Uute ideede avalik kasvuhoone

Meediateoreetik Indrek Ibrus soovitab riigiringhäälingul mitte karta kommertsvorme, vaid täita neid tõsiselt võetava sisuga.

Üheks põnevaimaks suunaks viimaste aastate kultuuri- ja ühiskonnateooriate arengus on nn evolutsiooniline pööre. Majandusteaduses, sotsioloogias, kultuuriuuringutes – kõikjal kerkivad esile eri laadi kom­plekssus-, evolutsiooni- ja kaose­teooriad, tasakaalu- ja termodünaamikamudelid. Meedia, mis asub kõigi võimalike majandushoovuste, tehnoloogilise innovatsiooni ning kultuuridünaamika ristmikul, on aga tihti kõigi sedalaadi problemaatikaga tegelevate mõttevoolude loomulikuks treff-punktiks. Nimetatud akadeemiline mõttevahetus läheneb keemistemperatuurile.

Sel taustal on kena leida, et vastavad jutupunktid on otsaga jõudmas ka samateemalistesse populaarsetesse mõttevahetustesse. Viitan hiljuti EE Areenis (27.09) ilmunud Ilmar Raagi esseele, mis, kuigi ehk toonilt põhjendamatult pessimistlik ja kohati küsitavusteni lihtsustatud, oli siiski tänuväärne sissejuhatus küsimustikku, et mis tõukab ja mis kammitseb tänapäeval nii meedia kui avaliku diskussiooni edenemist. Raag toob näiteid küll enamjaolt meediast, ent tema moraal on laiem – kuna dünaamikat on ikkagi vaja, peaks leidma riik viisid, kuidas oma mõtteperifeeriat turgutada.

Loo lõppmoraal on kindlasti asjakohane. Liberaalses demokraatias on nn mõtteperifeeria – sõltumatute kodanikuühenduste, analüüsikodade ja seltside hea tervis eluliselt tähtis. Otsides analooge tehnoloogilise innovatsiooni juhtimisest, töötavad need paljuski nagu väikesed spin-off-ettevõtted. Ent mis oleks seejuures n-ö meie Arengu­fondi, riiklikult rahastatud suure ja sõltumatu innovatsiooni tugiinstitutsiooni vaste? Muidugi, avalik-õiguslik meedia. Ning seega, kui Raag moraliseeris, et Eesti riigi terviku arengu seisukohalt on oluline, et riik kas või iseendale vastutöötamise hinnaga looks pinnase oma mõtteperifeeriale, siis tuleb tõdeda, et mõnevõrra on riik nii juba teinud. Küsimus on, et mida tegi Raag ja mida teevad tema järeltulijad, et avalik meediaplatvorm oma sedavõrd olulise rolliga toime tuleks. Ning kuidas seda teha, kuidas balansseerida kesktee ja perifeeria vahel, millal neid lahus hoida ja milleks neid kokku viia?

Ma arvan, et aeg on ka Eestis omaks võtta, et 21. sajandil, üldise meediapaljususe tingimustes, on sellele küsimusele vastuse otsimine avalik-õigusliku meedia keskseks ülesandeks. See tähendab: muutunud meediakeskkonnas ei ole avalikku meediat konstitueeriv keskne opositsioon enam tuntud vastasseis valge ja kollase, meelelahutusliku ja kvaliteetse, madala ja kõrge meediasisu vahel. Olgem ausad, sellise vastasseisu konstrueerimine oli algusest peale elitistlikust vaimust kantud. Selles on üksjagu 20. sajandi valge mehe kohust koloniseerida nii ennast kui teisi, moderniseerida, valgustada ja kanoniseerida. Ent meediapaljususe olukorras on valge mehe tõde paljas ja tema kaanon ei maksa. Selle äratundmise üheks hiljutiseks märgiks oli BBC siseanalüüs, et kas pole tolle meediagigandi programmid ehk ülemäära elitistlikud – kas teenindatakse piisavalt ka Briti vähemharitumate ning kesisema sissetulekuga vaatajate huve.

Sel taustal tuleb hoolikalt tähele panna arenguid, mis avaliku meedia ülesandepüstitusel viimasel ajal maailmas on aset leidnud. Praegu ilmselt maailmas kõige tänapäevasema program­miga meediaregulaator, Briti Ofcom, on oma hiljutistes Briti avaliku meedia analüüsides rõhutanud, et pakutava sisu vorm on oluline vaid perspektiivist, et kas see on vaatajaile küllalt atraktiivne ja tagab paremat vastuvõttu. Ehk žanripõhine väärtuseristus, mis kuuldavasti hiljutisel ERRi meediakonverentsi l kohati kilbile tõsteti – et tõsieluseriaalid, seriaalid või telemängud on madalad formaadid, millel avalikku meediasse kohta ei peaks olema –, on pehmelt öeldes aegunud. Meediapaljususe tingimustes on sedasorti vastandamise asemel tõusnud tähenduslikuks pigem opositsioon, mille mõningatele põhiprintsiipidele Raag oma ülalmainitud leheloos viitas – see on stabiilsus versus innovatsioon, kommertsmeedia poolt ekspluateeritavad valmisformaadid versus avaliku meedia ristikäik esindamata vaadete, uute perspektiivide, veel avastamata ideede esiletoomiseks.

