27.09.2007, 00:00
Meie oma Kaljo Kiisk
In memoriam (3.12.1925–20.09.2007)
“Ansbergid tulevad ja lähevad. Mina tahan kunsti
teha,” kuulutas kahekümne üheksa aastane Kaljo Kiisk, kui 1955.
aasta laulupeol oli vihma tõttu õhtune vabaõhuetendus
ära jäänud ja mul noore poisina oli õnnelik juhus tema,
Voldemar Panso ja oma isa seltsis Kuku klubi seltskonnas istuda. Ansberg oli
tollal oma kunstijuhmuse poolest tuntud kultuuriminister, Kiisk aga hiilgas
ulja Tootsina Hans Luige dramatiseeritud “Kevades” Draamateatri
laval, esimeses Stalini-järgses lavastuses. Koos Kulno Süvalepaga ta
selle ka lavastas.
Just siis oli kaks aastat varem Moskvas teatriinstituudi lõpetanud Kiisk nõustunud tööle minema üdini nõukogudemeelsesse Tallinnfilmi, Venemaalt kinematograafiategemist õpetama tulnud umbkeelsete lavastajate tõlkerežissööriks. Õige pea asus ta ise lavastama.
Stsenaariume ta palju valida ei saanud, otsustamisõigus oli Moskva Kinokomiteel Goskinol, kuid ta üritas elustada filmiskeeme, muundada klišeelikke stsenaariumikaraktereid inimlikumaks.
Kiisk lahkus ühel ajal Bergmani ja Antonioniga. Napilt neist noorem, oli ta kunstis nende põlvkonnakaaslane.
Viie-, kuue-, seitsmekümnendail kujundasid need nimed filmikunsti. Kui eesti filmiajalugu arheloogiliselt kaevata, siis selgub, et Kiisk on praktiliselt pannud aluse sellele, mida tänapäeval nimetame eesti mängufilmiks. Enne tema esimesi filmilavastusi viiekümnendate lõpul vohas meie filmimaastikul poliitiliste klišeede umbrohi ning see, mis oli enne sõda, oli armas isetegevus. Kiisa järel tulid Müür, Kromanov, Laius ja teised. Muide, “Vallatud kurvid” (1959. aastal!, koos Julius Kuniga) on nauditav komöödia tänagi ja ootab DVD-le väljatoomist.
Tema filmid, neid on kokku 17, käsitlevad valdavalt murrangulisi sündmusi eesti rahva elus, ja Kiisk püüdis, nii palju kui lubas tsensuur, neid sündmusi näha mitte ainult must-valgelt. Kui “Jääminekus” viib Katrin Välbe taluperenaine oma lehma kolhoosi, teeb ta seda nuttes. Ja filmis “Me olime 18-aastased” marsivad koolipoisid lauluga “Jää vabaks, Eesti meri...”. Tema filmides püütakse ära kuulata ka teine pool, mis on ju vana-Rooma kohtutarkus.
Näitlejail oli tema filmides mänguruumi. “Jääminekus” teevad suurrolle Hugo Laur, Kaarel Karm, Katrin Välbe. “Hullumeelsuses” esitavad näitlejad (Jüri Järvet, Bronius Babkauskas, Mare Garšnek) lausa soolonumbreid. Nipernaadi pole meie audiovisuaalsel ajal enam mitte pikakasvuline kandletilistaja, vaid Tõnu Kargi jalgrattal seiklev karismaatiline mehelik vaimuärgitaja. Ja Lutsu kirjutatud “Kevade” Liblel on meie jaoks Kiisa nägu.
Kiisk oligi ennekõike näitleja. Ta polnud Ants Eskola - Aarne Üksküla - Anthony Hopkinsi tüüpi näitleja, kes väliselt märkamatult kehastuvad ümber. Kiisa loodud tegelaskujud meenutavad Michel Simoni, Jean-Paul Belmondo, Jüri Järveti omi. Need on näitlejad, kelle rolli iseloomustab pilkupüüdva sügavkurrulise näo energiakiirgus. Teater loovutas oma suure näitleja kinole. Väikesi ilmekaid filmirolle on filmilint ka jäädvustanud.
Eesti Kinoliidu juhina punasel ajal veerand sajandit vastu pidada on omaette kunst. Kusjuures 1962. aastal valiti ta Kinoliidu asutamiskongressil liidu juhiks protestikandidaadina. Kolm aastat juhtis Kiisk “parteitu bolševikuna” loomeliitu, siis tuli võimule Brežnev ja kruvid keerati koomale. Sellest, et ta 17aastasena saksa armeesse mobiliseeriti, vaikis ajalugu kuni viimase ajani. Kiisk jõudis 1944 oma sõduripaberid matta Pärnumaa metsa.
Kinoliidu esimehe ametikohal on Kiisk jätnud tegemata palju halba, mida see ametipost võimaldas ja milleks ehk isegi kohustas. Rahulikult võinuks Kiisk öelda Puškini sõnadega, et “hoidsin inimlikku autunnet julmal ajastul”. Ise ta vabandas aina: “Ei, noh, ega ma halvas mõttes, ma heas mõttes muidugi...”
Oma ajud oskas Kiisk poliitikast puhtana hoida, nii vene ajal kui iseseisvuse ajal, kuigi oli valitud Riigi- ja Ülemnõukokku.
