Nelisada aastat ooperit
Eesti ooperielu on sel aastal – siiani – silma
paistnud kuulsate autorite, standardrepertuaari ja klassikat teravmeelselt
interpreteerivate lavastuskontseptsioonidega, kuid kummalisel kombel pole
midagi kuulda olnud sellelt erakordselt heliloojalt, kellest ooperižanr
õieti oma professionaalse alguse sai ja keda Euroopa muusikateatrid
sellepärast tänavu erilise põhjusega meeles peavad. See mees
on Claudio Monteverdi.
Kuigi ooper sündis 16. sajandi
lõpul, muutis muusikateatri ajalugu jäädavalt üks
kuupäev, 24. veebruar 1607, mil Mantua hertsogi õukonnas kanti ette
Monteverdi ooper “L’Orfeo”.
Neljasajandat
aastapäeva arvesse võttes tõi näiteks Madalmaade Ooper
suve lõpul Amsterdamis korraga uuesti välja Monteverdi kolm
terviklikult säilinud ooperit “L’Orfeo”, “L’
incoronazione di Poppea” ja “Il ritorno d’Ulisse”
Pierre Audi lavastuses. Audi oli ooperid Amsterdamis esimest korda lavale
toonud eri aegadel juba 1990. aastatel, kuid nüüd esitati oopereid
kolmel õhtul järjest kui “Monteverdi tsüklit”.
Võisin veenduda, et ka taastatuna polnud lavastused midagi oma
särast kaotanud ega tundunud kuidagi vanamoodsate või halvas
mõttes muuseumlikena, nagu mõnigi kord on vana režii
ülessoojendamisel juhtunud.
Ent kirsiks sellel absoluutselt
väljamüüdud Monteverdi-pidutordil kujunes minu jaoks hoopis
üks üllatav ja lavastusliku mõtte geniaalses lihtsuses ning
kergesti teostatavuses eeskujuks sobiv lisaprojekt – helilooja kolmest
madrigalist kokkupandud etendus “Madrigalid”. Arvan, et
vähemasti Tõnu Kaljuste oma “Nargen-Operaga” suudaks
midagi seesugust samuti realiseerida.
Endise Amsterdami gaasivabriku
angaari-meenutavasse tsehhi paigutatud pooleteisetunnine lavastus jagunes
temaatiliselt kahte vaatusesse, ühendavaks aspektiks aga muusika.
Esimeseks vaatuseks liitis Audi antiikjumalate konfliktidest surelikega
laulvad madrigalid “Il ballo delle Angrate” ja “Lamento
d’Arianna”, seades seda lavastuslikult ja orkestraalselt nii
osavalt, et kuulajal oli isegi raske märgata üleminekut ühelt
madrigalilt teiseks. Allilmas Pluto pro Hadese kojas toimuvat tegevust
markeerisid mullaga kaetud lavalt ootamatult purskav elav tuli, valgusefektid
ja kõue kõmin. Madrigalide tegelasi esitavad solistid
kandsid omakorda nn kreeka stiilis kostüüme, ühendades
laulmisega emotsionaalselt ilmeka rollikehastuse.
Teises vaatuses
etendati mitte vähema “ooperliku” veenvusega keskaegset
pisaralugu “Il combattimento di Tancredi e Clorinda”, laval
raudrüüdes duelli pidav rüütlipaar ja jutustust
kommenteeriv vaimulik ning punktvalgus.
Tulin etenduselt, kus
laulsid teiste hulgas Sarah Jouffroy, Giovanni Battista Parodi, Judith van
Wanroij, Emiliano Gonzalez-Toro, ja mõtlesin, kellega näiteks
Kaljuste “Madrigale” teeks. Et kes oleks noorematest samast
klassist, või vastavate eeldustega. Juhan Tralla konkurentsitult, siis
Kädi Plaas, Helen Lokuta, Pille Lill, ka Priit Volmer, Uku Joller, Mati
Turi mahuvad nimekirja. Kujunduse kavandaks Ene-Liis Semper või
Kustav-Agu Püüman, või äkki Erki Kasemets?
Lavastajaküsimuse jätan siinkohal lahtiseks. Impordiks?
Aasta lõpuni on vähem kui kolm kuud.