“Riigireetmist nii suures ulatuses on raske uskuda”
Kui lai üldsus viimasel ajal Eesti sõjaväeluurest ehk J2-st midagi teab, siis on see seotud jamade ja ebaõnnestumistega. Järjekordset skandaali kardetakse novembris valmivast riigikontrolli auditist. Väidetavasti paljastab see dokument, et sõjaväeluure rahaasjad on segi nagu puder ja kapsad.
Riigikontrolli pressiesindaja Toomas Mattsoni sõnul ei saa auditi järeldustest rääkida, sest töö pole veel lõppenud ja selle tulemusena tekkiv aruanne salastatakse kuni 50 aastaks. Ometi on Kaitsejõudude Peastaapi (KJPS) nirisenud eelinfo auditi järeldustest ajanud sõjaväeluurajad ärevusse ning vasturünnakule.
Sest kuidas teisiti kirjeldada olukorda, kui luureohvitser, kelle puhul juba ainuüksi ametikoha ja nime avaldamine lehes oleks ametkondliku saladuse reetmine, paneb kaalule pika karjääri kaitseväes ja pihib väidetavast kulissidetagusest võimuvõitlusest, et mitte öelda vandenõust sõjaväeluure vastu.
“Vaevalt keegi oleks nii riigivaenulik, et seda meelega teha. Pigem
toimitakse rumalusest ja isiklikest ambitsioonidest. Riigireetmist nii suures
ulatuses on raske uskuda. Seda kõike tehakse mingi väikese
huvigrupi ambitsioonide nimel,” analüüsib ohvitser, kes kasutab
kirjades ja intervjuus varjunime Eero Kallas.
“Organisatsiooni ei saa enam seestpoolt aidata,” selgitab ta oma
avaliku kriitika motiive. “Ainus asi, mida nad kardavad, on
ajakirjandus.” Et 90 protsenti teemast on kaetud karistuse
ähvardusel saladuse looriga, on tema juttu raske, kui mitte võimatu
kontrollida.
Luure väljaspool seadust
Väidetavasti juhib riigikontrolli audit tähelepanu olulistele
puudustele ja vastuoludele sõjaväeluure tegevust reguleerivates
seadustes. Sisuliselt võib seda tõlgendada nii, et
sõjaväeluure on aastaid tegutsenud tegelikult väljaspool
seadust, et mitte öelda ebaseaduslikult. “Audit on objektiivne, sest
jah, on probleeme,” möönab ka Kallas. “Me oleme
püüdnud neid puudusi likvideerida.”
Ilmekas
näide olukorrast on tema sõnul raha ristkasutus. Probleem algab
sellest, et Julgeolekuasutuste seadus ei nimeta sõjaväeluuret,
vaid räägib ainult Teabeametist ehk välisluurest ning
Kaitsepolitseiametist, kelle töö on muu hulgas siseriiklik
vastuluure. Jälitustegevuse seadus sätestab jällegi, et
jälitustegevust saab teha Kaitsejõudude Peastaap.
Kokku kukkus välja nii, et KJPS koosseisus tegutseb
luureosakond, kelle eelarvest suur osa on peidetud mujale. Nimelt on probleem
selles, et KJPS eelarve on avalik. Seetõttu on J2 operatsioonide kulud
paigutatud (või peidetud) Luurepataljoni eelarvesse, mis avalikustatakse
vaid ühe reana. Raamatupidamisseadus aga sellist raha ristkasutust ei
luba.
Asja analüüsinud õiguskantsler Allar
Jõks tõi juba tänavu kevadel olulisima puudusena esile,
et seadusandja on “unustanud” anda kaitseväeluurele
pädevuse ja volitused, mis võimaldaksid tal teostada luure- ja
vastuluuretegevust. “Pean taas kord rõhutama järeldust, et
kaitseväe korralduse probleemid on puuduliku õigusliku baasi
peegeldus,” nentis Jõks. “Riigi ootused
kaitseväeluure suhtes ületavad tunduvalt
kaitseväeluurajatele antud õiguslikke volitusi nende ootuste
õigustamiseks.”
Piltlikult öeldes on
sõjaväeluure nagu sohipoeg, kes on küll olemas, kuid keda pole
lõpuni tunnustatud. Kõik tipneb sellega, et Jõksi
hinnangul puudub s&
otil
de;javäeluurel õiguslik võimalus isegi valitsuse seatud
julgeolekualaste ülesannete täitmiseks. Seega saab olla ainult kaks
järeldust – kas neid ülesandeid pole täidetud või
on seda tehtud ebaseaduslikult.