Kiisa ekraanikujud Lible ja kingsepp Johannes lähevad eestlasele südamesse, neis on inimlikku soojust, elutarkust, andeksandmist, eluga leppimist. See viimane joon kuulub ka eestlase eluvaate juurde. Libles ja kingsepp Johanneses tunneb end ära iga eestlane, sest selline see eestlane just ongi. Raskustele alla ei vannu, kangelaseks end ei upita. Kiisas oli ajaloorataste vahele jäänud andeka eestlase ellujäämise kunsti.
Kunstitegemine Kiisal õnnestus. Pool sajandit elu- ja kunsti eeslaval pakkus selleks ka õnnekombel võimalusi.
Just siis oli kaks aastat varem Moskvas teatriinstituudi lõpetanud Kiisk nõustunud tööle minema üdini nõukogudemeelsesse Tallinnfilmi, Venemaalt kinematograafiategemist õpetama tulnud umbkeelsete lavastajate tõlkerežissööriks. Õige pea asus ta ise lavastama.
Stsenaariume ta palju valida ei saanud, otsustamisõigus oli Moskva Kinokomiteel Goskinol, kuid ta üritas elustada filmiskeeme, muundada klišeelikke stsenaariumikaraktereid inimlikumaks.
Kiisk lahkus ühel ajal Bergmani ja Antonioniga. Napilt neist noorem, oli ta kunstis nende põlvkonnakaaslane.
Viie-, kuue-, seitsmekümnendail kujundasid need nimed filmikunsti. Kui eesti filmiajalugu arheloogiliselt kaevata, siis selgub, et Kiisk on praktiliselt pannud aluse sellele, mida tänapäeval nimetame eesti mängufilmiks. Enne tema esimesi filmilavastusi viiekümnendate lõpul vohas meie filmimaastikul poliitiliste klišeede umbrohi ning see, mis oli enne sõda, oli armas isetegevus. Kiisa järel tulid Müür, Kromanov, Laius ja teised. Muide, “Vallatud kurvid” (1959. aastal!, koos Julius Kuniga) on nauditav komöödia tänagi ja ootab DVD-le väljatoomist.
Tema filmid, neid on kokku 17, käsitlevad valdavalt murrangulisi sündmusi eesti rahva elus, ja Kiisk püüdis, nii palju kui lubas tsensuur, neid sündmusi näha mitte ainult must-valgelt. Kui “Jääminekus” viib Katrin Välbe taluperenaine oma lehma kolhoosi, teeb ta seda nuttes. Ja filmis “Me olime 18-aastased” marsivad koolipoisid lauluga “Jää vabaks, Eesti meri...”. Tema filmides püütakse ära kuulata ka teine pool, mis on ju vana-Rooma kohtutarkus.
Näitlejail oli tema filmides mänguruumi. “Jääminekus” teevad suurrolle Hugo Laur, Kaarel Karm, Katrin Välbe. “Hullumeelsuses” esitavad näitlejad (Jüri Järvet, Bronius Babkauskas, Mare Garšnek) lausa soolonumbreid. Nipernaadi pole meie audiovisuaalsel ajal enam mitte pikakasvuline kandletilistaja, vaid Tõnu Kargi jalgrattal seiklev karismaatiline mehelik vaimuärgitaja. Ja Lutsu kirjutatud “Kevade” Liblel on meie jaoks Kiisa nägu.
Kiisk oligi ennekõike näitleja. Ta polnud Ants Eskola - Aarne Üksküla - Anthony Hopkinsi tüüpi näitleja, kes väliselt märkamatult kehastuvad ümber. Kiisa loodud tegelaskujud meenutavad Michel Simoni, Jean-Paul Belmondo, Jüri Järveti omi. Need on näitlejad, kelle rolli iseloomustab pilkupüüdva sügavkurrulise näo energiakiirgus. Teater loovutas oma suure näitleja kinole. Väikesi ilmekaid filmirolle on filmilint ka jäädvustanud.
Eesti Kinoliidu juhina punasel ajal veerand sajandit vastu pidada on omaette kunst. Kusjuures 1962. aastal valiti ta Kinoliidu asutamiskongressil liidu juhiks protestikandidaadina. Kolm aastat juhtis Kiisk “parteitu bolševikuna” loomeliitu, siis tuli võimule Brežnev ja kruvid keerati koomale. Sellest, et ta 17aastasena saksa armeesse mobiliseeriti, vaikis ajalugu kuni viimase ajani. Kiisk jõudis 1944 oma sõduripaberid matta Pärnumaa metsa.
Kinoliidu esimehe ametikohal on Kiisk jätnud tegemata palju halba, mida see ametipost võimaldas ja milleks ehk isegi kohustas. Rahulikult võinuks Kiisk öelda Puškini sõnadega, et “hoidsin inimlikku autunnet julmal ajastul”. Ise ta vabandas aina: “Ei, noh, ega ma halvas mõttes, ma heas mõttes muidugi...”
Oma ajud oskas Kiisk poliitikast puhtana hoida, nii vene ajal kui iseseisvuse ajal, kuigi oli valitud Riigi- ja Ülemnõukokku.
Kiisa ekraanikujud Lible ja kingsepp Johannes lähevad eestlasele südamesse, neis on inimlikku soojust, elutarkust, andeksandmist, eluga leppimist. See viimane joon kuulub ka eestlase eluvaate juurde. Libles ja kingsepp Johanneses tunneb end ära iga eestlane, sest selline see eestlane just ongi. Raskustele alla ei vannu, kangelaseks end ei upita. Kiisas oli ajaloorataste vahele jäänud andeka eestlase ellujäämise kunsti.
Kunstitegemine Kiisal õnnestus. Pool sajandit elu- ja kunsti eeslaval pakkus selleks ka õnnekombel võimalusi.