11.10.2007, 00:00
Pedigree "'Ghosts and Corpses"'
Pedigree
“Ghosts And Corpses”
(Pedigree Sonic Underworld)
Rahvusvahelise seltskonna poolt remix’itud kogumik.
Pedigree on bänd, kes on minu arust liikunud kestva kriisi teed. Ja ma ei mõtle seda mitte kui hinnangut nende diskograafiale, vaid kui komplimenti nende haardele ja hoiakutele. See kriis, tundub mulle, on olnud teadlik valik, omamoodi ohver, et teada saada, mida rock veel suudab ja mida mitte. Seletame lähemalt.
Kui algusse tagasi minna, siis mäletan ma veel Pedigreed kui mõnesugust utoopiat. Bonne ja teiste transs-rock tahtis uute tehnoloogiliste stiimulitega ühes tempos liikuda, olla raskem ja rängem ja tõhusam, inimlikust piiratusest üle. Ja muidugi oli see lubadus lõks – kunstis väga kaunis ja dramaatiline pealegi. Sest kogu selle ekstreemse ekspressiivsusega läks nii nagu droogidega ikka – see, mis tõotas avardada sinu maailma, keeras selle lõpuks kitsaks ja koomale. Tasapisi muutus Pedigree arenguloogika umbes selliseks nagu vee äravool vannist – üha kiirem, kontsentreeritum, paratamatum.
Pedigree on sedavõrd põhjalik ja metoodiline, et ei saa endale enam kahtlusi ja taandumisi lubada. Ei saa “rokkida” vähem, sisaldada vähem metalli, hoida ennast tagasi, lasta rütmihaaret lõdvemaks. Kõik, millest Bonne laulab – kogu valu, viha ja paine –, on süsteemis sees, kuulub sellesse, on tema osa. Seda ei saa enam kõrvalt vaadelda ega varieerida. Seda saab vaid korrata ja korrata ja korrata... Tolle kriisi lahendus võib tulla ainult väljastpoolt, teisest, võõrast süsteemist. Sellest siis ka rahvusvaheline remix-album.
See on väga meditsiiniline, kliiniline plaat. Siin on asju, mis kõlavad nagu valuvaigisti või lihaseid lõdvestav süst. Siin kohtab ka üht-teist sootuks kirurgilist. Kui Bonne masinas moonutatud häält uskuda, siis teeb näiteks Dälek seda viimast üsna kurjalt, ilma tuimestuseta.
Tema deadverse remix lisab loole “Formula For Freedom” krampe ja tõmblusi pigem juurde.
Submerged rakendab drum & bass-karkassile püstitatud massiivse rifi survet ehk vähem valusalt, aga samavõrra sadistlikult. Ning “God Is An Astronaut” ja “Aprox.” katsetavad muusika kogu kirge ja agressiooni maadligi surudes vana hea ajusurmaga. Justkui vihjates, et alles siis, kui mitte miski enam ei funktsioneeri, saame me inimese kohta tõe teada. Pettumusi on ka – üheksaminutiline “Teledubgnosis” näiteks on eelnenud praksisega võrreldes justkui aroomiteraapia. Kuid üldjuhul lähevad inimkatsed korda. Pedigree oli vabatahtlik, sest teadis – rock vajab šokiravi ja deformatsioone rohkem kui kunagi varem. Ja ma tahan juures olla, kui patsient kord ärkama hakkab. 7
“Ghosts And Corpses”
(Pedigree Sonic Underworld)
Rahvusvahelise seltskonna poolt remix’itud kogumik.
Pedigree on bänd, kes on minu arust liikunud kestva kriisi teed. Ja ma ei mõtle seda mitte kui hinnangut nende diskograafiale, vaid kui komplimenti nende haardele ja hoiakutele. See kriis, tundub mulle, on olnud teadlik valik, omamoodi ohver, et teada saada, mida rock veel suudab ja mida mitte. Seletame lähemalt.
Kui algusse tagasi minna, siis mäletan ma veel Pedigreed kui mõnesugust utoopiat. Bonne ja teiste transs-rock tahtis uute tehnoloogiliste stiimulitega ühes tempos liikuda, olla raskem ja rängem ja tõhusam, inimlikust piiratusest üle. Ja muidugi oli see lubadus lõks – kunstis väga kaunis ja dramaatiline pealegi. Sest kogu selle ekstreemse ekspressiivsusega läks nii nagu droogidega ikka – see, mis tõotas avardada sinu maailma, keeras selle lõpuks kitsaks ja koomale. Tasapisi muutus Pedigree arenguloogika umbes selliseks nagu vee äravool vannist – üha kiirem, kontsentreeritum, paratamatum.
Pedigree on sedavõrd põhjalik ja metoodiline, et ei saa endale enam kahtlusi ja taandumisi lubada. Ei saa “rokkida” vähem, sisaldada vähem metalli, hoida ennast tagasi, lasta rütmihaaret lõdvemaks. Kõik, millest Bonne laulab – kogu valu, viha ja paine –, on süsteemis sees, kuulub sellesse, on tema osa. Seda ei saa enam kõrvalt vaadelda ega varieerida. Seda saab vaid korrata ja korrata ja korrata... Tolle kriisi lahendus võib tulla ainult väljastpoolt, teisest, võõrast süsteemist. Sellest siis ka rahvusvaheline remix-album.
See on väga meditsiiniline, kliiniline plaat. Siin on asju, mis kõlavad nagu valuvaigisti või lihaseid lõdvestav süst. Siin kohtab ka üht-teist sootuks kirurgilist. Kui Bonne masinas moonutatud häält uskuda, siis teeb näiteks Dälek seda viimast üsna kurjalt, ilma tuimestuseta.
Tema deadverse remix lisab loole “Formula For Freedom” krampe ja tõmblusi pigem juurde.
Submerged rakendab drum & bass-karkassile püstitatud massiivse rifi survet ehk vähem valusalt, aga samavõrra sadistlikult. Ning “God Is An Astronaut” ja “Aprox.” katsetavad muusika kogu kirge ja agressiooni maadligi surudes vana hea ajusurmaga. Justkui vihjates, et alles siis, kui mitte miski enam ei funktsioneeri, saame me inimese kohta tõe teada. Pettumusi on ka – üheksaminutiline “Teledubgnosis” näiteks on eelnenud praksisega võrreldes justkui aroomiteraapia. Kuid üldjuhul lähevad inimkatsed korda. Pedigree oli vabatahtlik, sest teadis – rock vajab šokiravi ja deformatsioone rohkem kui kunagi varem. Ja ma tahan juures olla, kui patsient kord ärkama hakkab. 7