Jõksi sõnul
vastutavad algatamata seaduseelnõude eest eelkõige valitsus,
kaitseministeerium ja KJPS. Eero Kallase väitel on sääraseid
vastuolusid püütud eri seaduseelnõude raames lahendada, kuid
see on alati põrganud otsesele vastuseisule või segastel
põhjustel sumbunud. Just seetõttu on KJPS luureosakonnas viimasel
ajal võimendunud meeleolud, et mängu tegelik eesmärk on
sõjaväeluure likvideerida.
Vastase suu
sulgemine
“Sõjaväeluure likvideerimisest on
huvitatud Teabeamet, kaitsepolitsei ja politiseerunud ametnikud. Nende
eesmärk on kallutatud informatsiooni andmine riigi poliitilisele
juhtkonnale oma tegevuse või tegevusetuse õigustamiseks,”
põrutab Kallas.
“Sõjaväeluure on aastate
jooksul teinud ettekandeid, esitanud analüüse, hoiatanud ja
pidanud väitlusi Venemaa ohtlikest ambitsioonidest ning Venemaa
sõjalise võimsuse kasvust. See ei ole meeldinud politiseerunud
ametnikele, sest sõjaväeluure hinnang ei sobinud kokku täna
vääraks osutunud teesiga, et Venemaa ohtu ei ole olemas, ning
lühinägeliku tõdemusega Eestile palgasõjaväe
loomiseks, mis on ainult välisoperatsioonide jaoks. Kui ebameeldivat ja
ausat vastast ei saa oma pilli järgi tantsima panna, siis tuleb tema suu
igaveseks sulgeda.”
Kallase ja tema mõttekaaslaste arust on
riigikontrolli audit järjekordne löök allapoole vööd,
mida kasutada ettekäändena sõjaväeluure sulgemiseks.
“Et väidetav sõjaväeluuraja “Eero Kallas”
ega ükski tema mõttekaaslastest ei ole saanud Riigikontrolli
auditiaruannet ega selle mustandit ega ühtegi muud auditi järeldusi
kajastavat dokumenti lugeda, ei oska ma kuidagi aru saada, mida nad peavad
löögiks allapoole vööd,” imestab Riigikontrolli
pressiesindaja Mattson.
Paraku on sõjaväeluuret
diskrediteerivaid episoode tänavu olnud ridamisi. Veebruaris jõudis
avalikkusesse piinlik uudis Afganistanist, et Briti väejuhatus sama
hästi kui keeldus koostööst Eesti luureüksusega.
Mõni päev hiljem plahvatas skandaal, mille keskmes oli
sõjaväeluure väidetav ebaseaduslik nuhkimine
kaitseministeeriumi töötajate, poliitikute ja ajakirjanike
järele. Pisut pärast seda lahkus ametist Luurepataljoni ülem
Riho Ühtegi.
Ekspressi kaudu avalikkusesse
jõudnud skandaali keskmes olid paranoilised memod, milles muu hulgas
räägiti “kaitseministeeriumi grupeeringust”, mis
töötab kaitseväe arengu vastu.
Aprillis teatas
õiguskantsler just selle juhtumi analüüsi järel, et
õiguslik baas kaitseväe luuretegevuseks on vastuoluline ja
puudulik, mistõttu sõjaväeluure asus ise endale
ülesandeid leiutama ja volitusi võtma. Seaduste puudustele
vaatamata rikuti tema meelest seadusi.
“Demokraatlikus riigis
on taoline olukord lubamatu ja julgeoleku ning isikute
põhiõiguste ja -vabaduste kaitse seisukohalt ohtlik,”
leidis Jõks.
Tagajärg on laibad...
Vihjeid sõjaväeluure sulgemisele on olnud ennegi. “Sõjaväeluure on normaalne nähtus,
kuid lollpäid ei tohi sinna palgata, käsuandjad peavad olema ausad ja
regulatsioonid t&
auml;psed. Üks seaduslik variant tsiviilkontrolliks võib
olla sõjaväeluure liitmine ministeeriumiga,” rääkis
tollane kaitseminister Jürgen Ligi juba kevadel Ekspressile.
