04.10.2007, 00:00
Heledam kui tuhat päikest
Professor Voldemar Kolga näeb Eesti ametkondade suhtumises teadmistesse ja teadusesse ohu märke.
Euroopa elab juba mitu sajandit valgustusajastus.
Valgustusajastu tähendab, et ühiskond põhineb teadmistel.
Tänapäevase sotsioloogia rajaja August Comte on kirja pannud hea
mõtte: “teada, et kontrollida ja ennustada”. Teadmine
võimaldab luua korrastatud pildi maailmast ja käituda adekvaatselt.
Mis aga toimub Eestis, kas meie elame kohas, kus teadmised maksavad? Kas meie
riigijuhid võtavad otsuseid vastu teadmistest ja teadusest
lähtuvalt, või on otsustamise alused mitteteaduslikud, näiteks
sisepoliitilised huvid.
Alljärgnevalt analüüsin kolme juhtumit, mis viitavad ohule, et Eesti võib langeda tagasi aega, kus otsustamiseks ei ole vaja teadmisi ega objektiivse reaalsuse tunnetust, vaid lihtsalt poliitilist tahet. Poliitiline tahe on erakondlik ehk esindab teatud grupihuvisid. Küllap on selliseid ohunäiteid mitmeid, aga ma valisin välja alljärgnevad kolm.
Tarmo Vahter kirjutab Eesti Ekspressis (20.09.2007), et Riigiarhiiv hävitab Eesti ajalugu.
Vahest ajalugu ei saa hävitada, küll aga dokumente, mis peegeldavad ajalugu. Praegu tehakse nii, et 400 aasta pärast ei saaks ajaloolane rõõmustada, leides mingi dokumendi, nagu Jüri Kuuskemaa praegu kokku puutudes vana ürikuga.
Kellel ei tõusnud vererõhk teada saades, et Riigiarhiivi nõusolekul purustati 1120 Lennart Meri aegset toimikut; et Eesti Pank on hävitanud oma presidendi Siim Kallase dokumendid aastatest 1991–1993? Välisministeerium ei jää teistele ajaloo hävitamises alla.
Dokumentatsiooni saatmine paberihunti toimub paljudes asutustes ja olen veendunud, et see ei ole päris juhuslik protsess, vaid lähtub kellegi huvist varjata informatsiooni. Sellega aga võetakse praegustel juhtidel ära võimalus analüüsida toimunut, vältimaks võimalikke vigu tulevikus. Selline barbaarsus on nii hämmastav, et isegi kõige suurema ja kurjema fantaasialennuga isik ei suudaks sellist sigadust välja mõelda.
Teine hoopis teistsugune näide “pimedasse” keskaega langemisest – mis ei olnudki nii pime, kuivõrd säilitas meie jaoks ajalooallikad – puudutab rahva ja osaliselt võimukandjate suhtumist sotsioloogiasse seoses aprillirahutustega. Sotsioloogiast sai üleöö “pseudoteadus” ja sotsioloogidest “punased professorid”. Ma ei väida, et meie sotsioloogial ei oleks hädasid ja probleeme, aga teadmine on ikka parem kui pimedus. Näiteks, minu meelest peaksid Eesti sotsioloogid rohkem kasutama kvalitatiivseid uurimismeetodeid, et saada sügavamaid teadmisi.
Samas ei näe ma levinud suhtumistes põhimõttelist erinevust nõukogude ajaga, kui Ülo Vooglaiu sotsioloogialabor Tartu ülikoolis kinni pandi. Sotsioloogid võisid teada saada, mida arvas rahvas, ja see oli ohtlik võimule. Sotsioloogialaboreid praegu vahest kinni ei panda, aga finantseerimise vähendamine riigiallikatest ei ole võimatu. Kui arst ütleb diagnoosi näkku, siis on see lubatud, isegi õigustatud, aga kui seda teevad sotsioloogid ja politoloogid, siis on see peaaegu riigivastane tegevus.
Kolmas näide “pimeduse saabumisest” on seotud eelmistel nädalatel peaaegu tüdimuseni arutluse all olnud Nord Streami gaasitoruga. Ajalehes olid suured pealkirjad à la “valitsus lükkas uuringutaotluse tagasi”. Kui sellist pealkirja loeks Põhja-Korea ajalehest, siis see ei üllataks, aga kui ma loen seda oma ajalehest, siis haarab mind õudus. Kas tõesti ei ole me huvitatud teada saama, mis on mere põhjas? Äraütlemise peaargument – äkki saada kse teada Eesti maavaradest vee all ja sellega seotud vandenõuteooriad, vene luure jms – näib üle mõistuse käiv. Jules Verne kadestaks siinseid mõttekäike (meenutagem kapten Nemot ja raamatut “20 000 ljööd vee all”).
