08.10.2007, 00:00
Pilk suveniirsuksu hammaste vahele
Tartu Ülikooli juubelifilmi vaatas Mart Rummo, immatrikuleeritud aastail 1991–1998.
Eks ole vist nii, et iga kunstiteose vastuvõtt ja
sellest saadav elamus (kuulub ju dokfilmgi audiovisuaalkunstide sekka)
sõltub kõige enam isiklikest eelarvamustest. Ja sageli kukub
välja, et elamuse kvaliteet on pöördvõrdeline eelarvamuse
omaga: mida kehvem aimdus, seda parem üllatus, ja vastupidi. Selleks aga,
et kirjasõnas antav hinnang teosele oleks võimalikult
universaalne (versus personaalne), peab isiklikku elamust tasakaalustama
adekvaatne eelarvamus. Usun ja loodan siinjuures, et kaheksa aasta pikkune
lähisuhe teose objekti, Tartu Ülikooliga, ei lase mul filmi liiga
erapoolikult vaadelda.
Tõsi, filmi loojate nimistu tõstab tõenäoliselt lakke igaühe ootused, kes ülikooli ja filmidokumentalistikaga vähimatki tutvust teinud. Stsenaristide (Lauri Vahtre ja Jaak Lõhmus) ajalooarmastus, põhjalikkus ja kirglik missioonitunne ühenduses režissööride (René Vilbre ja Märten Vaher) terasuse ja mängulustiga peaksid eeldatavalt garanteerima keskmisest kvaliteetsema tulemuse. Teisalt sünnitab põhjendatud ettevaatust filmi formaat ja selle loomise ajend: juubilari isikliku tellimustööna valmiv portree ja tarvidus esindusliku suveniiri järele seab kahtluse alla tulemuse tasakaalustatud objektiivsuse. Ja kas siis see, kes ise hobust kingiks pole saanud, pole õige inimene tema hambaid hindama?
Filmi “Universitas Tartuensis 375” ülesehituse kohta saab öelda üksnes head. 50 filmiminuti jagamine kuueks peatükiks vastavalt ülikooli põhisümboli – peahoone – kuue samba sümboltähendusele (järjekorras: universitas, professores, gloria, historia, genius loci ja traditio) on kindlasti oluliselt lihtsustanud dokumentalistide põhiprobleemi lahendamist: kuidas kätkeda vähem kui tunni aja sisse juubilari elulugu kogu oma pika ea ja kõikehõlmavuse ehk universaalsuse juures. Aga just esimese peatüki, universiteedi universaalsuse kujutamisega sõnas ja pildis on tubli rakend vankri kiiva kallutanud. Ülikiire montaaž ja poole lause pealt teemat vahetav kaadritagune tekst üritab püüdlikult hõlmata ülikooli läbi ruumi ja aja ning teha seda põlvepikkusele poisikeselegi mõistetavas keeles; ent poisikesel pole ülikooli veel sugugi asja ja asjassepuutuval publikul on õige raske kümneminutilist virvarri välja kannatada – lootuses, et asi edaspidi edenema hakkab.
Õnneks siiski hakkab. Viieminutine ratsasõit üle käputäie tuntumate professorite kulgeb juba rahulikumalt ning 15 minuti möödudes hakkab ajaloolase Mati Lauri lühiloenguga peale asjalik ja nauditav sissevaade ülikooli algusaegadesse, kusjuures sõnalist osa rikastavad nii seisvad kui liikuvad dokumentaalkaadrid ja kartograafilised trikid (suumimiskiirus ületab siiski teadmisjanus vaataja taluvuspiiri). Nutikal viisil on autorid otsustanud mitte piirata ajaloost kõnelemist rangelt historia peatüki raamesse – sujuvate üleminekutega pajatatakse filmi põhiteemast gloria’st traditio’ni välja. Põgus pilk visatakse auditooriumis kükitavatele tudengitele läbi mitme ajastu ning üliõpilaskonnale kogu selle värvilises (ja värvitus ehk metsikus) mitmekesisuses. Ainus oluline teema, millest väga vilksamisi üle käiakse, on ülikoolis tehtav teadustöö. Mõistetavaks võib seda pidada vaid seetõttu, et stsenaristid ja enamik konsultante on põlised humanitaarid.
Üks ebakohane detail, mille kallal ei saa jätta norimata, on ühel hetkel kaamera ette ülikooli lähiajaloost kõnelema ilmuv stsenarist Vahtre. (Kulla Lauri, kuna m a ei saa uskuda, et keegi teine (meie ühistest) tuttavatest sel teemal kõnelda poleks osanud, pean ma sind kahtlustama kõige lihtsamas edevuses. Piisab sulle stsenaristiaust küll, usu mind.) Kui see välja arvata, on kõnelejaskond igati asjalik ja esinduslik.