Sõjaväeluurajad ise usuvad, et ilma nende oskusteabeta läbi
ei saa. “Ainult sõjaväeluure suudab täita kaitseväe
kõrgema juhtkonna spetsiifilised infovajadused. Ainult
sõjaväeluurel on spetsiifilised teadmised teiste
relvajõudude süsteemidest ja allsüsteemidest koos taktika,
tehnika ja protseduuridega, lahinguvalmidusest, lahinguvõimekusest
ning nende operatiivkunstist. Kaitsevägi on ainuke, kes suudab täiel
määral tajuda objektiivse informatsiooni vajalikkust, sest kallutatud
informatsiooni tagajärgedeks on laibad esimeses lahingus. See karm
reaalsus sunnib kaitseväelastel olema aus ega luba kaitseväelastel
informatsiooniga mängida,” vuristab Eero Kallas.
Kaks
nädalat tagasi kirjutas Postimees, et kevadiste valimiste eel puhkenud
nuhkimisskandaal hakkab vaibuma. Kapo ettepanekule kriminaalasi lõpetada
ei ole prokuratuur siiski jaatavalt vastanud. Eero Kallase sõnul
tekitasid need juhtumid palju ažiotaaži, kuid sisulisi rikkumisi ei tuvastatud.
Vaevalt on selle lahingu suits hajunud, kui järgmine kogupauk võib
tulla riigikontrolli auditist.
“Kaitseministeerium ei pea konstruktiivseks kaitseväeluure üksikküsimuses asuda avalikku dialoogi varjatud allikaga. Oleme täna faasis, kus koostöös Kaitseväega oleme liikunud uue Kaitseväe korralduse seaduse kirjutamisega jõudsalt edasi ning plaanime võimalusel veel selle aasta sees läbida kooskõlastusringi ning saata eelnõu Valitsuse heakskiidu korral Riigikogule aruteluks. Selle seaduse oluline osis on ka kaitseväeluure ülesannete, funktsioonide ja nende täitmiseks vajalike õiguste reguleerimine ja piiritlemine. Oleme veendunud, et suudame jõuda kõiki osapooli ra ega kaitseväeluure tegevust nii, et nende tegevus rahuldaks Kaitseväe ja Eesti Vabariigi vajadusi, et nende õiguseid tasakaalustaksid kohustused ning et järelvalve nende tegevuse üle oleks piisav ja et oma õiguste väärkasutamise riskid oleksid viidud miinimumini.”
Jaak Aaviksoo
kaitseminister
Artiklis on oluline roll Riigikontrolli auditi mustandil, millega peaministril pole olnud võimalust tutvuda. Nagu artiklis öeldud, valmib vastav audit novembris, sellega seonduvat eelnevalt kommenteerida oleks ennatlik.
Kateriin Leini
Valitsuse meedianõunik
Kaitseväe juhtkond on teadlik, et sõjaväeluure õiguslik alus on nõrk ja see häirib tugevalt sõjaväeluure ülesannete täitmist. Kaitseministeeriumile on edastatud ettepanekute pakett seaduseparanduste tegemiseks. Muuhulgas on tehtud ettepanek sõjaväeluuret käsitleva peatüki lisamiseks kaitseväe korralduse seadusesse. Tuleb arvestada, et seadusloome protsess võtab aega. Samas juhime tähelepanu, et anonüümselt arvamuse avaldamine on kahetsusväärne ning ebaprofessionaalne.
Taavi Tuisk
Leitnant, KJPS Teavitusosakond
- Sõjaväeluurel on kaks osa – Kaitsejõudude Peastaabi luureosakond ehk J2 ja kaitseväe juhile alluv luurepataljon. Nende täpne tööjaotus pole avalik, kuid võib öelda, et esimeses on pigem uurijad-analüütikud ja teises pigem luurealase eriväljaõppega kaitseväelased.
- Eesti luuretegevust koordineeritakse ja ühtlustatakse valitsuse Koordinatsioonibüroos koostatud riigi teabehanke eelistuskava kaudu. Seega on taasloomisest alates sõjaväeluure tegevus faktiliselt koordineeritud, kuid juriidiliselt seadustega lõpuni katmata. Näiteks ei ole sõjaväeluurel julgeolekuasutuse õigusi, nagu on Teabeametil ja kaitsepolitseil.
- Isegi kui sõjaväeluure analüütiline pool J2 kaob ja tema ülesanded jaotatakse Teabeameti ja kaitsepolitsei vahel, ei tähenda see, et luurajad kaitseväest kaoksid.
- Luurepataljon on pidevalt raha juurde saanud ning eriti suurt rahasüsti – 120 miljonit krooni – oodatakse tulevaks aastaks. Sellega hakatakse koolitama 36mehelist süvaluurerühma, mis suudaks tegutseda linnas, kõrbes, mägedes ja merel ning tuleks vajadusel pikka aega toime vaenlase maa-alal.