Võttes arvesse Eesti teadus- ja arendustegevuse alarahastatust, mis praegu on natuke üle ühe protsendi SKPst (Soomes umbes neli protsenti), siis oleks igati arukas olnud lasta teha mereuuringuid võõra raha eest. Paraku valitsus loobus süllekukkuvatest teadmistest, kuna parem on kobada pimeduses (küllap valitsusele ka ei meeldi lugeda Eesti Ekspressi).
Asja teeb eriti nukraks see, et keelu idee tuli Eesti Teaduste Akadeemiast, mis peaks raudselt seisma mis tahes teadusuuringute eest. Tavaliselt on nii, et teadlasi on vaja pidurdada, kuna nad tahavad liiga sügavale “ronida”, näiteks geenitehnoloogid. Meil on kõik vastupidi: akadeemikud ei taha midagi teada veealusest reaalsusest! Ei tea, kas mõni akadeemik peale Mihhail Bronšteini oli veel uuringute poolt, nagu oleks teadlasele kohane. Ootaksin Akadeemialt pressiteadet! Muidugi viskab see lugu õhku küsimuse teadlaste sõltumatusest ja vabadusest. Kas meie teadlane suudaks loobuda ülikooli õppetoolist nagu Spinoza, et säilitada oma akadeemiline vabadus. Või on mu võrdlus kohatu?
Suure töö tegi ära akadeemik Endel Lippmaa, kes veenis rahvast gaasitoru ohtlikkuses. Eriti ilus oli ta võrdlus 50 Hiroshima aatomipommi plahvatusega Soome lahes, mitte mõnes muus kohas. Hea metafoor hirmutas rahvast (mäletame, et ETV “Foorumi” saate teleküsitlus näitas, et umbes 90 protsenti rahvast tahaks uuringud keelata) ja õhutas Vene-Saksa vastasust, milleks on kõva eelsoodumus. Geniaalne oma absurdsuses oli Mart Laari gaasitoru võrdlus Molotovi-Ribbentropi paktiga: toru ehitamise plaanist on ju teatud juba kümme aastat, aga MRP lisaprotokollid olid tõesti salajased (ja need avalikustas akadeemik Lippmaa Moskvas).
Või teavad meie poliitikud gaasijuhtme salaprotokollidest midagi, mis tingis valitsuse negatiivse vastuse? Oleks tore, kui akadeemik ilmuks Brüsselis välja gaasijuhtme salaprotokollide pakiga.
Ei saa jätta ütlemata, et kui oleks tegemist tõesti teadusliku teadmisega, siis oleks Lippmaa pidanud lisama 50 aatomipommi võimsusega plahvatuse tõenäosuse. Teadlased tavaliselt opereerivad tõenäosustega.
Psühholoogina ei huvita mind plahvatuse tehniline pool (kuidas imetakse torus sadade kilomeetrite ulatuses olev gaas Tallinna lähistele ja pannakse siis plahvatama: kas midagi vene vaakumpommi sarnast?), vaid Lippmaa metafoori võimsus. Muidugi ei näe ma akadeemiku pähe, aga mul endal on noorusest meelde jäänud Robert Jungki värvikas propagandaraamat “Heledam kui tuhat päikest”. Pealkiri on õudne, kuna Päike – meie elu ja rõõmu allikas – on selles seostatud aatomipommi plahvatusega. Äkki on mõte 50 aatomipommist alguse saanud just sealt?
Lõpuks tahaksin lasta spetsialistidel välja arvutada, mitusada aatomipommi võivad lõhkeda Põhjameres, mis on täis pikitud veelaluseid gaasitorusid. Nimelt asub seal maailma pikim, 1200kilomeetrine gaasitoru Langelad, mis läheb Norra läänerannikult Easingtoni, Suurbritanniasse. On veel 800- ja 700kilomeetriseid, rääkimata 80 km juppidest. Kas on aja küsimus, millal nad plahvatavad, kuna võimalusi on nii palju!
