Hiljuti pani agentuur The European Happy Planet Index Euroopa riigid ritta selle järgi, kuis need suudavad inimestele õnnelikku elu pakkuda. Pingerea koostamisel arvestati inimeste heaolu, keskmist oodatavat eluiga ja ökoloogilist olukorda. Ja muidugi oli 30 riiki käsitlenud uuringu järgi Eesti kõige õnnetum riik. Meist veidi vähem õnnetu oli 29. kohal olev Luksemburg, 28. kohal olev Bulgaaria, 27. kohal olev Kreeka ja 26. kohal asetsev Ungari.
Maailma arvestuses ei olnud Eesti asi parem: 178 riigi seas tulime173-le kohale. See tähendab, et meist on siiski maailmas veel viis õnnetumat maad. Muuseas kolm maailma kõige õnnelikumat riiki on Vanuatu, Kolumbia ja Costa Rica. Äkki tasub uurima minna?
Mulluse Eurobaromeetri küsitluse järgi oli Eestis aga suuremal või vähemal määral õnnelikke 48% elanikkonnast, mis on juba üsna korralik arv. Tõsisem asi on, et üle poole ehk 52% protsenti olid emotsionaalselt õnnetud. See arv oli suurem vaid Itaalias ja Lätis. Nii et sellegi küsitlusega tagantpoolt kolmas. Kuigi mulle tundub, et eestlane võib tegelikult rahul olla ka tõsise näoga või vahest väikese monalisaliku naeratusega. Ja ta on vahest seda rohkem kui välja näitab.
Professor Voldemar Kolga ütleb, et õnnetu olemine tuleneb konkurentsimaailmast: kõik võistlevad, aga võitja saab olla vaid üks. Ei aita meid siin ka Ansipi suur plaan „15 aastaga 5 jõukama Euroopa riigi hulka”, mis on pärast pronksiööd hoopis tagurpidi tuure võtmas. Ilmselt tuleb taas vanade eestlaste kombel vaadata, kuis ise olla oma õnne sepp ja saatuse valaja.
Tõsi, 2300 aastat tagasi jõudis Aristoteles järeldusele, et see, mida inimesed kõige enam otsivad on õnnelikkus. Tervist, raha, ilu või võimu väärtustatakse ikka seepärast, et need võivad õnnelikuks teha. Ja on lugematu arv raamatuid, mis õpetavad, kuis saada rikkaks, saledaks, ilusaks, armastatuks jne. ning need võivad isegi aidata. Ometi ei toimeta see midagi, sest kui inimesel see kõik ka on, on ta jälle oma soovidega nullis ja sama rahulolematu kui enne.
Kõik, mida kogeme - rõõm ja valu, igavus ja huvi, viha ja armastus esinevad meie teadvuses mitte teisiti kui infona. Ja iga inimene on piiratud oma teadvuse tasandiga.
Hea uudis on see, et inimteadvust on võimalik muuta. See kui vaimne sa oled, ei sõltu mitte niivõrd sinu religioossusest ja isegi mitte sellest, mida ja kuidas sa usud, vaid just sinu teadvuse seisundist.
Ilmselt on rahuloluks ja seega ka õnneks vaja üht - see on areng. Sinu areng aga sõltub su teadvuse struktuurimuudatusest. Struktuurimuudatus on siis sellise asja püsivaks muutumine, mida teadvuse muudet seisundis ajutiselt tuntakse. Rahulolu pole muud kui teadvuse märguanne, et vastavad tingimused on täidet.
Sa ei leia rahu oma elu asju ikka ja jälle ümber sättides ja parimat taga ajades, vaid aru saades, kes sa sügavaimal tasandil oled. Su elu pole ju midagi muud ega muul ajal, kui just nüüd. Kui Sa lased mineviku ja tuleviku koos kõigi nende probleemidega lahti oled siin ja praegu kohalolus või OLEMISES. Täiuslikult ja terviklikult.
Vahest arvame, et õnneks on vaja palju asju. Ja tõepoolest, kuis siis valus või näljas ja janus õnnelik olla? Rahal ja õnnel otselinki pole. Või on äraspidine: raha pole küll veel õnn, aga rahapuudus on õnnetus küll. Oli aga aegu kus seegi oli teisiti: mäletate ehk lugu, kuis haigele kuningale õnneliku inimese särki otsiti ja siis avastati, et õnnelikul inimesel särki ei olegi.
Ometi on meil võimalik end ka õnne lainele või kanalile häälestada. Otsekui raadiot või telekat. Häälestada vaatamata kõigele, vaatamata kogu maailmale, kes meilt seda kallisasja röövida tahab. Sest õnn on ka meeleseisund. Ja sa võid öelda koos vene kirjaniku Kozma Prutkoviga: „Tahad õnnelik olla – ole!” Võiks veel lisada, et õnneks polegi muud vaja kui head tuju. Kas pole?
Kuigi taas – eestlane taipab seda kõike küll, aga nii odavat õnne ka justkui ei taha.. Pelgalt miski tuju... Ehk tänulikkus sellega, mis sul juba on, on parim meelseisund, vahest isegi suht magneetiline, mis aitab ka oodat ja loodet parimal ideede maailmast asjade maailma rahuloluks kuju võtta.
