Sügis. Vihm peksab. Tuima järjekindlusega. Mati (Rain Tolk) seisab Lasnamäe paneelmaja rõdul, sõrmenukid valged, üksi ja pidetu nagu paduvihma poolt asfaldiprakku uhutud ilusa lille seeme, mille õidepuhkemise šansid on kadunud. Naine läheb ära.


Laura (Maarja Jakobson), elult kõrvetada saanud ema, keda joodikust mees hirmutab vanemlike õiguste äravõtmisega. Naine ei usalda enam kedagi. Laps kaob ära.


Šveitser Theol (Taavi Eelmaa) on unistus, aga unistuse täitumiseks on vaja raha. Ta meeldib naistele, ja ta vist ei suudagi öösel üksi magada. Aga ta tahab siit ära.


Neid on veel – üksik vana mees, juuksur Kaski (Sulevi Peltola), ennasttäis ja tülpinud arhitekt Maurer (Juhan Ulfsak), Maureri naine, frustreeritud ja endassetõmbunud (Tiina Tauraite), Jaana, Mati naine (Mirtel Pohla) jt. Elu pillub neid kuut tegelast ses kõledas mikrorajoonis kokku ja lahku ja mõnikord lähedalt, riivamisi mööda.


“Ega kõiges selles,
mis Unt on kirjutanud, polegi õieti midagi originaalset... tegelikult on tal kõik kuskilt maha pandud. Ta on lihtsalt nii osav jäljendaja... sädelev võltsija, faux-semblant meister, kes jätab meile mulje millegi niisuguse olemasolust, mida tegelikult ei ole ja ei ole üldse kunagi olnudki...” kirjutas Hasso Krull 1993. aastal.


Vahetagem siinkohal sõna “kirjutama” sõnaga “lavastama” ja “Unt” “Õunpuuga”, ja see kõik kehtib praegugi. Postmodernisti käsiraamat. Õunpuu paneb maha Bergmanilt, Tarkovskilt ja Kaurismäkilt, USA indie-klassikult John Cassaveteselt. Aga nii hästi paneb, et kes saaks seda talle ette heita.


Muidugi on juba allikmaterjal tinginud selle, et tegelased on selged tüübid, nad ei arene, nad on “antud”, ja sündmused ei sünni, vaid juhtuvad, kogu ilu ja inetus ilmnevad siis, kui lavastaja ütleb “võte”. Aga nendel “tüüpidel” on liha luudel, ja näitlejad on siin küll tabanud haruldaselt ära, et roll on vaid toetuspunkt, aga mitte mask. (Ja seda kõike toetab Mart Tanieli perfektne kaameratöö.) Kõik paistab läbi, ja see on valus.


Mitte ükski näitleja ei karda olla “kole”. Veider, et see paneb imestama, aga viimase aastakümne eesti filmi plakatlik ilukultus võiks tõesti juba ajaloo hämarusse vajuda.


“Sügisballis” on hoopis hommikusassis pea, nutetud silmade, ahastus­grimassi, rahuldusohke, lõunapausil kiiruga tõmmatud sigareti, vildist toasussi ilu. Inimlikku ilu.


Ja muidugi on Õunpuu liikunud väga palju baastekstist edasi, seda kohati tundmatuseni muutes, aga Viivi Luik (kelle luule samuti filmis) kirjutas kunagi Keeles ja Kirjanduses, et enne, kui Unt ei olnud kirjutanud “Sügisballi”, ei olnud Mustamäed ja Õismäed olemas. Jah, nad olid olemas, aga inimesed, kes seal elasid, olid nähtamatud. Neid ei saanud ette kujutada.


Enne, kui Õunpuu ei olnud lavastanud oma “Sügisballi”, ei olnud Lasnamäed, vähemalt sellisena, olemas. Keegi polnud näinud šveitser Theod enne, kui Unt ta kirjutas. Keegi poleks osanud ette kujutadagi, kui hirmuäratavalt võimsalt võib Taavi Eelmaa Theod mängida. Õunpuu näitas.


Boonuseks on see, et kohati saab südamest naerda. Süsimust komöödia ikkagi. Finaal tõstab loot uselipu masti. Aitab, korjame põranda pudelitest puhtaks, pühime närbunud nelgid prügikasti, ja lähme eluga edasi. Grammike väärikust on veel alles. Selle peale annab ehitada.


“Sügisball” kinodes alates 13. septembrist. Järgmised festivalid: Hamburg, Varssavi,
Thessaloniki, Stockholm.
Pühapäeva, 10. septembri hommik. Uudised. Veiko Õunpuu “Sügisball”, Mati Undi samanimelise romaani põhjal tehtud film Lasnamäe kivikodadesse peitunud üksikutest inimestest, sulatas Veneetsias žürii südamed ja teenis “Horisontide” nimelise programmi peapreemia – rahalises mõttes 20 000 eurot!

Pühapäeva õhtu.
Mis kole kärbes on “Reporteri” meeskonda hammustanud? Et eestlane kohe ei suuda teise eestlase edu üle rõõmustada? Iriseda selle üle, et pressikonverentsi saal on tühi, ja et auhind polegi nagu midagi?

Esmaspäeva hommik. Müsteerium laheneb – nagu ikka, keegi tegi pulli, keegi võttis isiklikult. Kättemaksuks tehtigi debiilne “reportaaž”. Jälk saatejupp on reporter.ee leheküljelt juba ära koristatud. 

Esmaspäeva õhtu:
Uus reportaaž Veneetsiast. Toon totaalselt teine, Kanal 2 poeb nahast välja, et heastada seda, mida eelmisel päeval öeldi – et pressikonverentsi saal on küll tühi, aga nii on ju ikka väikeste maade tundmatute filmidega, ja ega keegi ju ei tea veel ka, et
“Sügisball” võidab.