11.10.2007, 00:00
Bertrand Meyer-Stabley "'Greta Garbo. Hollywoodi kuninganna"'
Bertrand Meyer-Stabley
“Greta Garbo. Hollywoodi kuninganna”
Tõlkinud Sandra Heidov.
Kunst, 2007. 240 lk.
Biograafiad on keeruline žanr, surnud inimeste omad seda enam. Greta Garbost jutustava raamatu autor Bertrand Meyer-Stabley on mingil põhjusel otsustanud jäädvustada kuulsa rootsi näitlejanna era- ja töise elu eredamad hetked. Autor on teinud korralikku ettevalmistustööd, aga tulemus on säärane “käib kah” raamat. Kirjeldatakse Garbo üsna troostitut lapsepõlve, tähtsaimaid töövõite ning hajusat eraelu veel raskemini hõlmatavate armuafääridega. Kohati meenutab raamat püüdlikult koostatud referaati ning koolitööna saaks ta hinde 5+. Suveräänse teose jaoks napib siin aga sügavust ja järjekindlust. Segane on kirjutaja autoripositsioon – raamat on täis vasturääkivusi ja tihtipeale jääb saladuseks, kas härra Meyer-Stabley ise ka aru saab, millised on tema tundmused Greta Garbo vastu. Ühest küljest pole tunda autori täit mõistmist kirjeldatava objekti ambivalentse loomuse suhtes, teisalt ei julge autor näitlejannat ei hukka mõista ega ka jäägitult armastada.
Filmirollid loetakse küll üles, kuid kunstist palju enam on tähelepanu pälvinud Greta Garbo arvukad mõlemast soost armukesed. No mida öelda – preili Garbo aega ei raisanud! Aga kahjuks ei olnud tal mahti soetada üht teravkeelset lapsukest, kes oleks aastaid hiljem kirjutanud raamatu, mida lugedes kogu maailm oleks teada saanud, milline mõrd oli tema ema. Nii et kui tahate tõelist kuldajastu Hollywoodi zeitgeist’i, võtke kätte hoopis Maria Riva telliskivipaksune raamat tema emast ja Greta Garbo ühest säravaimast rivaalist Marlene Dietrichist.
“Greta Garbo. Hollywoodi kuninganna”
Tõlkinud Sandra Heidov.
Kunst, 2007. 240 lk.
Biograafiad on keeruline žanr, surnud inimeste omad seda enam. Greta Garbost jutustava raamatu autor Bertrand Meyer-Stabley on mingil põhjusel otsustanud jäädvustada kuulsa rootsi näitlejanna era- ja töise elu eredamad hetked. Autor on teinud korralikku ettevalmistustööd, aga tulemus on säärane “käib kah” raamat. Kirjeldatakse Garbo üsna troostitut lapsepõlve, tähtsaimaid töövõite ning hajusat eraelu veel raskemini hõlmatavate armuafääridega. Kohati meenutab raamat püüdlikult koostatud referaati ning koolitööna saaks ta hinde 5+. Suveräänse teose jaoks napib siin aga sügavust ja järjekindlust. Segane on kirjutaja autoripositsioon – raamat on täis vasturääkivusi ja tihtipeale jääb saladuseks, kas härra Meyer-Stabley ise ka aru saab, millised on tema tundmused Greta Garbo vastu. Ühest küljest pole tunda autori täit mõistmist kirjeldatava objekti ambivalentse loomuse suhtes, teisalt ei julge autor näitlejannat ei hukka mõista ega ka jäägitult armastada.
Filmirollid loetakse küll üles, kuid kunstist palju enam on tähelepanu pälvinud Greta Garbo arvukad mõlemast soost armukesed. No mida öelda – preili Garbo aega ei raisanud! Aga kahjuks ei olnud tal mahti soetada üht teravkeelset lapsukest, kes oleks aastaid hiljem kirjutanud raamatu, mida lugedes kogu maailm oleks teada saanud, milline mõrd oli tema ema. Nii et kui tahate tõelist kuldajastu Hollywoodi zeitgeist’i, võtke kätte hoopis Maria Riva telliskivipaksune raamat tema emast ja Greta Garbo ühest säravaimast rivaalist Marlene Dietrichist.