõdi nendega seejuures mitte mingite abstraktsete aadete või inimkonna huvides, vaid täielikult isikliku kättemaksu nimel. Ülejäänud maailm, kelle koondkujuks filmis on lääneeuroopalikku naiivsust kehastav briti ajalehe Guardian reporter Simon Ross (Paddy Considine), on üle pea käiva mängu mõjutamiseks kaugelt liiga võhiklik ja inertne. Inglasest lavastaja Paul Greengrassi skeptilist suhtumist toonitab see, et filmi ehk nädalajagu kestva sündmustiku jooksul ei jõua Briti valitsus isegi sinna maani, et välja peilida, kes oli filmi algul keset päist päeva rahvast tulvil Waterloo raudteejaamas toimunud silmatorkavalt professionaalse atentaadi taga, rääkimata sel teemal ametliku protesti avaldamisest.
Niisiis on jätkuvalt tegu oluliselt värskema jumega ja intelligentsema varjundiga kraamiga kui mistahes peatükid Ethan Hunti või James Bondi ebatõenäolistest maailmapäästmissaagadest. Teatraalseid liialdusi ja möödaminnes sooritatavaid üliinimlikkusenumbreid jätkub loos sellegipoolest omajagu. CIA harukontorite võrgustiku ja jälitusaparaadi kord uskumatu, kord uskumatult puudulik tehniline suutlikkus, nagu ka nende New Yorgi kontori nähtavasti olematud turvameetmed on teema omaette. Zombilik mõistusevastane füüsiline vastupidavus, üleloomulik taastumisvõime ja sõnaaher järjekindlus, mida Bourne’i lugude koolitatud tapjaagendid ilmutavad, provotseerivad tulevikus ilmselt mõnegi paroodia. Bourne’i otsesteks vastasteks on seekord umbmäärasest rahvusest Paz (Edgar Ramirez) ja marokolane Desh (võitluskunstiäss Joey Ansah), ning jääb mulje, et vähema kui otsese ajude hävitamisega neid, nagu ka Bourne’i ennast, peatada ei õnnestu. Üldsuse mõningaks kergenduseks selgub filmist, et muud CIA ametnikud ei ole ei plahvatuskindlad ega ka suuremad asjad täpsuslaskurid.
Naisagendid on kontorivälistes tööküsimustes üldse täiesti lootusetult saamatud, ent samas eristab neid meeskolleegidest südametunnistuse olemasolu, jne. Koomiliste liialduste ja loogikapuudujääkide tasandamiseks aga hoitakse filmi algusest lõpuni sellist tempot, et vaatajal ei jää jooksvalt kuigi palju aega lasta end taolistest seikadest häirida. Pigem kaebab publik kaameratehnika üle: mõnes pinevamas kohas on kaadrid nii hakitud, et on tõesti raske aru saada, mis täpselt toimub.
“Bourne’i ultimaatumiga” said Robert Ludlumi kirjutatud Bourne’i-põnevikud otsa, aga sellest ei järeldu suurt midagi: filmidel pole Külma sõja vaimust kantud raamatutega niikuinii kuigivõrd rohkem ühist kui kattuvad pealkirjad (viimane film ei vaevu isegi täpsustama, milles seisneb pealkirjas mainitud ultimaatum). Frantsiisi tulemusel on Matt Damonist saanud maailma kõige tulusam näitleja. Samuti on sarjast kujunenud andeka lavastaja Greengrassi, kelle madalamaprofiilsed tippfilmid “Verine pühapäev” (2002) ja “United 93” (2006) on masside maitsele liiga tõsised, aken laia maailma kinopublikuni ning garantii Hollywoodi rahastajate silmis. Ei oleks põrmugi üllatav, kui filme juurde tehtaks: tuleb vaid loota, et seejuures suudetakse ka senist taset hoida.
Realism on suhteline mõiste, eriti veel Hollywoodi eriagendipõnevike puhul, ent Bourne’i filmide eripära rajaneb selgelt teatud tõepära-taotlusel, vähemalt välise mulje osas. Filmi taustruum on ühtlaselt kaine ja argine, ükskõik, millises maailma otsas parasjagu paiknetakse.