Keelava otsuse valguses ei ole ma kindel, kas valitsus ja teised otsustajad on vaadanud linki http://www.subsea.org/ , kust ma ise infot hankisin. Muide, seal on juttu ka lekete kõrvaldamisest. Äkki vähendab teadmine, et veealused gaasijuhtmed ei lõhke, meie kõigi hirmu ja saame jällegi rahulikult magada. Hirm tekib ikka pimeduses, sealhulgas vaimses.
Alljärgnevalt analüüsin kolme juhtumit, mis viitavad ohule, et Eesti võib langeda tagasi aega, kus otsustamiseks ei ole vaja teadmisi ega objektiivse reaalsuse tunnetust, vaid lihtsalt poliitilist tahet. Poliitiline tahe on erakondlik ehk esindab teatud grupihuvisid. Küllap on selliseid ohunäiteid mitmeid, aga ma valisin välja alljärgnevad kolm.
Tarmo Vahter kirjutab Eesti Ekspressis (20.09.2007), et Riigiarhiiv hävitab Eesti ajalugu.
Vahest ajalugu ei saa hävitada, küll aga dokumente, mis peegeldavad ajalugu. Praegu tehakse nii, et 400 aasta pärast ei saaks ajaloolane rõõmustada, leides mingi dokumendi, nagu Jüri Kuuskemaa praegu kokku puutudes vana ürikuga.
Kellel ei tõusnud vererõhk teada saades, et Riigiarhiivi nõusolekul purustati 1120 Lennart Meri aegset toimikut; et Eesti Pank on hävitanud oma presidendi Siim Kallase dokumendid aastatest 1991–1993? Välisministeerium ei jää teistele ajaloo hävitamises alla.
Dokumentatsiooni saatmine paberihunti toimub paljudes asutustes ja olen veendunud, et see ei ole päris juhuslik protsess, vaid lähtub kellegi huvist varjata informatsiooni. Sellega aga võetakse praegustel juhtidel ära võimalus analüüsida toimunut, vältimaks võimalikke vigu tulevikus. Selline barbaarsus on nii hämmastav, et isegi kõige suurema ja kurjema fantaasialennuga isik ei suudaks sellist sigadust välja mõelda.
Teine hoopis teistsugune näide “pimedasse” keskaega langemisest – mis ei olnudki nii pime, kuivõrd säilitas meie jaoks ajalooallikad – puudutab rahva ja osaliselt võimukandjate suhtumist sotsioloogiasse seoses aprillirahutustega. Sotsioloogiast sai üleöö “pseudoteadus” ja sotsioloogidest “punased professorid”. Ma ei väida, et meie sotsioloogial ei oleks hädasid ja probleeme, aga teadmine on ikka parem kui pimedus. Näiteks, minu meelest peaksid Eesti sotsioloogid rohkem kasutama kvalitatiivseid uurimismeetodeid, et saada sügavamaid teadmisi.
Samas ei näe ma levinud suhtumistes põhimõttelist erinevust nõukogude ajaga, kui Ülo Vooglaiu sotsioloogialabor Tartu ülikoolis kinni pandi. Sotsioloogid võisid teada saada, mida arvas rahvas, ja see oli ohtlik võimule. Sotsioloogialaboreid praegu vahest kinni ei panda, aga finantseerimise vähendamine riigiallikatest ei ole võimatu. Kui arst ütleb diagnoosi näkku, siis on see lubatud, isegi õigustatud, aga kui seda teevad sotsioloogid ja politoloogid, siis on see peaaegu riigivastane tegevus.
Kolmas näide “pimeduse saabumisest” on seotud eelmistel nädalatel peaaegu tüdimuseni arutluse all olnud Nord Streami gaasitoruga. Ajalehes olid suured pealkirjad à la “valitsus lükkas uuringutaotluse tagasi”. Kui sellist pealkirja loeks Põhja-Korea ajalehest, siis see ei üllataks, aga kui ma loen seda oma ajalehest, siis haarab mind õudus. Kas tõesti ei ole me huvitatud teada saama, mis on mere põhjas? Äraütlemise peaargument – äkki saada kse teada Eesti maavaradest vee all ja sellega seotud vandenõuteooriad, vene luure jms – näib üle mõistuse käiv. Jules Verne kadestaks siinseid mõttekäike (meenutagem kapten Nemot ja raamatut “20 000 ljööd vee all”).
