Milan Kundera "'Identiteet"'
Milan Kundera
“Identiteet”
Sari
“Punane raamat”.
Tõlkinud Leena Tomasberg.
Tänapäev, 2007. 142 lk.
Tšehhi päritolu
autori teine prantsuse keeles kirjutatud romaan on mõjult vist tema
nõrgim teos – Kunderaga esmatutvujale seda kindlasti ei soovitaks.
Muidugi õitsevad ka siin Kundera tugevad tahud: selge ja jõuline
sõnakasutus, filosoofiline allhoovus ja mõrkjas nostalgiline
meeleolu.
Kunderast vaimukamat ja peenemat argivaatlejat ning
ajastutabajat on aga üldse keeruline leida.
Ent
“Identiteedi” narratiiv on nõnda õhuline, et
unustusse langevad ka kõik “peale kauba” saadud ja
elegantselt kirja pandud lisaideed. Võib-olla on puudu
ajaloolis-poliitiline kontekst – see valus ja fotogeeniline taust, mis on
varjuna saatnud Kundera tegelaste armukriise ja eksistentsiaalseid
kõhklusi ning teinud nõnda mällusööbivaks tema
parimad teosed “Olemise talumatu kerguse”, “Surematuse”
ja “Naeru ja unustuse raamatu”?
Hoolimata
hõrkudest hetkedest ja ilusast impressionismist on üldmulje
tühjavõitu. Kui teose terad noppida kokku filmi stsenaariumiks ja
lisada kaunid, kahvatu nahaga näitlejad, voolav kaamerarütm,
hommikuvalgusega Normandia merevaated ja Debussy ning Brian Eno muusika,
võiks sellest sündida Uue Laine stiilis film, ent hoolimata
erootikast ja esteetikast nuriseksid vist nii tavapublik kui kriitikud, et
puudu on pinge ja story, ning liiga palju on nartsissistlikku arthouse’i.