Kui aga mõelda sellele, et filmi üks põhieesmärke on ülikooli tutvustamine väliskülalistele ja -kolleegidele, siis olnuks küll hädatarvilik see inglise (ja ehk mõnessegi teise) keelde dubleerida, selmet pelgalt subtiitritega rikastada. Nõnda tekstitiheda teose puhul ei jää muidu lihtsalt mahti pilti imetleda.
Oli Eesti Televisiooni kavas kolmapäeval, 3. oktoobril.
DVD-l on lisaks seitse filmi: “Alma mater Tartuensis” (1932), “150 aastat Tartu Ülikooli” (1952) jt
Tõsi, filmi loojate nimistu tõstab tõenäoliselt lakke igaühe ootused, kes ülikooli ja filmidokumentalistikaga vähimatki tutvust teinud. Stsenaristide (Lauri Vahtre ja Jaak Lõhmus) ajalooarmastus, põhjalikkus ja kirglik missioonitunne ühenduses režissööride (René Vilbre ja Märten Vaher) terasuse ja mängulustiga peaksid eeldatavalt garanteerima keskmisest kvaliteetsema tulemuse. Teisalt sünnitab põhjendatud ettevaatust filmi formaat ja selle loomise ajend: juubilari isikliku tellimustööna valmiv portree ja tarvidus esindusliku suveniiri järele seab kahtluse alla tulemuse tasakaalustatud objektiivsuse. Ja kas siis see, kes ise hobust kingiks pole saanud, pole õige inimene tema hambaid hindama?
Filmi “Universitas Tartuensis 375” ülesehituse kohta saab öelda üksnes head. 50 filmiminuti jagamine kuueks peatükiks vastavalt ülikooli põhisümboli – peahoone – kuue samba sümboltähendusele (järjekorras: universitas, professores, gloria, historia, genius loci ja traditio) on kindlasti oluliselt lihtsustanud dokumentalistide põhiprobleemi lahendamist: kuidas kätkeda vähem kui tunni aja sisse juubilari elulugu kogu oma pika ea ja kõikehõlmavuse ehk universaalsuse juures. Aga just esimese peatüki, universiteedi universaalsuse kujutamisega sõnas ja pildis on tubli rakend vankri kiiva kallutanud. Ülikiire montaaž ja poole lause pealt teemat vahetav kaadritagune tekst üritab püüdlikult hõlmata ülikooli läbi ruumi ja aja ning teha seda põlvepikkusele poisikeselegi mõistetavas keeles; ent poisikesel pole ülikooli veel sugugi asja ja asjassepuutuval publikul on õige raske kümneminutilist virvarri välja kannatada – lootuses, et asi edaspidi edenema hakkab.
Õnneks siiski hakkab. Viieminutine ratsasõit üle käputäie tuntumate professorite kulgeb juba rahulikumalt ning 15 minuti möödudes hakkab ajaloolase Mati Lauri lühiloenguga peale asjalik ja nauditav sissevaade ülikooli algusaegadesse, kusjuures sõnalist osa rikastavad nii seisvad kui liikuvad dokumentaalkaadrid ja kartograafilised trikid (suumimiskiirus ületab siiski teadmisjanus vaataja taluvuspiiri). Nutikal viisil on autorid otsustanud mitte piirata ajaloost kõnelemist rangelt historia peatüki raamesse – sujuvate üleminekutega pajatatakse filmi põhiteemast gloria’st traditio’ni välja. Põgus pilk visatakse auditooriumis kükitavatele tudengitele läbi mitme ajastu ning üliõpilaskonnale kogu selle värvilises (ja värvitus ehk metsikus) mitmekesisuses. Ainus oluline teema, millest väga vilksamisi üle käiakse, on ülikoolis tehtav teadustöö. Mõistetavaks võib seda pidada vaid seetõttu, et stsenaristid ja enamik konsultante on põlised humanitaarid.
Üks ebakohane detail, mille kallal ei saa jätta norimata, on ühel hetkel kaamera ette ülikooli lähiajaloost kõnelema ilmuv stsenarist Vahtre. (Kulla Lauri, kuna m a ei saa uskuda, et keegi teine (meie ühistest) tuttavatest sel teemal kõnelda poleks osanud, pean ma sind kahtlustama kõige lihtsamas edevuses. Piisab sulle stsenaristiaust küll, usu mind.) Kui see välja arvata, on kõnelejaskond igati asjalik ja esinduslik.
Kui aga mõelda sellele, et filmi üks põhieesmärke on ülikooli tutvustamine väliskülalistele ja -kolleegidele, siis olnuks küll hädatarvilik see inglise (ja ehk mõnessegi teise) keelde dubleerida, selmet pelgalt subtiitritega rikastada. Nõnda tekstitiheda teose puhul ei jää muidu lihtsalt mahti pilti imetleda.
Oli Eesti Televisiooni kavas kolmapäeval, 3. oktoobril.
DVD-l on lisaks seitse filmi: “Alma mater Tartuensis” (1932), “150 aastat Tartu Ülikooli” (1952) jt