25.10.2007, 00:00
Jim Ashilevi „Portselansuits"'
Jim Ashilevi
“Portselansuits”
Eesti Draamateater, 2007. 63 lk.
Kui näidendit Draamateatris esimesel lugemisel kuulsin, ei puudutanud see mind üldse. See tundus olevat noore inimese epateeriv maailmavalu. Lauri Lagle lavastus oma pretensioonikuses ja intensiivsuses puudutas. Tekst aga jäi siiski karkassiks, võõraks, konstrueerituks. Nüüd näidendiraamatut lugedes mõtlen, et tekst võib siiski ka puudutada. Konstrueeritus ja kunstlikkus küll püsib. Noore autori epateerimissoov samuti. Võõrsõnade ja keeruliste väljendite rohkus häirib (nt “Ma vaatasin pealt, kuidas kahe tüdruku molekulaarstruktuurid laiali puhuti”, lk 31). Samas võrsuvad siit huvitavad vastandused, näiteks inimlikkus vs masinlikkus (“Ma olen üks suur ainete bukett, viril ja närbuv”, lk 40). Näidendit läbib pessimistlik, illusioonitu hoiak, mida olen märganud ka teiste noorte eesti autorite teostes. Kas see on midagi omast uuele generatsioonile? Nt “Me oleme kõik hukule määratud niikuinii” (lk 31) või “Ma arvan, sa sündisid kaduvasse maailma” (lk 38). Näidendit ja selle tegelasi kannustab siiski igatsus millegi inimliku järele; lootus püsib kõigele vaatamata (“Mis kasu mul on intelligentsusest, kui ma armastust tunda ei saa?”, lk 39). Olulisi märksõnu näidendis on “läheduse narkomaania” (lk 40), mis ehk ongi tänapäeva noorele kuidagi iseloomulik. Näidendi ideeline taust tundub olevat mõjutatud Pelevinist – maailm eksisteeerib ainult minu peas (Ike Kassini kohta: “Ta kustutab inimesi minu subjektiivsest maailmast”, lk 45). Tegelasi painab elu mõttetus ja lühidus.
Näidendi stiil on sarnane Ashilevi esimese näidendiga “Nagu poisid vihma käes”. Autor kasutab kiiret, närvilist kõnet, lühilauseid ning endiselt on ka tegelaste nimed segavalt ja ebaloomulikult kummalised (Ike, Kioko, Kassini). Selliste nimedega tegelased justkui peaksidki ebaloomulikult rääkima. Näidendi elutust, kunstlikkust puudutati ka “Portselansuitsu” lavastuse arvustustes. Kindlasti on Ashilevi tekstid alles välja kujunemas, nende stiil mõjubki veel poolikuna. Võib aga juhtuda, et selline ongi tuleviku teatri keel. Kes teab.
“Portselansuits”
Eesti Draamateater, 2007. 63 lk.
Kui näidendit Draamateatris esimesel lugemisel kuulsin, ei puudutanud see mind üldse. See tundus olevat noore inimese epateeriv maailmavalu. Lauri Lagle lavastus oma pretensioonikuses ja intensiivsuses puudutas. Tekst aga jäi siiski karkassiks, võõraks, konstrueerituks. Nüüd näidendiraamatut lugedes mõtlen, et tekst võib siiski ka puudutada. Konstrueeritus ja kunstlikkus küll püsib. Noore autori epateerimissoov samuti. Võõrsõnade ja keeruliste väljendite rohkus häirib (nt “Ma vaatasin pealt, kuidas kahe tüdruku molekulaarstruktuurid laiali puhuti”, lk 31). Samas võrsuvad siit huvitavad vastandused, näiteks inimlikkus vs masinlikkus (“Ma olen üks suur ainete bukett, viril ja närbuv”, lk 40). Näidendit läbib pessimistlik, illusioonitu hoiak, mida olen märganud ka teiste noorte eesti autorite teostes. Kas see on midagi omast uuele generatsioonile? Nt “Me oleme kõik hukule määratud niikuinii” (lk 31) või “Ma arvan, sa sündisid kaduvasse maailma” (lk 38). Näidendit ja selle tegelasi kannustab siiski igatsus millegi inimliku järele; lootus püsib kõigele vaatamata (“Mis kasu mul on intelligentsusest, kui ma armastust tunda ei saa?”, lk 39). Olulisi märksõnu näidendis on “läheduse narkomaania” (lk 40), mis ehk ongi tänapäeva noorele kuidagi iseloomulik. Näidendi ideeline taust tundub olevat mõjutatud Pelevinist – maailm eksisteeerib ainult minu peas (Ike Kassini kohta: “Ta kustutab inimesi minu subjektiivsest maailmast”, lk 45). Tegelasi painab elu mõttetus ja lühidus.
Näidendi stiil on sarnane Ashilevi esimese näidendiga “Nagu poisid vihma käes”. Autor kasutab kiiret, närvilist kõnet, lühilauseid ning endiselt on ka tegelaste nimed segavalt ja ebaloomulikult kummalised (Ike, Kioko, Kassini). Selliste nimedega tegelased justkui peaksidki ebaloomulikult rääkima. Näidendi elutust, kunstlikkust puudutati ka “Portselansuitsu” lavastuse arvustustes. Kindlasti on Ashilevi tekstid alles välja kujunemas, nende stiil mõjubki veel poolikuna. Võib aga juhtuda, et selline ongi tuleviku teatri keel. Kes teab.