On paratamatu, et selles vastasseisus kipub kommertsmeedia enamik jääma platsi ühte otsa. Kuna meediamajanduse tänase põhimudeli järgi on nende eesmärk võimalikult suur auditooriumikontaktide arv, siis on selle saavutamise kindlaimaks viisiks toota sisu, mis vastab auditooriumide olemasolevale nn ootushorisondile, kui kasutada saksa retseptsioonikoolkonna keelt. See tähendab panustada põhiosas stabiilsusele, tuttavatele perspektiividele, ennast tõestanud vormidele. Selle tulemusena ümbritseb meid tuubil täis meediakeskkond, mis ent sellest hoolimata on põhiolemuselt paljuski ühetaoline. Variatsioone ses osas, mida meile räägitakse või kuidas näidatakse, on vähe, sest need on lihtsalt küllaltki riskantsed. Kriitiliselt võiks öelda, et see keskkond eemaldub tõest, sest ei söanda meid sellega häirida.

Ja just selle puudujäägi tasategemiseks ongi meil ikka ja jälle avalik-õiguslikku meediat vaja.

Enam mitte, et meile n-ö valgustatu positsioonilt “kvaliteeti” vahendada, vaid selleks, et pakkuda tegelikku, sisulist mitmekesisust. Et oleks avalik institutsioon, mille esimeseks ülesandeks oleks otsida uusi lugusid ja leida uusi viise neid edasi anda. Avastada uusi viise rääkida ja näidata ning mõistagi ka objekte, millest rääkida. Eriti Eestis, mille väiksus toob kultuuri vallas kaasa kiire turutõrke, peab avalik meedia ümber kujunema ennekõike kultuuriinnovatsiooni asutuseks.

Olgu seejuures täpsustatud, et see ei tähenda avalik-õigusliku meedia lõplikku orienteerumist nišiturgudele. Ei, toime­efekti saavutamiseks peab ta ühe peamise eesmärgina hoidma kontakti ühiskonna enamikuga. Ent ta ei tohi seda enamikku kohelda ühetaolise massina, amorfsete ettedefineeritud turusegmentidena. Ta peab pürgima selle enamiku tegeliku sisemise heterogeensuse avastamisele, selle rikkuse demonstreerimisele. Avaliku meedia funktsioon ühiskonna sisemise dialoogi turgutajana on täidetud siis, kui ühiskond on oma igapäevase enesedefineerimisega kõvasti ametis, kui meil on iseendaga põnev.

Ent mida selline ülesandepüstitus ka tegelikult praktikas tähendada võiks? Kindlasti tähendab see ka traditsioonilises mõttes tehnoloogilist innovatsiooni.

Kui Marshall McLuhan tõdes kunagi et “media is the message”, siis tähendab see muuhulgas, et vormiinnovatsioon toob kaasa ka sõnumiinnovatsiooni. Ka Juri Lotmani kultuuriteooria üheks põhialuseks on, et tekstide ja sõnumite tõlkimine ühes keelest, märgisüsteemist, formaadist või žanrist teise on kogu kultuuridünaamika peamiseks käimalükkajaks ning ühiskondliku mõtteinnovatsiooni tagajaks.

Just seetõttu tulebki ettevaatlikult suhtuda igasugusesse žanripõhisesse väärtussüsteemi, et mis kõlbab ja mis ei kõlba avalikku meediasse. Näiteks, kui kaks ilmatibi saadetakse kaamerate ees maamajapidamisse lolli mängima, siis on kardetavasti tõesti tegu banaalsusega, mil sotsiaalset allteksti napib. Kui ent sama formaati kasutatakse näiteks, et mõista Elcoteqi lihttöötajate valikuid muutuva majanduskonjunktuuri tingimustes, võiks tegu olla innovatsiooni ja aktuaalselt kontrastse sissevaatega Eesti inimeste ellu. Just sedasorti rakenduste korral saaks mõiste “tõsielusari” ehk lõpuks sisulise vaste.

Samamoodi võib ette kujutada telemängu elemente intensiivsust lisamas filosoofiateemalisele arutlussaatele või seebiseriaali formaadi kasutamist tõsiste ühiskondlike arengute visualiseerimiseks või nende üle mõtlemiseks. Selle võimaluse heaks näiteks on peatselt Raagi “Klassi” edasiarendusena telesse jõudev seriaal, ning sama on juba aastaid tõestanud “Õnne 13”.

Kokkuvõttes: abstraktne hala avaliku meedia kolletumise pärast ning diskussioon nois kanaleis kollase ja muude värvide vahel balansi leidmiseks on ajaraisk. Kui ringhäälingujuht Hanno ­Tomberg rõhutab oma institutsioonile eesmärke seades vajadust enam meelelahutust teha, siis räägib ta paraku aiaaugust. Sest meelelahutuslikkus saab olla ainult vahend. On elementaarne, et iga saade või veebisait on konkreetse edastuskanali võimaluste piires maksimaalselt atraktiivne või käsitletavale temaatikale eripäraselt meelelahutuslik. Keskne küsimus peaks olema, et mida uut Eesti olemise kohta need kütkestavalt tehtud saated meile kõnelevad. Kui üks telesaade ongi ehk üles ehitatud suhteliselt mängulisena, siis milliseid avastamist vajavaid tahke avab see mäng n-ö Eesti rahva sisekõnes? Ehk kuidas saab avalik meedia iga oma teoga ühiskonna, s.t oma auditooriumi eneseotsingutele kaasa aidata?