Võttes arvesse Eesti teadus- ja arendustegevuse alarahastatust, mis praegu on natuke üle ühe protsendi SKPst (Soomes umbes neli protsenti), siis oleks igati arukas olnud lasta teha mereuuringuid võõra raha eest. Paraku valitsus loobus süllekukkuvatest teadmistest, kuna parem on kobada pimeduses (küllap valitsusele ka ei meeldi lugeda Eesti Ekspressi).
Asja teeb eriti nukraks see, et keelu idee tuli Eesti Teaduste Akadeemiast, mis peaks raudselt seisma mis tahes teadusuuringute eest. Tavaliselt on nii, et teadlasi on vaja pidurdada, kuna nad tahavad liiga sügavale “ronida”, näiteks geenitehnoloogid. Meil on kõik vastupidi: akadeemikud ei taha midagi teada veealusest reaalsusest! Ei tea, kas mõni akadeemik peale Mihhail Bronšteini oli veel uuringute poolt, nagu oleks teadlasele kohane. Ootaksin Akadeemialt pressiteadet! Muidugi viskab see lugu õhku küsimuse teadlaste sõltumatusest ja vabadusest. Kas meie teadlane suudaks loobuda ülikooli õppetoolist nagu Spinoza, et säilitada oma akadeemiline vabadus. Või on mu võrdlus kohatu?
Suure töö tegi ära akadeemik Endel Lippmaa, kes veenis rahvast gaasitoru ohtlikkuses. Eriti ilus oli ta võrdlus 50 Hiroshima aatomipommi plahvatusega Soome lahes, mitte mõnes muus kohas. Hea metafoor hirmutas rahvast (mäletame, et ETV “Foorumi” saate teleküsitlus näitas, et umbes 90 protsenti rahvast tahaks uuringud keelata) ja õhutas Vene-Saksa vastasust, milleks on kõva eelsoodumus. Geniaalne oma absurdsuses oli Mart Laari gaasitoru võrdlus Molotovi-Ribbentropi paktiga: toru ehitamise plaanist on ju teatud juba kümme aastat, aga MRP lisaprotokollid olid tõesti salajased (ja need avalikustas akadeemik Lippmaa Moskvas).
Või teavad meie poliitikud gaasijuhtme salaprotokollidest midagi, mis tingis valitsuse negatiivse vastuse? Oleks tore, kui akadeemik ilmuks Brüsselis välja gaasijuhtme salaprotokollide pakiga.
Ei saa jätta ütlemata, et kui oleks tegemist tõesti teadusliku teadmisega, siis oleks Lippmaa pidanud lisama 50 aatomipommi võimsusega plahvatuse tõenäosuse. Teadlased tavaliselt opereerivad tõenäosustega.
Psühholoogina ei huvita mind plahvatuse tehniline pool (kuidas imetakse torus sadade kilomeetrite ulatuses olev gaas Tallinna lähistele ja pannakse siis plahvatama: kas midagi vene vaakumpommi sarnast?), vaid Lippmaa metafoori võimsus. Muidugi ei näe ma akadeemiku pähe, aga mul endal on noorusest meelde jäänud Robert Jungki värvikas propagandaraamat “Heledam kui tuhat päikest”. Pealkiri on õudne, kuna Päike – meie elu ja rõõmu allikas – on selles seostatud aatomipommi plahvatusega. Äkki on mõte 50 aatomipommist alguse saanud just sealt?
Lõpuks tahaksin lasta spetsialistidel välja arvutada, mitusada aatomipommi võivad lõhkeda Põhjameres, mis on täis pikitud veelaluseid gaasitorusid. Nimelt asub seal maailma pikim, 1200kilomeetrine gaasitoru Langelad, mis läheb Norra läänerannikult Easingtoni, Suurbritanniasse. On veel 800- ja 700kilomeetriseid, rääkimata 80 km juppidest. Kas on aja küsimus, millal nad plahvatavad, kuna võimalusi on nii palju!
Keelava otsuse valguses ei ole ma kindel, kas valitsus ja teised otsustajad on vaadanud linki http://www.subsea.org/ , kust ma ise infot hankisin. Muide, seal on juttu ka lekete kõrvaldamisest. Äkki vähendab teadmine, et veealused gaasijuhtmed ei lõhke, meie kõigi hirmu ja saame jällegi rahulikult magada. Hirm tekib ikka pimeduses, sealhulgas vaimses.