Silmud, kas hõrgutis või õudus?
Ehkki silmud elutsevad vees, ei kuulu nad tegelikult kalade
hulka, vaid moodustavad loomariigis hoopis omaette seltskonna
üldnimetusega sõõrsuud. Nimetus peegeldab otseselt ka
silmude ehitust ja eluviisi, sest korraliku lõugadega varustatud suu
asemel on neil hoopis sarvhammastega varustatud imilehter. Eluviisilt on silmud
tõelised parasiidid. Valinud välja sobiva ohvri, imevad nad ennast
selle külge ja uuristavad sarvhammastega raspeldades tema kehasse ava.
Ohvri (tavaliselt suurem või väiksem kala) kehast pärinevad
lihatükikesed ja vedelik ongi silmude toit. Silmude süljes on ained,
mis takistavad ohvri vere hüübimist ja soodustavad tema kudede
lagunemist. Harilikult on rüüstetöö nii suur, et kala
hukkub. Välimuselt on täiskasvanud jõesilm kaunis –
pealt tume, külgedelt sinakashall ja kõhu poolt hele maolaadne
olevus, kes kasvab tavaliselt 30 cm pikkuseks ning kelle kaal jääb
mõnevõrra sajast grammist allapoole.
Lihtne puhastada, hõlbus süüa
Võrreldes kaladega on silmud tunduvalt lihtsama ehitusega ja see
muudab ka nende kulinaarse kasutuse suhteliselt hõlpsaks. Silmu kehas
puuduvad tõelised luud, toese moodustavad pehmed ja painduvad
kõhred. Kõhred kindlustavad ka silmudest valmistatud roogade
kiire tarretumise, sest nende kuumutamisel tekib ohtralt želatiini. Ka soomuste
kraapimisega pole vaeva, sest silmudel need puuduvad. Nende keha katab
limakorraga kaetud nahk. Päris puhastamata aga hakkama ei saa, sest lima
tuleb eemaldada. Et silmud on visa hingega, siis võivad nad niiskes ja
jahedas keskkonnas elada küllaltki kaua. Silmude surmamiseks ja
puhastamiseks raputatakse neile jämedat soola ja lastakse sellel teatud
aeg mõjuda. Puhastamiseks tõmmatakse silmud ükshaaval
läbi räti, neid samal ajal ka pigistades. Nii vabanetakse limast ja
silmude kehas leiduvatest verejääkidest. Inimeste toidulauale
sattuvad need silmud, kes pöörduvad kudemiseks merest
jõgedesse. Enne kudemisrännet toimuvad silmudega mitmed olulised
muutused, mis nendest toitujaid ainult rõõmustavad. Pika ja
kurnava rännaku tarvis koguvad silmud endisse rasvavarudena soliidse
isikliku moonakoti, mis moodustab nende kehakaalust ligikaudu viiendiku.
Tagavararasv paikneb ühtlaselt lihaste vahel ja ümbritseb keha
keskset toest. Kudemisrände ajal silmude sarvhambad nüristuvad ja
sooltoru taandareneb. Need, kes silmusid on söönud, teavad
hästi, et seda delikatessi tarbitakse koos sisikonnaga. Midagi kibedat
selles ei ole, sest rände ajaks kaob ka sapipõis. Jubedaid
mõtteid laipade söömisest ei maksa silmusõpradel samuti
mõlgutada, sest silmude püük toimub vaid kudemisrände
ajal, millal nad merest jõkke tagasi pöörduvad. Rände
ajal aga silmud ei toitu. Eestis toimub silmude pulmaränne kahes etapis
– sügisel ja kevadel. Sügisesed silmud on üldjuhul
rasvasemad. Et tegemist on valguspelglike veteelanikega, siis põhiosa
teekonnast läbitakse öösel. Rännak ja kudemine on silmudele
nii kurnav, et pärast uuele põlvkonnale aluse panemist nad enamasti
hukkuvad.
Rasvarikas delikatess
Söögilaual on silmud mitmes mõttes väärt kraam.
Esiteks, selle delikatessi puhastamisel on kaod väga väikesed,
kõigest 5–10 protsenti saagi algsest kaalust. Soomuseid neil pole,
sisikonda ei eemaldata, päid ka tavaliselt ära ei lõigata
– nii võibki öelda, et silmudest kõlbab toidulauale
peaaegu kõik peale lima. Dieettoiduks silmud hästi ei sobi, sest
tänu rasvarikkusele annavad nad sööjale ka piisa
valt toiduenergiat. Sajagrammise silmuportsu söömisel saab gurmaan
180–200 kilokalorit. Kõige tavalisem silmude valmistamise viis on
nende röstimine, kuid neid delikatesse võib ka suitsutada.
Kuumutamisel peab jälgima vaid seda, et temperatuur liiga kõrgeks
ei läheks, siis voolab enamik rasva silmudest lihtsalt välja.
Röstitud silmud hiljem tavaliselt marineeritakse, kuid neid võib
süüa ka kohe mitmesuguste kastmelisanditega. Sajand tagasi
müüdi röstitud ja maitsestatud silmusid puust püttides.
Maitseainetena kasutati tollal soola, pipart, loorberilehti,
muskaatpähklit ja veiniäädikat. Röstitud ja marineeritud
silmud on müügil tänapäevalgi, kuid nii pakend kui ka
maitsestusviis erinevad möödanikust. Samuti on minevikku
jäänud muud silmudest tehtud toidud, nagu supid ja pirukad.
Nüüdisajal on silmud nii hinnalised, et neid pruugitakse suuremalt
jaolt eraldi suupistena külmlauas.
Silmude
röstimine
Kõige paremini õnnestub silmude
röstimine hõõguvatel, leegita sütel.
Välitingimused on muidugi eelistatud, kuid silmusid saab röstida ka
tavalises praeahjus.
Küpseta 250 kraadi juures 12 minutit.
Seejärel lõika silmud parajateks juppideks ja pane
püstiasendis purki. Vala peale keev vesi ja kuumuta10 minutit.
Seejärel sule purgid õhukindlalt.
Vaja läheb
• 2 kg röstitud silmu
Marinaadiks
• 1 l vett
• 2 sl soola
• 2 sl suhkrut
• 3 sl 30% äädikat
• 15 g želatiini
• musta pipart
• muskaatpähklit
• nelki ja kaneeli
• ingverit ja loorberit
Valmistamiseks
lõika pehmeks röstitud silmud juppideks, nii et pead jäävad külge, ja lao purkidesse. Valmista vürtsikas marinaad ja vala peale. Seejärel sule purgid õhukindlalt. Serveeri sinepikastmega.