11.10.2007, 00:00
Valentine Nõlvak "'Ellujääja mälestused"'
Valentine Nõlvak
“Ellujääja mälestused”
Varrak, 2007. 689 lk.
Alguses saab jutt veidi konarlikult vedama ja lõpp kipub lünklikuks, keskosa on aga nõnda haarav, et röövib une. Arvustamata elu, mille lugu algab keiserliku riigiametniku peres, viib läbi lastekodude ja Siberi, toob küll kuus last ja kaks ilmasõda, aga mitte raasugi sülle kukkunud õnne.
Sellist glamuuri ja säravaid isiksusi nagu näiteks Elo Tuglase päevikutes siin ei kohta, kuid mulle tundub, et neid raamatuid teeb sarnaseks autorite juurdlev mõttelaad, elujaatav ning humoristik olemus. Kõige enam avaldas muljet see, et Valentine Nõlvak on suutnud mitte kibestuda, mitte panna raamatusse ühtegi etteheidet või hinnangut, kuigi põhjust on selleks olnud enam kui küllalt. Hoopis vastupidi: proua Nõlvakust sai põhimõtteline Diogenes, nagu ütleb raamatu viimane lause.
“Ellujääja mälestused”
Varrak, 2007. 689 lk.
Alguses saab jutt veidi konarlikult vedama ja lõpp kipub lünklikuks, keskosa on aga nõnda haarav, et röövib une. Arvustamata elu, mille lugu algab keiserliku riigiametniku peres, viib läbi lastekodude ja Siberi, toob küll kuus last ja kaks ilmasõda, aga mitte raasugi sülle kukkunud õnne.
Sellist glamuuri ja säravaid isiksusi nagu näiteks Elo Tuglase päevikutes siin ei kohta, kuid mulle tundub, et neid raamatuid teeb sarnaseks autorite juurdlev mõttelaad, elujaatav ning humoristik olemus. Kõige enam avaldas muljet see, et Valentine Nõlvak on suutnud mitte kibestuda, mitte panna raamatusse ühtegi etteheidet või hinnangut, kuigi põhjust on selleks olnud enam kui küllalt. Hoopis vastupidi: proua Nõlvakust sai põhimõtteline Diogenes, nagu ütleb raamatu viimane lause.