Hollywoodi traditsioone trotsides ei satu peategelane kusagil ühte kaadrisse koos tuntud turismimagnetitega, vaid hoopis kulgetakse mööda umbmääraseid kõrvaltänavaid ja nurgataguseid. Ükski osatäitjatest, eesotsas nimitegelast kehastava märkamatuseni tavalise Matt Damoni endaga, pole oma rolli jaoks ebaveenvalt ilus. Sari on jäänud kindlaks printsiibile: mitte palgata võimalikult fotogeenilised või kuulsad, vaid võimalikult tugevad näitlejad. (Erand selles filmis on ehk eurostaar Daniel Brühlile kirjutatud üsna otstarbetu pisiroll, mis näitlejavõimete demonstreerimiseks eriti ruumi ei jäta.) Samuti ei otsita ettekäändeid kostüüme vahetada, rääkimata sellistest kergemeelsustest nagu ülesastumised ujumispükstes vms. Oma vajakajäämised välise efekti osas teeb Bourne tasa nüri tõhususe ja imetlusväärse pragmatismiga. Relvaks kõlbab tema käes ükskõik mis, ulmeliste spioonitehnikasaavutuste asemel liikleb ta pigem vaikselt ühistranspordiga, olles vajadusel muidugi võimeline ka sekunditega suvalise auto või motorolleri ärandama. Maailmavallutusplaane hellitavate psühhootiliste kurjamite asemel seisavad tema vastas märksa elulisema moega vaenlased: end kõigist seadustest kõrgemal seisvaks pidavad CIA ametnikud, kes on veendunud, et nende tegevus kaitseb USA riiklikke huve ning on takistuste kõrvaldamiseks valmis kustahes maailmas nii inimesi röövima kui avalikus kohas atentaate sooritama. Bourne ei sõdi nendega seejuures mitte mingite abstraktsete aadete või inimkonna huvides, vaid täielikult isikliku kättemaksu nimel. Ülejäänud maailm, kelle koondkujuks filmis on lääneeuroopalikku naiivsust kehastav briti ajalehe Guardian reporter Simon Ross (Paddy Considine), on üle pea käiva mängu mõjutamiseks kaugelt liiga võhiklik ja inertne. Inglasest lavastaja Paul Greengrassi skeptilist suhtumist toonitab see, et filmi ehk nädalajagu kestva sündmustiku jooksul ei jõua Briti valitsus isegi sinna maani, et välja peilida, kes oli filmi algul keset päist päeva rahvast tulvil Waterloo raudteejaamas toimunud silmatorkavalt professionaalse atentaadi taga, rääkimata sel teemal ametliku protesti avaldamisest.
Niisiis on jätkuvalt tegu oluliselt värskema jumega ja intelligentsema varjundiga kraamiga kui mistahes peatükid Ethan Hunti või James Bondi ebatõenäolistest maailmapäästmissaagadest. Teatraalseid liialdusi ja möödaminnes sooritatavaid üliinimlikkusenumbreid jätkub loos sellegipoolest omajagu. CIA harukontorite võrgustiku ja jälitusaparaadi kord uskumatu, kord uskumatult puudulik tehniline suutlikkus, nagu ka nende New Yorgi kontori nähtavasti olematud turvameetmed on teema omaette. Zombilik mõistusevastane füüsiline vastupidavus, üleloomulik taastumisvõime ja sõnaaher järjekindlus, mida Bourne’i lugude koolitatud tapjaagendid ilmutavad, provotseerivad tulevikus ilmselt mõnegi paroodia. Bourne’i otsesteks vastasteks on seekord umbmäärasest rahvusest Paz (Edgar Ramirez) ja marokolane Desh (võitluskunstiäss Joey Ansah), ning jääb mulje, et vähema kui otsese ajude hävitamisega neid, nagu ka Bourne’i ennast, peatada ei õnnestu. Üldsuse mõningaks kergenduseks selgub filmist, et muud CIA ametnikud ei ole ei plahvatuskindlad ega ka suuremad asjad täpsuslaskurid.
Naisagendid on kontorivälistes tööküsimustes üldse täiesti lootusetult saamatud, ent samas eristab neid meeskolleegidest südametunnistuse olemasolu, jne. Koomiliste liialduste ja loogikapuudujääkide tasandamiseks aga hoitakse filmi algusest lõpuni sellist tempot, et vaatajal ei jää jooksvalt kuigi palju aega lasta end taolistest seikadest häirida. Pigem kaebab publik kaameratehnika üle: mõnes pinevamas kohas on kaadrid nii hakitud, et on tõesti raske aru saada, mis täpselt toimub.
“Bourne’i ultimaatumiga” said Robert Ludlumi kirjutatud Bourne’i-põnevikud otsa, aga sellest ei järeldu suurt midagi: filmidel pole Külma sõja vaimust kantud raamatutega niikuinii kuigivõrd rohkem ühist kui kattuvad pealkirjad (viimane film ei vaevu isegi täpsustama, milles seisneb pealkirjas mainitud ultimaatum). Frantsiisi tulemusel on Matt Damonist saanud maailma kõige tulusam näitleja. Samuti on sarjast kujunenud andeka lavastaja Greengrassi, kelle madalamaprofiilsed tippfilmid “Verine pühapäev” (2002) ja “United 93” (2006) on masside maitsele liiga tõsised, aken laia maailma kinopublikuni ning garantii Hollywoodi rahastajate silmis. Ei oleks põrmugi üllatav, kui filme juurde tehtaks: tuleb vaid loota, et seejuures suudetakse ka senist taset hoida.