250aastane Krause
Johann Wilhelm Krause
250. sünniaastapäeva
näitused
Tartu Ülikooli kunstimuuseumis ja raamatukogus, avatud
30. septembrini.
Igaüks, kes satub Tartu
kesklinna, kohtub Tartu ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause
(1757–1828) loominguga: raekoja läheduses laiutab aukartust
äratavalt ülikooli peahoone, Toomemäe puude vahele on peitunud
anatoomikum ning tähetorn, kui nimetada tuntumaid Krause projekteeritud
hooneid.
Jalutuskäik ülikoolilinnas kinnitab, et Krause
tagasihoidlikult kirja pandud soov “midagi sellist välja
mõelda ja luua, mis oleks kõigile tähtis, mis aitaks esile
tuua asjade ja inimeste paremat olemust, mis kestaks kaua ja mille puhul tegija
nimi oleks ununenud”, on täitunud uhkemalt, kui ta iganes unistada
võis.
Kolmkümmend arhitektuurijoonist
Eesti Ajalooarhiivist ja ülikooli raamatukogust annavad edasi
ülikooli hoonete keeruka sünniloo. Teiste seas saab näha
ideekavandeid, mis jäid realiseerimata või mida hiljem olulisel
määral muudeti. Palju muudatusi tehti juba Krause eluajal ja osalusel
– õppevajadused tingisid pidevaid juurde- ja ümberehitamisi.
Nii on huvitav võrrelda ülikooli ajaloolise tuumiku seisundit
Krause algsete projektidega.
Johann Wilhelm Krause, Sileesia
päritolu “lihtne maamees”, oli Liivimaal elanud
paarkümmend aastat ja muu hulgas kavandanud mõned
mõisahooned. 1802. aastal taasavati Tartu ülikool ja rektor Georg
Friedrich Parroti kälimees Krause kaasati kiirelt selle
ülesehitamisse. Näituse vanim töö – esimene teadaolev
peahoone põhiplaan – pärineb juba 1803. aasta veebruarist.
Kuu aega hiljem kutsuti Krause ülikooli põllumajanduse
ja arhitektuuri professoriks ja ehitusmeistriks. Sellega sai alguse Eesti
silmapaistvaima klassitsistliku hooneansambli rajamine.
Esimesed
hooned valmisid vähem kui kümne aasta jooksul, kuid mitmed
näitusel eksponeeritud plaanid jäid teostamata, teiste hulgas
näiteks peahoone taha kavandatud õppehoone projekt 1826. aastast.
Ülikooli vajadused olid väga mitmekesised – alates
peahoonest, raamatukogust ja anatoomikumist, lõpetades toomevahi maja,
maneeži ja supelmajaga. Tasub meenutada, et Krause käe all valmisid ka
esimesed Toomemäe sillad.
Mitmed ehitised rajati
sõdades ja aja jooksul tekkinud varemetele (peahoone Maarja kiriku
asukohale, tähetorn piiskopilinnuse müüridele, raamatukogu
toomkiriku varemetesse), mis mõjub omamoodi sümboolsena.
Ehitustööde tähenduslikku mõõdet tajus ka Krause,
kes kirjutas “muusade elupaikade” rajamisest kirikuvaremetele.
Ehitusjoonised pole mõeldud raamitult kunstisaali seintele
riputamiseks, kuid 19. sajandi klassikalises laadis projektidel pole selles
osas midagi häbeneda – nende teostust võib nimetada suisa
kunstipäraseks. Krause viimistletud kavanditele on iseloomulikud hoolikalt
laveeritud varjupinnad ning siin-seal ehitisi ilmestavad inimfiguurid.
Originaalmaterjali eksponeerimine pakub võluva võimaluse uurida
oma silmaga joonistele lisatud märkmeid ning tutvuda lähemalt 19.
sajandi arhitektitöö vormistusliku poolega.
Kui ülikooli arhitektiks sai Krause 45-aastase elukogenud
mehena, siis kirglik joonistaja oli ta kogu oma elu jooksul. Ligi 700
joonistust Tartu Ülikooli Raamatukogu kunstikogus valmisid enam kui 40
aasta jooksul – alates tema saabumisest Liivimaale 1784. aastal kuni
surmani.
Nagu arhitektina, nii oli Krause ka joonistajana
iseõppija. Tema arvukad tuši- ja seepi
ajoonistused ning akvarellid sündisid valdavalt vaba aja harrastusena:
varaseimad 12 aastat kestnud koduõpetajatöö kõrvalt,
hiljem Tartus ülikooli ehitusmeistri ja professorina.
Koduõpetajana valminud tööd varieeruvad allegoorilistest
figuurivisanditest detailitruude vaadeteni Liivimaa mõisatest ja
maastikest. 1792. aastal alguse saanud lähedane sõprus
säravaima kohaliku kunstniku Karl Gotthard Grassiga väljendus ka
Krause loomingus – silmanähtavalt täiustusid tema
tehnilised oskused ning avardus teemadering. Aastail 1796–1797 Grassiga
maalilises Šveitsis rännates pühenduski Krause üksnes
joonistamisele, ent just siis sai ka selgeks, et tema loomule sobib siiski
rohkem praktiline eneseteostus armastatud Liivimaal.
Krause
joonistused moodustavad justkui illustratsiooni tema elule ja
mõttemaailmale, talle endale olid need vahendiks jäädvustada
olulist ning võimaluseks lipsata eemale argipäevast.
Nii teostas Krause oma elu lõpukümnendil, pärast halvenenud
tervise tõttu ülikooli ehitusmeistri ametist loobumist kuulsate
maailmarändurite jälgedes oma unistuste reisid – seda mitte
reaalselt, vaid reisikirjade ja gravüüride abil. Pöörates
enim tähelepanu Vahemere-äärsetele antiikmälestistele,
hurmasid teda ühtaegu ka keskaegsed linnusevaremed Saksimaal ning
eksootilised pagoodid kaugel Indias.
Raamatukogus eksponeeritavad
Krauset köitnud raamatud, inspiratsiooni pakkunud gravüürid,
aastakümnete jooksul valminud joonistused ning käsikirjalised
mälestused annavad üheskoos aimu tema otsingutest ja eelistustest,
luues sel moel laiema tausta Emajõe Ateena rajanud arhitekti
mõistmiseks.